Näiteks arvab üks võistleja rahvusringhäälingu kodulehel, et kole sõna on "esiklaps",  sest talle jääb mulje, et laps on esikus sündinud. Teisele ei meeldi sõna "kantseliit" ja üldse kantseliitlikud sõnad nagu "sisend". Tõepoolest, "sisend" võib jääda arusaamatuks, näiteks kirjeldab üks teine võistleja, et ta ei saa aru, mida ta tegema peab, kui temalt sisendit palutakse. Sõna "teave" oleks ilmselt arusaadavam. Nii nagu "kantseliidi" kohta võib öelda eesti keeles "ametnikukeel" või "kontorikeel", kuigi needki pole piisavalt täpsed, sest kantseliit on lisaks veel kohmakas ja tarbetult keeruline keel.  

Sõnakoletised kummitavad meid lisaks kantseliidile mujalgi, aga kas koledad sõnad on üldse keelekasutuse suurim murekoht? Ma kahtlustan, et tõeline keeleruumi koletis pole mitte mõni inetu välimuse või kehva kõlaga sõna, vaid kõnelejate ja kirjutajate hoolimatus. Tagajärjeks on halb keelemaitse, mis võib kujuneda ühiskondlikuks nähtuseks. Ilus ja ladus keel vajab kõigi hoolt. Näiteks kui tundub, et eesti keeles pole vajaminevat ladusat sõna või väljendit olemas, siis võtkem hetk aega, enne kui kasutame lohisevat toorlaenu.  Uurigem veebis leiduvaid sõnaraamatuid, helistagem keelenõuandjatele. Meie keeleruum jääb ilusaks, kui väldime kolesõnu ja otsime ning loome ka ise võimalikult palju toresõnu!