Maris Kerge: Genius loci ({{commentsTotal}})

Kultuuritolm 2016
Kultuuritolm 2016 Autor/allikas: Rene Suurkaev / ERR

Võib kahelda, kas "Tolmu" teema "Võõras" mõtted jõuavad inimesteni, kellele see oleks hädavajalik.

Linnafestival "Tolm ‘17" 21. ja 22. VII EKKMis.

Peaaegu kümnendipikkuse ajalooga "Kultuuritolmu" on pühitud eri paikades. Alustati Patarei merekindluse rannaribalt, siis nihkuti paariks korraks sisemaale, Telliskivi loomelinnakusse. Selle aasta festivali majutas Kultuurikatla ja linnahalli naaber, EKKMi kompleks. Ruum on selle kunsti- ja muusika­peo identiteeti voolinud intensiivsel moel ning andnud publikule äratundmist või distantsi tekitades hea vihje. Auditoorium omakorda – nii oma hulga kui ka olemusega – on loonud sündmuse atmosfääri.

Ehkki kunagise Tallinna soojus­elektri­jaama kontorihoones tegutseva EKKMi tegevus on järjest laiem ja ilmselt "tõlgib" keegi seda tähekombinatsiooni veel haruharva Eesti kaasaegse kunsti muuseumiks, siis teatud kaitsereaktsiooni see koht potentsiaalsetes osalistes ilmselt tekitas. Publikut oli silma järgi hinnates varasemast vähem ning meeleolu püsis vaoshoitum.

Peateema avamisest

"Võõras ei pea olema ainult kuskilt kaugelt saabunud eksootiline pagulane. Võõras võib ka olla omainimene, kes kannab teistmoodi riideid, sööb teistmoodi toitu, kuulab teistsugust muusikat või käitub voodis teistmoodi," selgitati käesoleva aasta katusteemaks võetud "Võõrast" festivali tutvustuses. Olnuks ütlemata peen, kui see raam, mida on kulumiseni ekspluateeritud alates poliitikast kuni dokumentalistikani, oleks saanud ootamatu sisu. Paraku lahati küsimust ikkagi traditsiooniliste teemade kaudu: Eesti vene kogukonna­liikme enesemääratlus, seksuaalsed nihkumised, eelkõige transvestiitlus, ning terrorism ja sellest tõukuv pagulus.

Evi Pärna kolmanda korruse saali keskel eksponeeritud portree "Vita cultura" on napp ja mõjus. Autor on oma kurva ja keskendunud pilgu vaatajasse puurinud, endal sõlg rinnal, veri tilkumas. Märkan alles järgmisel päeval, et foto tagaküljel on ka saatesõna. Teadlikult kirjavigadest puhastamata ja hüpliku mõttega tekstis noomib autor netikommentaare referentsiks võttes eestlaste viha venelaste vastu – kriitikat vene keele rääkimise suhtes. Ta taunib hirmu isegi diskuteerida selle üle, kas laulupeo kavva peab kuuluma venekeelne teos.

Eitamata russofoobia aktuaalsust, tundub mulle ometi, et Pärn ekspluateerib ainest mitte siiras eneseotsingus, vaid sellepärast, et on kunstnik. Mingit vastuolu, pinget on vaja. Teistpidi, identi­teediküsimusega tegeleb oma elu kestel iga inimene, seega võib sellest teema­spektrist alati empaatilist publikut leida, olgu fookuses rahvuslik, erialane, seksuaalne või muu kuuluvus.

Sõlega portree naaber on sellega meetodit- ja teematpidi haakuv video "Julius", mille autorid on Tõnis Hiiesalu, Eerik Nõlvaku, Indrek Spungin ja Elina Kasesalu. Näeme rutakalt filmitu ja monteerituna ühe noormehe argitoimetusi: arvuti taga istumist, söömist, trammisõitu. Konflikti loob see, et Julius on mustanahaline ning visuaali all vaheldub jutumullides netikommentaaride lõputust maardlast väljakaevatud rassistlik sõim. Pildi sünkroonne helitaust on asendatud Ülo Vinteri Enn Vetemaa tekstile loodud "Lauluga põhjamaast".

Ma ei saa aru, kas see pealiskaudne pilk, millega Juliust on vaadeldud, on teadlik, just neidsamu tsiteeritud veebivestlejaid ironiseeriv valik. Teema käsitlusviisist tulenevalt oleksin oodanud peategelasega läheduse loomist, antropoloogilikku isiklikkust. Festivali­kontekst, mis paneb teosed alati vastastikku suhestuma – vahel täiendama, vahel "sisse sõitma" –, töötab Juliuse kahjuks. Marko Mäetamme video "Little Suicide Bombers" ehk "Väikesed enesetaputerroristid" on sotsioloogilikult üleüldine ja hoiab distantsi ning see on selle töö juures ka kohane ja täpne. Mustal taustal välguvad kaootiliselt multifilmiesteetikast laenatud plahvatuseplärtsakad. Kõik.

Parimad palad

Kui peaksin kahe päeva kestel kogetud assortii installatsioone, videoid, performance'eid, filme ja kontserte edetabelisse sättima, annaksin liidrikoha Shortparisele. Avaõhtul muuseumi esimese korruse kompaktses saalis aset leidnud Peterburi bändi live’i juhatas sisse slaavi sakraalteos. Meeskoori melanhoolsus jäi kandma terve etteaste meeleolu, ehkki Shortparise enda sound’il religioosse muusikaga hõimlust ei ole. Ka laval toimuv oli kõike muud kui kasin. Rahumeelsel moel tegutsesid vaid lavanurka taandatud löökpillimängija Danila Holodkov ja publikutreppidele viidud pianist Aleksandr Galjanov. Soolo­trummar Pavel Lesnikov, vokaalsolist Nikolai Komjagin ja lugude vahetudes ühelt instrumendilt teisele üle koliv Aleksandr Jonin olid pöörases hoos. Energia ja sugestiivsus, millega nad ruumi täitsid, ei jätnud ühtegi hetke kõhklustele. Kuulajad olid lihtsalt selle mölluga kaasas, kuni solist publikusse kõndis, tema järel ükshaaval ka teised muusikud, ning selgus, et see pidu on ootamatult läbi saanud.

Tabeli teise koha saab juba mainitud Mäetamme "Little Suicide Bombers". Teos hoiab mind veel pikalt mõtlemas ajugümnastikale, mis loob inimeses valmiduse taandada enda elu tähtsusetuks plekiks ning annab õigustuse teha sama ka kümnete või sadade ümbritsevate inimeste eluga. EKKMi ebamugavalt viltune estakaadiruum, mille tagaseinas videot eksponeeritakse, võimendab selle mõju vaatajale ka sõna otseses mõttes kehaliseks.

Pronksmedali annaksingi vahelduseks hoopis ruumile. Esialgsest skvotitud pinnast legaalselt kasutatavaks ning räämas paigast tundlikult läbi töötatud keskkonnaks kasvanud muuseumikompleksi kõrgeim külastatav punkt asub Kultuurikatla-poolsel katuse­pinnal. Värske õhu ja vaadete nautimise on Neeme Külm vormistanud metallvarbadest tunneli ja sellest hargneva majana. Metafüüsiline viilualune on festivali kestel vägagi populaarne olemispaik.

Elämä on laiffi!

Võõra kõrval "Tolmu" selle aasta teiseks teemaks nimetatud "Elämä on laiffi!" ei seostu küllap kellelegi mitte (niivõrd) selle sisulise tähendusega – elu on elamiseks – kui samanimelise laulu esitaja Matti Nykäse ja tema heitliku saatusega. Endisele suusahüppajale juhatab mõtted ka festivali plakatigraafika. Selle fookusega kujunes ootamatul kombel haakuvaks Malcolm Lincolni kontsert. Duona tuntust kogunud, 2010. aasta Eurovisioni lauluvõistluse aegu viieliikmelisena üles astunud bänd oli "Kultuuritolmul" kohal sooloprojektina. Robin Juhkental mõjub mälupulgalt jooksvatele taustadele lauldes ning vahele kommentaare jagades pigem stand-up-koomiku kui muusikuna. Verbaalne huumor, mida täiendab pähetõmmatud sukaga (et keegi ära ei tunneks, kui esinemine peaks ebaõnnestuma) mässamine on naljakas, aga samas ka ütlemata nukker – seesama n-ö Nykäse sündroom, kus minevikukihid kipuvad praegust hetke üle võtma. Õigupoolest on Malcolmi/Juhkentali etteaste puhul küsimus üksnes kommunikatsioonis – otsuses, kas astuda lavale varasema bändina, kellega publikul on omad assotsiatsioonid, või haakida nimest ja selle seostest lahti ning musitseerida taagata, muretult.

Teema versus publik

Festivaliteema, üleüldse tegevuste fookuse sõnastamine on vabastav: raamistus distantseerib kõrvalisest ja laseb keskenduda olulisele. "Tolmu" puhul võib kahelda teema "Võõras" aspektivalikus ja käsitlemisviisides, aga veelgi enam selles, kas aega ja kohta arvestades on tõenäoline, et öeldud mõtted jõuavad inimesteni, kelle puhul see oleks hädavajalik. Ma kahtlustan, et EKKMis olid koos ainult need, kelle pilk juba on avar.

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits

Allikas: Sirp



Katja Novitskova näituse avamine KUMUs

Galerii ja video: Kumus avati Katja Novitskova isikunäitus

Rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti kunstnik Katja Novitskova avas täna oma päris esimese Eesti isikunäituse. KUMU kunstimuuseumis avaneb möödunud aasta Veneetsia Biennaali Eesti paviljonist tuttav düstoopne maailm täis elavaid masinaid ja piltskulptuure geneetiliselt muundatud eluvormidest.

Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Eesti noor disain "Uus vaev" avamine

Galerii: tarbekunsti- ja disainimuuseumis avati Eesti disaini vastuolulisi 80ndaid käsitlev näitus

Neljapäeval, 22. veebruaril avati Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis 1980. aastaid kui Eesti disaini üht vastuolulisemat ja keerulisemat kümnendit esitlev näitus. Näitus pealkirjaga "Uus vaev. Eesti noor disain 1980. aastatel" keskendub tollal alustanud noorema põlvkonna esindajatele ja nende loovate väljundite tutvustamisele. Tegemist on esimese laiema Eesti disaini seda kümnendit kajastava käsitlusega.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

Eestlased tormavad kingitusi ostma alles 23. detsembril.

Sada Eesti mõtet. Eesti rahvas ametist ja mõistusest

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: