Arvustus. Kohila sümpoosion ja Karin Kalmani isikunäitus ({{commentsTotal}})

17. Kohila sümpoosion
17. Kohila sümpoosion Autor/allikas: Eesti Keraamikute Liit

17. Kohila sümpoosion
Tohisoo mõisas 29.06–16.07.

ja

Karin Kalmani isikunäitus "Ideaalmaastik. Maa, puu, tuli, vesi"
HOP galeriis 17.07–1.08.

Sümpoosionil osalenud kunstnikud: Ábel Lakatos (HU), Craig Hartenberger (US), Kaspars Geiduks (LV), Anna Steinhäusler (AT), Kaisa Laas (EE), Kyung Won Baek (KR), Merja Pohjonen (FIN), Vera Bakastova (RU), Hennie Meyer (ZA).

Kuraatorid: Juss Heinsalu ja Evelin Saul

Juulikuine keraamikasaak on olnud Eestis rikkalik. 29. juunist 16. juulini toimus Kohilas Tohisoo mõisas juba 17. korda rahvusvaheline puupõletusele keskendunud sümpoosion ning kas plaanitult või õnneliku juhuse läbi avati kohe järgmisel päeval Tallinnas HOP galeriis keraamik Karin Kalmani isikunäitus "Ideaalmaastik. Maa, puu, tuli, vesi".

Sümpoosion võõrustas seekord üheksat kunstnikku üheksast riigist. Kolme nädala jooksul töötati külg külje kõrval. Kui kolm päeva ühiselt köetud ahjud vaikselt jahtuma hakkasid, esitlesid kunstnikud avalikul kohtumisõhtul oma varasemat loomingut ning arutleti valdkonna jaoks oluliste küsimuste üle. Üritus lõpetati suure ühise näitusega Tohisoo mõisapargis, kus esitleti enamasti skulpturaalseid äsjavalminud teoseid.

Kunstnike ja publiku vahelise esitlusõhtu diskussiooni modereeris fotokunstnik Kulla Laas, kes tänu keraamika käekäiku kõrvaltvaatavale pilgule sai visata õhku ka valdkonda provotseerivaid küsimusi, mis muidu omaalgatuslikult ebamugavust valmistaks. Kohe alguses proovis ta suunata arutelu puupõletatud keraamika ja kaasaegse kunsti omavahelistele suhetele. Kas oli asi liialt laialivalguvas teemapüstituses või ühiselt kolme nädala jooksul ületatud raskuste järgselt vallandunud ühtsustundes, aga vastused hakkasid koheselt loksuma klišeest klišeesse. Siinkohal keskendukski paarile vastuseta õhku rippuma jäänud teemale.

Maagiline ühisteadvus

Puupõletuse väärtusena toodi välja sedasama pea maagilisena tunduvat ühisteadvuse teket, mis koos töötades hinge poeb. Puupõletuse ahjud on tavaliselt suured ning neid köetakse mitu päeva järjest. Samuti ei saa igaüks lubada endale suure isikliku ahju ehitamist ning seetõttu on hea käia talgute kombel üheskoos tööd tegemas. Ööpäev läbi ollakse ahjuvalves ning pingutatakse ühise eesmärgi nimel. Selline põletusviis neelab suure koguse küttepuid ning üksinda oleks terve ahjutäie valmistamine liiga kulukas. Ka puupõletatud taieste omahind on kordades suurem, sest traditsioonidel põhinev protsess on ettearvamatum kui väikeste elektriahjude puhul ning ühe objekti valmimiseks on kulutatud kordades rohkem nii ajalisi kui rahalisi ressursse. Lõplikud värvid ja pinnad tulevad alati üllatusena. See on suhtlus inimese ja iidse tehnoloogia vahel, kus viimane sõna jääb ahjule. Kunagi ei saa täielikult kindel olla, millised lapsed põlevast üsast sünnivad.

See kõik on küll väga armas, aga siiski ei anna mööda vaadata algsest küsimusest. Tõmban võrdlusjoone ka vestluses läbi käinud maalikunstiga. Oletame, et ma küsin maalija käest, miks ma peaksin ostma tema töö sedavõrd kalli hinnaga. Ja ta vastab: "Tead, sa peaksid selle ostma, sest mulle lihtsalt nii väga meeldib maalida. Pintslid ja värvid ja see tärpentini uimastav lõhn. Ja siis see õhtu Levika baaris kus ma teiste maalijatega täis jõin ja kunstist rääkisin ja sain aru, et ma peaksin hoopis teistsugust tehnikat rakendama."

Mul oleks küll hea meel, kui saan omandada teose, mis on teostatud kire ja naudinguga, aga ikkagi ei saaks aru, mis väärtust see teos kunstimaastikul omaks. Ainsana nentis ka USA keraamik Craig Hartenberger, et tõepoolest piirduvad tavaliselt kunstialased vestlused omades ringkondades faktidega savi ja glasuuride koostistest ning põletuste temperatuuridest ja kestvustest.

Nagu varem mainitud, olid valminud peamiselt keraamilised skulptuurid. Tõstatatud küsimuse valguses kujutlesin, millisesse galeriisse või näitusesaali need taiesed peale lopsaka rohelusega ümbritsetud mõisaparki edasi tee leiaksid. Hea on tõmmata paralleele hetkel Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis viimast nädalat avatud VII Tallinna rakenduskunsti triennaaliga. Eelmisel aastal sümpoosionil osalenud Kris Lemsalu on vast üks vähestest Eesti keraamika kesksetest kunstnikest, kes näitab oma töid n-ö vabasid kunste esindavates institutsioonides. Enamasti ollakse harjunud leidma tee KUMU asemel disainimuuseumisse, kuigi tarbitavusega on neil skulptuuridel vähe ühist.

Nii nagu triennaali puhul, tuleb mul ka sümpoosioni tulemusi analüüsides küsida, mis on vahet keraamiku tehtud skulptuuril ja skulptori tehtud keraamilisel skulptuuril? Miks esimene eelistab näidata oma skulptuuri tarbekunsti galeriis ja teine oma skulptuuri vabade kunstide galeriis? Mõlemal puhul on ju tegu võrdsete kunstnikega. Järsku on tegu mugavustsooniga? Kelle käest ja milline kriitika tuleb? Milliste parameetrite alusel su teost hinnatakse? Kas ühistel ahju kõrval veedetud unetutel öödel ja koostegutsemise rõõmul on galerii kontekstis piisavalt kaalu? Kas tööprotsessi käigus esitatud küsimused pakuvad huvi ka potentsiaalsele kunstitarbijale?

Tarbekeraamikud ei soovi võistelda kontseptualismiga

Savi on materjalina ajaloos ennekõike seotud tarbitavusega. Ka tsivilisatsioonide lätetelt pärit rituaalsed kujukesed on ennekõike sotsiaalseid käitumismustreid korrastavad tarbeobjektid. Vaba eneseväljenduse vahendina on skulptuur inimkonna loos väga hiline nähtus. Olgu need siis Tartu Jaani kirikut kaunistavad kristlikke piltjutustusi vestvad savikujukesed või rituaalne Qin Shi Huangdi terrakotasõdalaste armee Hiinas, on savivorm ikka olnud üksikisiku egost kõrgemal seisev ühiskondlikus teenistuses tarbeobjekt. Lüües selles valguses lahti ükskõik millise mahuka kunstiajalugu käsitleva teose, näeme, et vähemalt kaks esimest kolmandikku räägib vaid "tarbekunstist". Nii ongi loogiline, et tarbekeraamika keskse taustaga haridussüsteemist tulevad kunstnikud ei soovi asuda KUMU viiendal korrusel võistlema kontseptuaalse skulptuuri ja installatsiooniga.

Sümpoosioni lõpunäitust vaadates sai teha üldistuse, et keraamikud tegelevad skulptuuri puhul enamasti vormiotsingutega. Erinevast taustsüsteemist tulevatel teostel tõmmataks vaip KUMUs lihtsalt julmalt alt ära, sest kaasaegne kontseptsioonikeskne skulptuur on suunanud näo pigem tehnoloogia, installatiivsuse ja audiovisuaalsuse poole, leides suuremaid kattealasid näiteks uue meediaga. Keraamikul on märksa julgem tegutseda tuttavas kommuunis. Pahatihti kaasneb sellega vähe adekvaatset kriitikat, mis aitaks kunstnikel saada argumenteeritud tagasisidet, et selle abil leida tuge enesekriitilisele mõtlemisele.

Karin Kalmani näitusest:

Karin Kalman on samuti lähenenud oma isikunäitusele HOP galeriis peamiselt läbi puupõletuse tehnika. Suures laastus võib ekspositsiooni jagada kaheks eraldi osaks. Akna peal seisavad kahes reas läbi mitme aasta põletatud portselanpeekrid. Igaüks eri tooni. Saatetekstist tuleb välja, et Kalman on kasutanud nende kõigi puhul samu glasuure. Variatsioonid tekivad eri ahjudest ja põletusmeetoditest. Monokroomsuse nüansirikkus demonstreerib kui võluv võib olla puupõletusele omane "50 shades of brown".

Näituse teine osa asub suurel maadligi hoidval ja pea tervet galeriid täitval postamendil. Eriilmelised taiesed paistavad olevat läbilõige mitme aasta teostest. On mitmeid tarbenõusid nagu taldrikud ja vaagnad. Anumaid, mis on läbi vormimängude minetanud oma praktilise funktsiooni. Paar puhtalt skulpturaalset väikeobjekti ning mõned säravvalged portselanist lilleõied, et tekitada kontrasti tumedate ja karmipinnaliste töödega. Teosed on tasakaalukad. Lihtsaid geomeetrilisi vorme on ääristatud looduslähedaselt kaootiliste sakiliste servadega.

Kui kaasaegses kunstis üritatakse tõmmata endale radikaalse, risti mitte ette lööva kunstniku kuvandit, tegeledes teemadega nagu seks ja sõjapoliitika, siis tekkib tunne, et tõsine radikaalsus peitub hoopis teemades, millega on raske tähelepanu leida ning vajab pikka enesesse süüvimist. Seetõttu tundub seksist kordades ohtlikum ja radikaalsem teema näiteks siiras armastus jumala vastu. Mul on kohati tunne, et sellistes tasakaalukalt lihtsavormilistes praktilistes objektides peitub sarnane radikaalne vaprus. Isetu julgus luua õõnes anum, et keegi teine saaks tänu sellele end kosutada. Kommenteerides sel aastal Kohila sümpoosionil Lõuna- Aafrika Vabariiki esindanud tarbekeraamikale orienteeritud Hennie Meyer´it: "Mis on nõu puhul olulisem? Kas see, mis on väljas või see, mis on seespool?"

Toimetaja: Madis Järvekülg



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: