JOONAS HELLERMA: Millal te esimest korda kuulsite Eesti Filharmoonia Kammerkoori olemasolust?
PAUL HILLIER: Ma ei mäleta, millal ma neist esimest korda kuulsin, aga esimene kord, kui ma nendega kohtusin, oli Soomes 1980ndatel. Olin Hillier Ensemble’iga seal kontserte andmas ja nad esinesid kohe pärast meid. Meie pidime kontserdi lõpus kiirelt lahkuma lennujaama, aga mõned kooriliikmed tulid teretama, teiste seas Tõnu Kaljuste. Siis me kohtusime. Ta andis mõned LP-d huvitava koorimuusikaga, milletaolist ma polnud varem kuulnud. Need olid Veljo Tormise salvestused. Kuulasin neid muidugi, kui koju Sussexisse jõudsin.
See osutus muusikaliseks aardeks. Väga raske sõnastada, sest see oli nii väga erinev kõigest, mida ma kuulnud olin. See oli osalt häälte kõla, mis oli küps ja milles oli puhtust, mida ma nüüd tunnen kui selle koori essentsi – midagi, mida nad teevad erakordselt hästi. Sellist koorimuusikat ma polnud aga kuulnud. See oli väga natuke nagu Steve Reichi Philip Glassi muusika, aga kokkupandult, pahupidi ja häältele seatud. See oli väga huvitav minu jaoks.

Mis siis toimus - kas hakkasite seda koori jälgima või unustasite nad?
Ei kumbagi. Ma käisin Eestis mõned korrad turistina. Nendel kordadel kohtusin Tõnuga uuesti ja ühtlasi Andres Mustoneniga ja tema kolleegidega. Nemad näitasid mulle Tallinna. Olin siin ainult ühe päeva.
Ja siis Tõnu kutsus mind ühte projekti, tegema renessanssmuusikat. Mõned aastad hiljem, kui ma olin jälle dirigeerimas, ta andis teada, et on mõelnud edasi liikuda. Rohkem ei öelnud midagi, lihtsalt ütles seda. Ühel hetkel, kui ma elasin Ameerikas, ta helistas ja küsis, kas ma oleks huvitatud koori peadirigendi kohast. Ma nõustusin.

Teame, et Tõnu Kaljuste oli autoriteet, tal oli oma mõju koorile. Mingis mõttes koor oli juba valmis. Teie pidite alustama millegi uuega, teil pidi olema uus visioon, uus suhtumine.
Ma ei mõelnud nii. Ma olin õppinud koori tundma salvestuste ja koostöö kaudu, imetlesin, mida nad tegid ja nautisin nendega koostööd. Mu lähenemine oli veidi naiivne - olgu, ma lähen tegema, see on lõbus. Jah, siis pidin läbi mõtlema, mida teen. Pead hakkama grupiga tööle regulaarselt, et neid tõesti tundma õppida.
Töö kooriga võimaldas tundma õppida Balti piirkonna muusikat. Ma olin aru saanud, et on teisigi huvitavaid heliloojaid siinkandis. Ma veetsin aega Soomes. Õppisin piirkonda tundma. Kiindusin selle ajaloosse.
Ja ühel hetkel mõtlesin, et peaksin uurima ka vene muusikat. Need lauljad, paljud neist õppisid noorena vene keelt ja suudavad laulda vene keeles. Ma tavaliselt ei tööta kooridega, kes suudaks seda. Kui esitad vene laule Lääne kooridega, neid tuleb õpetada sõnu hääldama, nagu mind ennastki, ja sõnade tähendust. Siin see oli rohkem instinktiivne. Paljud teadsid, mida laulmine vene keeles tähendab, tehniliselt ja emotsionaalselt.

Aga te ei müstifitseerinud selle koori fenomeni? Filharmoonia Kammerkoor oli Eestis sel ajal väga suur sümbol.
Ma teadsin seda ja imetlesin seda. Aga ma ei muretsenud sellepärast liiga palju või mõelnud, et pean midagi ette võtma ses osas. Mind palgati muusikuna kooriga töötama. Ma teadsin, et olen eesti muusikast huvitatud, nii et ma ei kavatsenud seda eirata. Ma ilmselt olen ainus, kes ei saanud aru, millise väljakutse ma teiste meelest vastu võtsin.. Ma lihtsalt ei mõelnud selle peale.

Nii et te ei muretsenud Tõnu Kaljuste saladuste pärast?
Saladuste võlu ongi see, et Sa ei pea teadma. See teebki saladused võimsaks. Mul on samad mõtted ses osas nagu siis. Ma olen teistsugune inimene. Ma töötan nagu töötan, mida iganes see tähendab. Mul on oma müsteeriumid.

Mis need on?
Ma ei tea. Ma arvan, et Tõnu ei teaks ka. Kunstis, eriti esinemisel on mitmetähenduslikkus. Lihtsalt sellepärast, mis kõik on kaasatud. Sa ei istu ja ei analüüsi seda, Sa lihtsalt lased sellel olla. Ma arvan, et see on tõsi Tõnu puhul ja minu puhul ka.

Kas seadsite endale ka kunstilisi eesmärke ja kas teil õnnestus neid saavutada?
Mu eesmärgiks oli Balti piirkonna ja vene kirikumuusika tundmaõppimine. Olin Arvo Pärdi muusikat esitanud selleks ajaks juba 16 aastat. Tahtsin teha seda rohkem teha, sest koor oli esitanud Tõnuga tema muusikat. Tahtsin tellida uusi teoseid ja tegime seda ka.

Ja isiklikult, kui palju teid ennast mõjutas või muutis see periood kooriga? Kas oli märkimisväärseid sündmusi teie enda sees, enda iseloomus või professionaalselt?
Raske on ennast analüüsida. Alustades ma arvasin, et see oleks imeline võimalus ja oligi. Ma lihtsalt ei ütle seda, vaid see oligi. Ma olen rahul. Me plaadistasime ja mõni oli väga edukas. Saan midagi ette näidata ja öelda, et seda me tegime. Seeria "Baltic Voices" ja Pärdi plaat, mis võitis Grammy ja veel mõned asjad.
Üks kummaline kogemus oli vesprite esitamisega Narvas. Mäletan, kui jõudsime sinna, mõtlesin, et milline segadus. Kes tuleb kuulama? Miks me siin esineme? See kõlab kohutavalt ja see oligi. Publikut polnud kirikus palju ja see ei parandanud minu muljet, aga kui rääkisin nendega, ja nad tulid rääkima, siis sain aru, kui palju nad janunesid selle muusika järele. See mõjus justkui näpistus ja tegi sellest vapustava elamuse. Teel külastasime ka Kuremäe kloostrit. See oli ka fantastiline kogemus. Tegin mitu reisi Eesti eri paikadesse, aga see ootamatutel põhjustel jäi mulle meelde.

Mainisite Arvo Pärti. Olite selleks ajaks juba ilmutanud oma kuulsa raamatu Pärdist. Kui palju see aitas teid, et teil oli teadmisi Pärdist?
Mitte eriti. See raamat oli kirjutatud 1994. aastal, mis oli jupp aega enne, kui ma siia lõpuks tööle tulin regulaarselt. Muidugi muusikat esitades on vaja seda tunda – see on ütlematagi selge – aga see on tõsi iga teose puhul, mida esitad. Eriti helilooja või teose puhul, mida esitad palju. Sa pead tundma neid ja tausta. Aga Sa ei saa kirjutada igast heliloojast või teosest raamatut. Võib-olla tegi see minu jaoks kergemaks, teada, mida teen või mõelda, et tean, mida teen, aga ma ei pidanud teadlikult seda oma eeliseks.

See on huvitav, et see raamat on siiani väärtustatud, kuigi on uusi peale tulnud. See on siiski klassika.
Ma ei tea (naerab). See oli esimene raamat, mis käsitles tema tehnikat küllalt detailselt ja suuremaid teoseid selle hetkeni. Tegelikult on vahepeal palju uusi teoseid ilmunud ja neist saaks sama paksu raamatu. Kena muidugi, et sellele veel viidatakse.

Milline peadirigendi ametiaja lõpp teie enda jaoks oli?
See on kummaline töö, mida me teeme dirigentidena eri riikides. Ma ei ela Iirimaal või Portugalis, kus dirigeerin regulaarselt. Lõpuks on kummaline veeta nii palju aega kohas, kus Sa ei ela. See pole seotud meeldimistega. See on lihtsalt kergelt kummaline. On palju vaba aega, kui Sa ei tööta, Sa ei söö ja pole ka kodus oma perega. Ma arvan, et pole hea liiga palju aega veeta. Seitse aastat oleks hea ühel töökohal, see on õige arv. Siis hakkab tunne muutuma. Asi pole kohas, asi on töö stiilis. Ma pole kindel, aga arvan, et paljud, kes teevad sama tööd, võib-olla tunnevad sama. Kui nad just pole otsustanud koos perega kolida. Siis on olukord täiesti teistsugune.

Milline on teie suhe kooriga praegu? Kui palju jälgite nende tegemisi?
Ma ei jälgi igapäevaselt. Uudised jõuavad minuni, nii et ma ei ole täiesti üllatunud, kui kuulen nende saavutustest. Koori puhul on hea järjepidevus. Ma pole kindel, kas seal on inimesi, kes on täiesti algusest peale, aga hiljuti veel oli ja see oli koori suur tugevus. Seal on palju järel, kes on kaua olnud. Seal on tugev koori identiteet. Kuigi on uusi nägusid – inimesi, keda ma pole näinud. Aga see on ka oluline. Oluline on järjepidevus ja oluline muutuda.