On sõnadega mängimine juba kirg lapsepõlvest?

Võib küll nii öelda. Kalamburism... ma olen justkui kalamburist – ise ma selle nime endale panin. Sellist nimetust enne eesti keeles ei olnud ja võib öelda küll, et see on nüüd minu elukutse, kuna nüüd tuli ka ju raamat välja. Kirjanikuks ma ise ennast ei pea, aga twitterikirjanikuks küll.

Kas Teile endale tundub ka, et toimumas on nihe Eesti kirjandusmaastikul, räägime ju "twitterikirjanikust" esmakordselt?

Jah, sest üha enam maailm kolib ümber sotsiaalmeediasse ja sestap olen ka mina oma väljundi leidnud Twitteris. Lühivormid sobivad mulle hästi.

Te teete ka palju tööd arhiividega. Kuidas möödunud aegade kirjandus ja ajakirjandus teid inspireerib?

Sõnadeotsinguil olen ma tõepoolest kaevunud raamatutesse, mis on kirjutatud 1900ndatel ja sealt edasi. Samuti on minu suur kirg vanad ajalehed 1930ndatest. Ja sealt sõnu otsida on minu südameasi, see on huvitav ja tasuv, sest see meeldib ju ka paljudele teistele.

Kuidas mõjutab kirjutamist otsene lugejate tagasiside, kasvõi näiteks Twitteris?

Mitte ainult Twitteris! Ka siis kui ma istun näiteks kohvikus, siis inimesed tulevad ja tänavad mind. Inimesed, kes on minu jaoks võõrad, kuid jälgivad mind Twitteris, Facebookis või Instagramis. See on tõeliselt tänuväärne! Minu kalamburismikogu on ehe näide, kuidas Twitterist võib tulla kirjandusteos.

Keiti Vilmsi fenomeni kommenteeris ka ajakirjanik ja kirjandusminister Mart Juur:

Keiti Vilmsi nimetatakse meedias twitterikirjanikuks, president Toomas Hendrik Ilves on nimetanud teda meie aja Aavikuks. Milles tema fenomen seisneb?

See, mida Keiti Vilms kirjutab, on osa väga pikast traditsioonist, millel on vähemalt kaks aspekti, kui mitte rohkem. Esimene neist on inimese keelelise arengu aspekt: kõikidele lastele meeldib keele ja sõnadega mängida, tähti ümber tõsta ja avastada seeläbi, kuidas sõnade tähendus muutub. Täiskasvanud paraku unustavad tihtipeale ära selle rõõmu, mida pakub sõnadega mängimine. Ja tihtipeale sõnamängude, kalambuuride ja aforismide sees ja n-ö katte all sõnastuvad sellised asjad, mis ütlevad elu, inimeste ja aja kohta rohkem kui tõsine filosoofiliselt sõnastatud tõdemus.

Aga kirjanduslikus mõttes on see osa väga pikast traditsioonist, mis on igas keeles ja kultuuris olemas. Ingliskeelses traditsioonis on tuntud näiteks Lewis Carrolli "Alice Imedemaal" ja veel tohutul hulgal huumorit. Sest huumor on suurel määral keeleline ja põhineb kõlal, sõndade tähenduse ümbertõstmisel ja muutmisel. Eesti kirjanduses on ka tegemist austusväärse traditsiooniga, kui lugeda näiteks ajalehte Sakala või mõnda tsaariaegset väljaannet. Seda on kindlasti ka Oskar Lutsu loomingus, August Gailitil, väga ere näide on Ilmar Laaban ja ka Artur Alliksaar. Luuletajatest Juhan Viidin ja Arvo Valton. Lasteluule ja lastekirjanduse autoritest näiteks Paul-Eerik Rummo, Ott Arder, Ilmar Trull. Neid nimesid võib jäädagi ette lugema.

See on väga suur osa kirjandusest, mille mootori moodustab vaimukas ja lõbus mäng keelega.