Eile esietendus Tallinnas okupatsioonide muusemis tantsulavastus "Oodates". Pean ütlema, et ma olin juba enne tantsuetenduse algust päris elevil, sest võimalus näha kaht vanemas eas tantsijannat laval koos esinemas tundus mulle inspireerivalt originaalne. Oleksin soovinud lausa oma ema saali kaasa tuua, sest tema kuulub esinejatega just samasse vanusegruppi. Paraku elab mu ema Tartus ja seetõttu etendusest osa ei saanud. See siiski ei vähendanud minu enda elevust.

Kuna tantsulavastus on loodud spetsiaalselt muuseumi keskkonda, antakse külastajale võimalus ringi vaadata ka muuseumis endas. Seega tasub kohale saabuda piisava ajavaruga. Pean siinkohal tunnistama, et külastasin okupatsioonide muuseumit esimest korda. See võimalus on siiski tantsulavastuse väline ja näitused pole otseselt etendusega seotud (või kas on?).

Muuseum pakub vaatamiseks lisaks püsiekspositsioonile veel kolme näitust. Betoonist keldrisaalides saab vaadata näitust "Rändelood – eile ja täna" ning okupatsioonide muuseumi asutaja Olga Kistler-Ritso sündmusterohkest elust kõnelevat näitust "Naine, kes kinkis Eestile muuseumi – Olga Kistler-Ritso". Muuseumi keldrisaalides asuvad näitused ei mõju kuidagi kaasahaaravalt ning rippuvatele teadetetahvlitele üles seatud informatsioon ei kutsu sedasi isegi mitte süvenema. Ruum on lihtsalt minimalistlikult kõle. Liigun tagasi esimesele korrusele, milles näitus "Miranda – mustlaste holokaust". See on inimlik ja paeluv lugu mustlastüdrukust Mirandast – tema rõõmsast lapsepõlvest Tšehholsovakkia väikelinnas, karmist vangistusest Teise maailmasõja aegses Natsi-Saksamaa koonduslaagris ning holokaustis ellujäämisest. Paneb mõtlema, kuidas me väike Eesti kohtleb oma erinevaid vähemusi – seda nii igapäevaasjades, aga just ka vaimse keskkonna mõttes.

Õnneks on tantsulavastuse lavakujundus muuseumi saali keskel estraadilik ning see aitab murda muusemi keskkonna tõsist atmosfääri. Jään ootele ja olen juba eos valmis kahele peagi lavale saabuvale tantsijannale etenduse lõppedes aplodeerima. Tean lavastuse kohta vaid seda, et tantsijad Ülle Toming ja Reet Paavel on endised professionaalsed tantsijad, kes 44 aasta eest koos Tallinna balletikooli lõpetasid. Kui Ülle valis varjeteetantsija elutee, siis Reet suundus Tartu Vanemuise teatrisse. Lavastus põimib koreograaf ja lavastaja Indrek Korneli ja tantsijate ühist armastust tantsu vastu ning põhineb Ülle ja Reeda mälestustel, mida välja tantsitakse, lauldakse ja mängitakse.

Etendus algab ning mõlemad tantsijad näevad lavale ilmudes võrratud välja. Mõtlen kohe kui paljusid naisi suudaksid Ülle ja Reet inspireerida hülgama televiisori vaatamist, mis on lavastuse üks komponentidest, leidmaks endi hingedes taas üles kirg millegi järele – olgu selleks siis tants, laul, pillimäng, kasvõi matemaatika. Ja seda vanusest hoolimata.

On rõõm jälgida, kuidas kaks eakat naisterahvast laval omavahel kehakeeles ja sõnas kommunikeeruvad. Tantsijate vahel valitseb siiski delikaatne distants samal ajal kui tantsides siin ja praegu ollakse minevikus ajarännakul, kust erinevaid mälestuskilde publikuni tuuakse. Mõlemad tantsijad lisavad omalt poolt lavastusele juurde just seda, mida nad valdavad hästi – Ülle toob esile oma karakteri varjeteelikku teatraalsust ning Reet jääb kaalutletult klassikaliseks.

Etenduse muusikalist poolt elavdavad slaavi rütmid, mis peagi hääbuvad. Slaavi rütmid mõjuvad lausa ehmatavalt, sest need justkui ei tohiks ju kõlada okupatsioonide muuseumis. Ülle karakterile need sobivad, hetkeks on rohkem rütmielavust ja teatraalsust. Reet soovib aga naasta klassikalise klaverimängu juurde, mida ta püüab etenduses oma sõrmede lihasmälus taastada.

Kuna mõlema tantsija karjääri kõrghetked jäävad ju Nõukogude Eesti aegadesse, siis okupatsiooniajastu mälestusi etendatakse ka lavastuses, aga see ei ole nostalgitsemine. Sugugi mitte! Kõik toimub siin ja praegu, olevikus. Saabub ka uus ajastu, uus okupatsioon. Milline see tegelik uus okupatsioon on, saab teatavaks just etenduse lõppedes. Ja see on kurb.

Etenduse lõpp annab märku, et tegemist on siiski kontseptuaalse tantsulavastusega ja rõõm Ülle ning Reeda esinemise üle lõigatakse selliselt ära, et ma ei saagi "Braavo!" hüüda. Ei saa hüüda "Aitäh, et taas tantsite!", kuigi oleks soovinud. Etenduse kontseptsioon lõikas rõõmu ära, mõte jäi domineerima. Ma ootasin rõõmu taastamist. Aplodeeritakse ikka, loomulikult. Kuid selgeks saab, et tegemist on ikkagi tantsuetendusega ja mitte Ülle ja Reeda estraadikavaga.

Kontseptuaalne lõpp paneb mõtlema, et mis meid siis tegelikult okupeerib. Veel kaks etendust on jäänud. Mõlemad Tallinnas. Ma soovin, et mu ema Tartus saaks ka sellest etendusest osa. Ma tean juba eos, et see meeldiks talle. Ja ka prouadele Viljandis, Pärnus – ka neile meeldiks taaskohtuda Ülle ja Reedaga. Ma ootan, et see etendus väljuks Tallinnast okupatsioonide muuseumi kontseptuaalsest keskkonnast. Tantsulavastus "Oodates" sobituks ka väljaspool pealinna asuvatesse saalidesse ja looks nii rõõmu paljudele.