Arvustus. Steps To Synapse välistab igasuguse konflikti ({{commentsTotal}})

Steps to Synapse
Steps to Synapse Autor/allikas: Facebook

Uus plaat
Steps To Synapse
"The One" (Playground Music)
5/10

Üldiselt mulle meeldib ilus muusika, kus iga mikroviga ja väikseimgi kühm on järeltöötluses maha lihvitud. Ja mida aasta edasi, seda enam näeme just pehme rockmuusika pöördumist laitmatu produktsiooni poole. Kitarrid ei kärise ega mürise enam, trummid ei peksa kõrvakilesid puruks, kõike on pisut ja parasjagu, nagu suvetuul, mis leevendab kuumust vaid mõneks hetkeks. Muusika, mille taotlus pole olla indie, vaid pigem võimalikult pop.

Näiteid, kus sarnase valemiga on täppi pannud, võib tuua mitmeid. Eestist Ouu ja Kali Briis enda uue bändiga, kaugemale vaadates Tame Impala, Pond ja The Horrors. Kõlades popilt, on neis kõigis siiski mingi ürgne viga või ebakõla juba sügaval sisemas olemas. Psühhedeelia ja lollitamine ei lase muusikal muutuda steriilseks ja nüriks, samuti on olemas hea laulukirjutus ja karisma. Massi sulanduv raadiorokk, mis võtab enda näiliselt turvalises kestas täpselt selle näo, mis vaja.

Siit tuleb ka erinevus kõigi eelnimetatud bändide ja Steps To Synapse vahel.

Esmakuulamisel tundus, et suund on sama. Nende vokaalid on maitsekad, kitarrid on eriti mõnusalt rabedaks keeratud ja üldtervik on ilus, tõepoolest. Sametine ja veatu, raske on selle muusika kohta isegi midagi halba öelda, "The One" ei anna võimalust kriitikaks.

Viga ongi selles, et hoidumine kõigist konfliktidest on Steps to Synapse debüütalbumi juures viidud äärmusesse. Kõik ideed, mis neil on - maaliline psühhedeelia, kerge jazzvõnge, moodne disko, toores rokienergia -, jäävad ideetasemele, lugudest ei kasva välja terviklikke üksuseid, jäädes vaid sketšideks, raamistikeks.

Sellest päästab produktsioon, mis valab kõik tühimikud täis ilusat tühiollust ja muudab ka need lihtsakoelised laulukesed meeldivateks. Muidugi, ma ei peagi neid vaatama eraldi üksustena, kuid on tunda, et bändi enda olemus taotleks justkui midagi muud, kui lõpuks plaadil kuulda saab.

"The One" on oma olemuselt lihtne moodne raadiomuusika, kui lisada sinna pisut tantsukamaid rütme, siis võiks sündida midagi sarnast nagu Calvin Harrise suvehitt "Funk Wav Bounces Vol. 1". Kuid Steps To Synapse on selle muusika jaoks liiga tark, nad ei taha leppida lihtlabase raadioroki staatusega, nad pistaksid iga nurga peale vimkasid ja veidrusi. Kuid selle tarkuse jaoks jääb vajaka laulukirjutusest, nutikad elemendid on lugudes ilma igasuguse orgaanikata, lihtsalt kümme-kakskümmend sekundit midagi, mis ununeb sama kiiresti...

Loomulikult, alles eelmine aasta võtsid nad mõõtu Noortebändi laval ning on arusaadav, et oma raja leidmine võtab aega. Tore, kui Eestis on bände, kes kõlavad võimalikult ebaeestlaslikult ning kui oleksid paremad lood, siis oleks see täiesti tip-top popalbum. Praegune materjal on aga lihtsalt ilus taustamuusika, mis jääb aga oma (vähemalt kaudsete) eeskujude varju.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: