Sa oled kirjutanud päris mitu lastenäidendit ja ka dramatiseeringutest vist pea pooled on lastele, kuid seni ikka lastekirjanduse põhjal (nt "Hulkur Rasmus", "Kunksmoor", "Pettson ja Findus"). Nüüd siis täiskasvanute kirjandus, eesti rahva tüvitekst ja lastele. Miks nii?

See kõik on kuidagi nii juhtunud, et alati on keegi pakkunud. Ka seekord oli see mõte ühelt ja teiselt aina põrganud edasi-tagasi, kuni nüüd Viljandi põrgatas, et kas teed ära? Kuidas ma siis ei tee? Lastele tehakse nii vähe tõsisemaid asju. Mida vanemaks saan, seda rohkem hakkan laste pärast muretsema. Ma kardan natuke nende pärast. Mis neist saab, kui väga suur osa nende elust taandub kuskile meelelahutusse? Kui võtta lastelt ära võimalus mõelda ja analüüsida, siis miks nad peaks üldse kunagi täiskasvanutena hakkama vaatama "Plekktrummi", lugema Hesset või väärtustama klassikalist maalikunsti?

"Vai-vai vaene Vargamäe" peaks olema sinu seitsmes mõne Tammsaare teose põhjal loodud näidend. Suurem osa neist näidenditest on "Tõe ja õiguse" põhjal. Mis sunnib sind ikka ja jälle selle teksti juurde tagasi pöörduma?

Vaevalt ma ise nii väga pöördukski Tammsaare poole, aga miskipärast arvatakse, et see olevat minu teema. Ja kui juba keegi selle mõtte jälle mulle pähe paneb, siis hakkab see keerlema. Ikka püüad taas ja taas leida, mis seal veel võib olla või nagu seekord – kuidas seda lihtsamalt öelda?

Kelle lugu on "Vai-vai vaene Vargamäe"?

Lühidalt kokku võttes on see lugu mehest, kes ei julgenud olulisel hetkel kallistada neid, kes talle kallid olid. Aga samas on seal pilguheit kõigisse olulisematesse "Tõe ja õiguse" esimese osa tegelastesse. Eks ta ongi selline rännak läbi kõige, mis selles romaanis olulist juhtub. Selline lühike, katkendlik ümberjutustus. Nagu mingi muistne lapitekk.

Kuidas sulle tundub, mis vanuses peaks lugema Tammsaare romaani  "Tõde ja õigus" esimest osa?

Ma arvan, et lugeda võib kõike millal tahes. Lugemise eest ei panda kedagi vangi. Lugemine ei tapa kedagi. Lugemine õpetab hoopis mõtlema. Tegelikult oleks meil tarvis ühte eraldi lastele ümberkirjutatud "Tõde ja õigust". Meie kirjandus on nii noor ja oleks väga rumal peita üks oma rahvuslikke tüvitekste kuskile riiuli tolmunud nurka. Ma saan aru, et see pole nii põnev, kui uued ja huvitavad lastekrimkad, aga tasakaal peab olema. Solfedžo ei ole ka huvitav. Aga ilma solfedžota oleks isegi popmuusika kaunis hõre.

Kas alustasite näitlejatega tekstiraamatust või palusid kõigil eelnevalt ka romaani uuesti läbi lugeda? Selle lavastuse publik ju erineb eelnevate Tammsaare-lavastuste publikust selle võrra, et nemad ei ole kunagi "Tõde ja õigust" lugenud. See on võib-olla nende esimene kokkupuude Tammsaarega üldse. Päris suur vastutus.

Lugema kedagi ei palunud ega sundinud. Milleks? Me räägime lihtsustatud lugu. Alustasime ikka tekstiraamatust. Aga tekstiraamatuni jõudmine oli väga pikk töö. Algselt mõtlesin kasutada tegelastena muinasjuttude eeskujul loomi. Aga siis tekkis arusaam, et niimoodi jäävadki Vargamäe tegelased laste arusaamises mingiteks loomadeks. Siis tuligi hakata valima ja lahti kirjutama neid sündmusi, mis kuidagi seostuks selle algse looga, aga võiks panna lapsi mõtlema ka oma vanemate üle. Kas ja mida nad võiks oma elus teisiti teha, et neil ei läheks nii nagu Vargamäel. Lõpuks on lapsed need, kes saavad oma vanematele kõrvalt öelda, et töö ei saa olla ainus elu mõte... Meil kipub kuidagi rahvuslikuks religiooniks kujunema juba see töötegemine. Samas annab see lugu ka mingi esmase pildi Andresest, Pearust ja teistest Tammsaare tegelastest, kellest järgmisel aastal jõuab Eesti vaatajateni ka mängufilm.

Ega sa vist Tammsaaret pärast seda lavastust rahule ei jäta. Mis järgmisena plaanis on?

Ma ei tea. Proovides kerkis küll üles üks teema näitlejate poolt – Andres, kui läheduse eest töösse põgeneja. Aga ma ei usu, et ma niipea Tammsaarega nüüd veel kokku saan. Mul on rohkem nüüd tekkinud huvi Lutsu vastu. Miks mitte ka Vilde? Ka Kivirähk on avalikult unistanud, et tema tegelasi keegi tõlgendaks. Neil kõigil on väga palju huvitavaid tegelasi, kellega oleks tööd surmani. Loen küll ka teisi kaasaegseid Eesti kirjanikke ja ka neil on huvitavaid tegelasi, aga häda on selles, et nende tegelasi ei tunta. Mida sa tõlgendad, kui originaaligi ei teata? Eestlastena loeme me ikka häbematult vähe.