"Eikeegi" on Kaie Ilvese kaheksas raamat, kuid esimene, mis kirjutatud värsivormis ja täiskasvanutele. Teos sisaldab 67 nummerdatud luuletust, leheküljenumbritest ja sisukorrast on seejuures loobutud. See on kogumik tervikuna mõjuvatest mälupiltidest, mis koonduvad ühe nüüdseks tühjaks jäänud talukoha ümber. Kirjastuse Ilmamaa kodulehel on Ilvese debüütkogu iseloomustatud kui "ühe kadunud (lapsepõlve)maailma üleskirjutust",^[1] milles jälgitakse aja kulgemist kevadest hilissügisesse.

Luulekogus kujutatav maailm on hääbunud ja mälestusedki sellest tuhmumas. Jäänud on ainult tühjad toad ja rohtunud aiad, inimest enam ei ole. Veel meenutavad teda paar mööblitükki ja lilled kambriakna all, kuid varsti lagunevad ja närtsivad needki ning inimene, kes need kord ostis ja istutas, vajub lõplikult unustusehõlma. Kellgi seinal jääb seisma (#3) – aja sümboolne peatumine kuulutab ühe ajastu lõppu.

"Eikeegi" on selle kuhtuva maailma viimane hingetõmme, pihutäie mälestuskildude viimne helgatus. Lüürilise mina teadvusse on lapsepõlvest jäänud üksikud kirkamad detailid – õitsev jasmiin (#3), tuules õõtsuv köömnepõld (#8), vana kreegipuu (#22), eebenipuidust helmed (#43) –, kuid ka mälestused on hakanud kuluma. Kõikjal luurab unustus ja nõuab aina oma, mälu nõrkub, mäletaja väsib. Ilvese luuletused on justkui vanad heledaks tõmbunud fotod, millelt kujutised ajapikku kustuvad. Aja puudutuse eest pole kaitstud mitte ükski pilt, ka need mitte, mis peidus "mälu laekas / siidpaberi sees" (#44).

Ilvese esikkogu on nii esmajoones mõtisklus mälu, mäletamise ja unustamise teemadel. Tema värssidest õhkub rauget nukrust selle üle, kui habras on tegelikult kõik see, mis näib keset argiseid toimetusi igavene ning kui kiiresti kaovad inimese jäljed aja rannaliivalt. Viimane tõstatab ühtlasi küsimuse mäletamise mõttekusest. Kas väike ajalugu, väike inimene ja tema väikesed asjad on üldse meenutamist ja meeles pidamist väärt? Ilves ei anna ühest vastust, sest seda polegi – mõistus võib kosta eitavalt, kuid süda tahab teisiti. Hing klammerdub möödaniku külge: "pihlapuud / lähevad ära / silmist ja meelest / kes neid tunneb ja teab / läheb järele / pildiraamatusse / pakku" (#64).

Ilvese luuleilm on äärmiselt staatiline, aja vool on veidi enne peatumist pidurdunud peaaegu olematuks. Maailm on jäänud vaikseks, kuid mitte tühjaks. Elu ja surm on inimesed uutele radadele kandnud, ent taimed on juurtega maa küljes kinni ning seepärast lüürilise mina mäluski eredamalt esil. "Eikeegi" on otsekui taimekataloog, vähe on luuletusi, kus ei mainita mõnd lille, puud või põõsast. Kõrvuti kasvavad mungalill ja pihlakas, põdrakanep ja moon, kassitapp ja koriander, palderjan ja koerputk. Ilutaimede ning viljapuude ja -põõsaste kõrval vohab umbrohi ning lõpuks katavad haua just nõgesed (#67). Inimene ja mälestus temast kaovad ning loodus vallutab tühjaks jäänud koha enesele tagasi.

Autori taimelembus muudab tekstid väga visuaalseks, palju tähelepanu pööratakse muu hulgas värvidele. Ilvese lemmikuteks on punased ja kuldsed toonid. Mitmed värsid jutustaksid lausa kui mõnd maali või päevapilti ümber. Näiteks: "kraavikalda peal kükitab / nooruke / hõbevarbad vees / tuul peas juba / jaanilill nagu pupe" (#19). Olulisel kohal on ka lõhnad ja maitsed. Lüürilise mina mõtted lähevad ikka ja jälle mustsõstrameele, kreegiviinale ja köömneteele, süüakse toomingamarju ja muulukaid ning meenutatakse lavendli ja sügisõunte hõngu.

Kui taimedest saab pilt kirju, siis nende taustal hakkavad korduma tüüpmotiivid: klaas, silmad, taevas, tuli, tuul jne. Paiguti saab klaasi ja tuult luulekogu ridadele liiga palju, nendesamade sõnade ja fraaside aina uuesti ja uuesti kasutamine muutub lõpuks tüütuks ning kahandab lausumise mõjujõudu. Ilvese värsside suurim tugevus seisneb nimelt leidlikes ja omanäolistes võrdlustes ning kujundirikastes kirjeldustes. Olgu toodud paar näidet: "lehtkullast litreid kes puistas / varrukasuust / kes ketras siidiniiti / kes nõelus sirgeldi-sorgeldi / välja täis / tulikaid tulisilmi / suvi hullunud õmblejanna / kes muu" (#10). Või: "septembrivihm / kulutas õhtu närutas / hatuseks narmaks / kojanurka ennäe / öö jäi siplema / vanajumala ristämbliku võrku" (#58).

Nagu sissejuhatuses mainitud, kujutab "Eikeegi" sammsammulist liikumist kevadest sügisesse. Helgemad ja lustlikumad luuletused vahetavad aegamisi välja süngemad ja valulisemad värsid. Teos on üldiselt tonaalsuselt pigem nukker, juba raamatu pealkiri kõlab minoorselt. Seejuures ei õhku tekstidest mitte niivõrd õrna leebet kurvameelsust, kuivõrd varjatud ängi, mida sisendavad lehekülgede möödudes aina sagedamini esinema hakkavad negatiivse varjundiga sõnad, nagu tuhk, mõrad, udu, külm, killud, veri, mürk, põletama, ähin, kössitama, kägistama, takerduma, okastraat, kondid ja luud, katki, pime, konutama, haud. Ilves on oma lastele suunatud loomingut kirjeldanud nõndamoodi: "Olen idealist. Tahan, et see, mida kirjutan, muudaks maailma natuke toredamaks ja paremaks paigaks, et kui lugeja seda loeb, on tal natuke rõõmsam olla ja elu helgem."^[2] Esikkoguga ilmutab autor seega oma teist, fataalsemat ja veidi pessimistlikumatki külge.

Ilvese sõnavara on meeldivalt rikas, ta armastab oma värssidesse pikkida nii arhaisme kui murdesõnu. Ühtlasi on autori jaoks oluline luuletuste kõla, üheks tema lemmikvõtteks on alliteratsioon, mida leidub peaaegu igas teises-kolmandas tekstis. Puhast keeleluulet "Eikeegi" ei sisalda, kuid mõningaid sõnamängulisi luuletusi küll. Mitmed tuntud fraasid ja ütlused saavad uue kuue või ootamatu konteksti. Näiteks: "samet ja kuld / toaakna all üheksavägine / üheksa tõve vastu / harakale haigus varesele / valu mustale linnule muu tõbi / üheksakümmend üheksa korda / sajas on surm" (#23). Riimidest Ilves seevastu suuremat ei hooli, värsimõõdust samuti mitte.

"Eikeegi" ei loo eesti luulet uueks, ent vaevalt see autori eesmärk oligi. Üldse haakub Ilvese esikkogu rohkem hetkel meie proosakirjanduses populaarsete tagasivaateliste tekstide ja laiemalt mälukirjandusega. Üks on aga kindel: tegu on täiesti arvestatava debüüdiga. Loodetavasti ei jää "Eikeegi" Ilvese viimaseks ekskursiks luuleradadele.

[1] http://www.ilmamaa.ee/raamatud/eikeegi

[2] Tarmo Õuemaa "Kaie Ilveselt ilmus kolmas Tädi ja Motja kassiraamat" – Läänlane 8. XII 2014.