Arvustus. Mälu laekast siidpaberi seest ({{commentsTotal}})

Põdrakanep luitemetsas
Põdrakanep luitemetsas Autor/allikas: Pärnu Postimees/ Scanpix

Uus raamat
Kaie Ilves
"Eikeegi"
Ilmamaa (72 lk)

"Eikeegi" on Kaie Ilvese kaheksas raamat, kuid esimene, mis kirjutatud värsivormis ja täiskasvanutele. Teos sisaldab 67 nummerdatud luuletust, leheküljenumbritest ja sisukorrast on seejuures loobutud. See on kogumik tervikuna mõjuvatest mälupiltidest, mis koonduvad ühe nüüdseks tühjaks jäänud talukoha ümber. Kirjastuse Ilmamaa kodulehel on Ilvese debüütkogu iseloomustatud kui "ühe kadunud (lapsepõlve)maailma üleskirjutust",[1] milles jälgitakse aja kulgemist kevadest hilissügisesse.

Luulekogus kujutatav maailm on hääbunud ja mälestusedki sellest tuhmumas. Jäänud on ainult tühjad toad ja rohtunud aiad, inimest enam ei ole. Veel meenutavad teda paar mööblitükki ja lilled kambriakna all, kuid varsti lagunevad ja närtsivad needki ning inimene, kes need kord ostis ja istutas, vajub lõplikult unustusehõlma. Kellgi seinal jääb seisma (#3) – aja sümboolne peatumine kuulutab ühe ajastu lõppu.

"Eikeegi" on selle kuhtuva maailma viimane hingetõmme, pihutäie mälestuskildude viimne helgatus. Lüürilise mina teadvusse on lapsepõlvest jäänud üksikud kirkamad detailid – õitsev jasmiin (#3), tuules õõtsuv köömnepõld (#8), vana kreegipuu (#22), eebenipuidust helmed (#43) –, kuid ka mälestused on hakanud kuluma. Kõikjal luurab unustus ja nõuab aina oma, mälu nõrkub, mäletaja väsib. Ilvese luuletused on justkui vanad heledaks tõmbunud fotod, millelt kujutised ajapikku kustuvad. Aja puudutuse eest pole kaitstud mitte ükski pilt, ka need mitte, mis peidus "mälu laekas / siidpaberi sees" (#44).

Ilvese esikkogu on nii esmajoones mõtisklus mälu, mäletamise ja unustamise teemadel. Tema värssidest õhkub rauget nukrust selle üle, kui habras on tegelikult kõik see, mis näib keset argiseid toimetusi igavene ning kui kiiresti kaovad inimese jäljed aja rannaliivalt. Viimane tõstatab ühtlasi küsimuse mäletamise mõttekusest. Kas väike ajalugu, väike inimene ja tema väikesed asjad on üldse meenutamist ja meeles pidamist väärt? Ilves ei anna ühest vastust, sest seda polegi – mõistus võib kosta eitavalt, kuid süda tahab teisiti. Hing klammerdub möödaniku külge: "pihlapuud / lähevad ära / silmist ja meelest / kes neid tunneb ja teab / läheb järele / pildiraamatusse / pakku" (#64).

Ilvese luuleilm on äärmiselt staatiline, aja vool on veidi enne peatumist pidurdunud peaaegu olematuks. Maailm on jäänud vaikseks, kuid mitte tühjaks. Elu ja surm on inimesed uutele radadele kandnud, ent taimed on juurtega maa küljes kinni ning seepärast lüürilise mina mäluski eredamalt esil. "Eikeegi" on otsekui taimekataloog, vähe on luuletusi, kus ei mainita mõnd lille, puud või põõsast. Kõrvuti kasvavad mungalill ja pihlakas, põdrakanep ja moon, kassitapp ja koriander, palderjan ja koerputk. Ilutaimede ning viljapuude ja -põõsaste kõrval vohab umbrohi ning lõpuks katavad haua just nõgesed (#67). Inimene ja mälestus temast kaovad ning loodus vallutab tühjaks jäänud koha enesele tagasi.

Autori taimelembus muudab tekstid väga visuaalseks, palju tähelepanu pööratakse muu hulgas värvidele. Ilvese lemmikuteks on punased ja kuldsed toonid. Mitmed värsid jutustaksid lausa kui mõnd maali või päevapilti ümber. Näiteks: "kraavikalda peal kükitab / nooruke / hõbevarbad vees / tuul peas juba / jaanilill nagu pupe" (#19). Olulisel kohal on ka lõhnad ja maitsed. Lüürilise mina mõtted lähevad ikka ja jälle mustsõstrameele, kreegiviinale ja köömneteele, süüakse toomingamarju ja muulukaid ning meenutatakse lavendli ja sügisõunte hõngu.

Kui taimedest saab pilt kirju, siis nende taustal hakkavad korduma tüüpmotiivid: klaas, silmad, taevas, tuli, tuul jne. Paiguti saab klaasi ja tuult luulekogu ridadele liiga palju, nendesamade sõnade ja fraaside aina uuesti ja uuesti kasutamine muutub lõpuks tüütuks ning kahandab lausumise mõjujõudu. Ilvese värsside suurim tugevus seisneb nimelt leidlikes ja omanäolistes võrdlustes ning kujundirikastes kirjeldustes. Olgu toodud paar näidet: "lehtkullast litreid kes puistas / varrukasuust / kes ketras siidiniiti / kes nõelus sirgeldi-sorgeldi / välja täis / tulikaid tulisilmi / suvi hullunud õmblejanna / kes muu" (#10). Või: "septembrivihm / kulutas õhtu närutas / hatuseks narmaks / kojanurka ennäe / öö jäi siplema / vanajumala ristämbliku võrku" (#58).

Nagu sissejuhatuses mainitud, kujutab "Eikeegi" sammsammulist liikumist kevadest sügisesse. Helgemad ja lustlikumad luuletused vahetavad aegamisi välja süngemad ja valulisemad värsid. Teos on üldiselt tonaalsuselt pigem nukker, juba raamatu pealkiri kõlab minoorselt. Seejuures ei õhku tekstidest mitte niivõrd õrna leebet kurvameelsust, kuivõrd varjatud ängi, mida sisendavad lehekülgede möödudes aina sagedamini esinema hakkavad negatiivse varjundiga sõnad, nagu tuhk, mõrad, udu, külm, killud, veri, mürk, põletama, ähin, kössitama, kägistama, takerduma, okastraat, kondid ja luud, katki, pime, konutama, haud. Ilves on oma lastele suunatud loomingut kirjeldanud nõndamoodi: "Olen idealist. Tahan, et see, mida kirjutan, muudaks maailma natuke toredamaks ja paremaks paigaks, et kui lugeja seda loeb, on tal natuke rõõmsam olla ja elu helgem."[2] Esikkoguga ilmutab autor seega oma teist, fataalsemat ja veidi pessimistlikumatki külge.

Ilvese sõnavara on meeldivalt rikas, ta armastab oma värssidesse pikkida nii arhaisme kui murdesõnu. Ühtlasi on autori jaoks oluline luuletuste kõla, üheks tema lemmikvõtteks on alliteratsioon, mida leidub peaaegu igas teises-kolmandas tekstis. Puhast keeleluulet "Eikeegi" ei sisalda, kuid mõningaid sõnamängulisi luuletusi küll. Mitmed tuntud fraasid ja ütlused saavad uue kuue või ootamatu konteksti. Näiteks: "samet ja kuld / toaakna all üheksavägine / üheksa tõve vastu / harakale haigus varesele / valu mustale linnule muu tõbi / üheksakümmend üheksa korda / sajas on surm" (#23). Riimidest Ilves seevastu suuremat ei hooli, värsimõõdust samuti mitte.

"Eikeegi" ei loo eesti luulet uueks, ent vaevalt see autori eesmärk oligi. Üldse haakub Ilvese esikkogu rohkem hetkel meie proosakirjanduses populaarsete tagasivaateliste tekstide ja laiemalt mälukirjandusega. Üks on aga kindel: tegu on täiesti arvestatava debüüdiga. Loodetavasti ei jää "Eikeegi" Ilvese viimaseks ekskursiks luuleradadele.

[1] http://www.ilmamaa.ee/raamatud/eikeegi

[2] Tarmo Õuemaa "Kaie Ilveselt ilmus kolmas Tädi ja Motja kassiraamat" – Läänlane 8. XII 2014.

Toimetaja: Madis Järvekülg



FILM
"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eduard Vilde

Sada Eesti mõtet. Mida Eduard Vilde ei häbene

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Jürgen Ligi

Sada Eesti mõtet. Jürgen Ligi: millal olla vait

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Heinz Valk

Heinz Valk: virisejatel on lühike mälu

Mitte ükski kord varasemas eestlaste ajaloos pole meie rahvas elanud nii hästi kui praegu, leiab pensionipõlve pidav kunstnik ja poliitik Heinz Valk, kes raius end eestlaste südamesse lausega "Ükskord me võidame niikuinii!".

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: