Arvustus. Tants siiruse ja naiivsuse vahel ({{commentsTotal}})

Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer
Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer Autor/allikas: Nora Jacobs

SÖÖT/ZEYRINGER (Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer)
Näitus "On time" / "Õigeaegselt"
07.06.–03.07. Hobusepea galeriis

Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer on kunstnike tandem, mis tegutseb ühiste eesmärkide nimel juba aastast 2012. Olles mõlemad tuntud rohkem tegevuse poolest teatrilaval, tõstsid nad seekord oma loomingu black box´ist white cube´i. Eksponeeritakse kolme videoteost. Hetkes hääbuv teatrimaagia on asendunud tehnoloogilise reprodutseeritavusega. Kunstnikepaar jäi aga kehalisusele ja etenduslikkusele truuks. Kuna tegu on koreograafia dokumentatsiooniga, siis puhtalt videokunstiks on seda raske liigitada. Tantsuks samuti. Pigem on interdistsiplinaarsele kunstile kohaselt natuke siit ja natuke sealt. Mõista-mõista, mis see on?: otsast saad kinni aga kätte ei anna.

Raskesti defineeritavates kunstivormides on midagi võluvat ja puhast. Klassikaliste meediumite puhul on paratamatu, et teos saab kaasa terve suure suguvõsa. Näiteks maal. Suuri üldistusi tehes võiks öelda, et luues ükskõik millise maali, kannab see tegevus juba iseeneses maalimise akti pärandit alates kiviaegsetest kaljujoonistest. Sellest on hea rääkida. Vähemagi geomeetrilisema käsitluse puhul saab koheselt tõmmata paralleele kubismi või mõne muu pöörangulise stiliseeriva mõttemuutusega ajaloos. Nagu juba öeldud, kogu suguvõsa tuleb kaasa. Lahedad tädipojad, nõme onu Heino ja noorusaegu heietavad vanavanemad. Ning samas on see ka tohutu vastutus. Olla mantlipärija, kogemuse kandja ning samas uuenduslik. Kui aga näitusel eksponeeritud tööd ei saa kergekäeliselt sildistada, tekib ka teost vastu võttes vabanemine üleliigsete seoste taagast. Nüüd oleneb kõik aga kunstniku enesekriitikast, selgroost, kõhutundest ja andest, kuidas ta selle vabadusega toime tuleb.

Hobusepea galerii esimesel korrusel satub silmitsi paberirullile projitseeritud videoteosega. Kunstnikepaar seisab kõrvuti. Nende peade kohal tiksuvad nulli poole elektroonilise kella numbrid. Loeb sekundeid etteaste lõpuni. Kunstnikud ise loevad valju häälega ette erinevaid numbrikombinatsioone ning vahetavad aeg-ajalt positsioone. Kõik toimub kellavärgi täpsusega. Iga liigutus on läbimõeldud, lavastatud, sissetreenitud. Kunstnikud esitavad seda eeskujuliku tantsunumbrina. Veidi isegi liiga eeskujulikuna. Kohati meenutab tublide koolitüdrukute etteastet kooliaasta lõpuaktuse taidluskavas. Dünaamiline luuletuse lugemine ilmestavate liigutuste saatel.

Veidrad segadusse ajavad numbrijadad tahaksid mõjuda kummastavalt. Ebaloomulikud, ilma põhjuse-tagajärjeta žestid. Tahaks tunda, kuidas selline igapäevaste detailide kombinatsioonidest tekkiv absurd hakkab mõjutama minu info vastuvõttu. Paneb tavalist numbriloendust ja stardipaugu ootust teise nurga alt vaatama. Defineerib ümber kahe punkti – tähelepanu ja start – vahel tekkivat pausi. Seda murdosa sekundit, kus organism lülitub ümber tavakeskkonnast võistlusmomenti. Aga ei tunne. Vaatan video mitu korda läbi. Ikka ei tunne. Näen kunstiteose ühe ülimliku väärtusena võimet panna maailma teise pilguga nägema. Igapäevasuse ümberdefineerimist. Mõtestamist. Aga kuni lõpuni ei murra ma ise välja oma peas tekkinud etlevate koolitüdrukute kuvandist.

Laskudes allkorrusele, võtab vaatajat vastu seinale projitseeritud video, kus kaks kunstnikku kõnnivad puidust sammastega koridoris, suur pappkast üle pea tõmmatud. Nad põrkavad pimesi kõndides vastu poste, astuvad sammu kõrvale ja põrutavad uue hooga puusse. Selle kõrval asuvas videos monteerib kunstnikepaar tantsuliste liigutustega IKEA stiilis riiulit. Üks võtab teatraalse aeglustatud liigutusega plaadi, teine haarab üleelusuuruse žestiga taskust tapi ning pistab plaadis olevasse auku. Sedasi tantsivad nad kuni riiuli valmimiseni, mispeale asuvad väljateenitud puhkusena selle peale istuma.

Siirad ja lihtsad motiivid. Nii lõputu peaga puusse jooksmine kui ka töötegemise raskus on stiliseeritud koomiliseks ja mänguliseks etteasteks. Selline kerge naivistliku lähenemisega lavastatus läbib nii kunstnike ühist loomingut kui ka Tiina Söödi varasemaid Eestis esitletud projekte. Kohati rasked teemad leiavad esitluse positiivses ja humoorikas võtmes. Iga liigutus on arvel ning veidi kohmetu ettevaatlikkusega publiku ette toodud. Üleüldises pildis hakkab see liigne ettevaatlikkus isegi natuke häirima, sest maandab narratiivide taga peituvat jõudu. Võimalik, et jõulisemad liigutused ja selgem kontsentreeritus puhastele detailidele võiks vähendada "me nüüd näitame korra selle tantsukava ette" emotsiooni.

Siirust ja ausust ei saa muidugi pahaks panna. Need on niigi haruldased nähtused. Aga alati on oht kalduda nendega naiivsusesse. Ja naiivsus on omakorda jube ühetasandiline nähtus. Humoorikat kergust varjutas kohati tunne, et kas see siis ongi kõik. Peenrad on ette näidatud ja what you see is what you get? Sisimas hakkas kripeldama, et kas võimetus pealispinnast läbi närida tuleneb vaatajana vähesest edust teosega kontakti luua või ei avaldugi selle alt varjatud kihte, milles sügavuti liikuda.

Keskaegsetes õukondades oli narr üks väheseid, kes sai lubada endale läbi huumori tõe rääkimist ja valupunktidele vajutamist. Sarnaste võtetega tõi Sööt 2015. aastal lavale etenduse "Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised", kus läbi mängulise huumoriprisma toodi vaataja ette valusad lood varjatud ja vähetunnistatud ebavõrdsusest sugude vahel. Lood ülekohtust naiste vastu, meeste varjatud sundusest olla surmani rabavad emotsioonitud masinad, põlastavate pilkude koormast, mida seksuaalvähemused igapäevaselt kandma peavad. Naerma ajavad lood, sest need olid nii äratuntavad. Naer, mis aitas pinnale kerkida oma raskesti tunnistatavatel eelarvamustel ja silmitsi seista ühiskonna poolt sisseistutatud salaveendumustega. Näitusel "Õigeaegselt" aga huumori tagant nii palju sügavamaid tähendusi koorumas ei paistnud.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Juku-Kalle Raid

Halvad read. Halearmas Juku-Kalle Raid

ERR kultuuriportaal ja Rahva Raamatu koostöös toimub sari Halvad Read, kus Eesti kirjanikud loevad Viru Keskuse Rahva Raamatus avalikult ette katkeid enda kohta meedias, sotsiaalmeedias, kommentaariumites ja foorumites öeldud halbadest asjadest.

Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

Eestlased tormavad kingitusi ostma alles 23. detsembril.

Sada Eesti mõtet. Eesti rahvas ametist ja mõistusest

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: