Foo Fightersi suve hakul Riias antud võimas kontsert tõestas, milliseks institutsiooniks bänd muutunud on. Kunagi Nirvana rusudest kerkinud keldriprojekt on täna üks maailma suuremaid rockbände ja kindlamaid müügiartikleid, kes toob kokku kümneid tuhandeid fänne ükskõik kus maailma otsas. Koosseis, mis suudab kõnetada nii veendunud rockisõpra kui keskmist raadiokuulajat, kes saab endale lubada soojendusbände nagu Biffy Clyro, The Kills ja eelkõige muidugi Elephants From Neptune!

Samas on Foo Fighters minu jaoks alati rohkem singliansambel olnud. Igalt albumilt jagub meeldejäävaid lugusid, kuid plaadid tervikuna end üle kuulama ei kutsunud. Kuni bänd otsustas 2011. aastal naasta nelja-aastaselt pausilt garaažikõlaliste juurte juurde pürgiva “Wasting Light'iga”. Oh, mis energiaga “Bridge Burning” selle albumi käima tõmbas ja kuidas ülejäänud plaat võlgu ei jäänud. Sama sooja sõnaga meenub pisut nõrgema 2014. aasta “Sonic Highwaysi” avang “Something From Nothing”.

“Concrete And Goldi” plaadimängijasse asetamise järel tuleb leppida mittemidagiütleva minutise sissejuhatusega “T-Shirt”, mis liugleb sujuvalt üle avasingliks “Run” (vaadake alt videot), kust jääb meelde vaid suunatu ja tühi heliagressioon. Grrr, šahh, sööge seda! Ei, aitäh. Kolmas lugu, bändile omaselt šefile kidrakäigule toetuv, kuid muus osas täielik tapeet “Make It Right” muutub aga taustavokaali käiatavate fraasidega lausa ärritavaks. Ja sõnad nagu “everybody needs, everybody needs/ needs a little suffer/ I just wanna do, I just wanna do/ do a little number”? Kisub sinna Anthony Kiedise millest-kuradist-ta-ometi-räägib koolkonna poole.

Foo Fighters teeb seda, mis neile käppa jäänud ja lihtsalt tuleb – põhiliselt panustatakse kesktempos liikuvatele lugudele, mis toetuvad mõnele valjule ja kõlavale kitarririffile, kuid kõlbavad samas ka raadiosse keskpäevauudiste kõrvale. Selline muretu keskpära, milles justkui pole kuigi selget veendumust – peale selle, et bändid ju salvestavad plaate – miks see plaat täpselt salvestati. Alles neljas lugu ja teine singel “The Sky Is A Neighborhood” kõlab nagu võiks tõesti koha ühe kõva rockbändi kataloogis päriselt ära teenida.

Teine selline lugu, kõige vägevama rockhümni ja kontserdilemmiku potentsiaaliga on “La Dee Da”, mida veab aga alt veidralt nurgeline, korraga hooletu ja tehislik heliproduktsioon. Kuhu kadus The Killsi Alison Mosshart, kellega kahasse seda laval oluliselt rajumat lugu Riias ja teistelgi tuuri kontserditel röögiti? Duetina töötaks lugu ka plaadil kõvasti mõjuvamalt kui Grohli üksikute möiretega. Ühtlasi, kas asi on minu kõrvades või on tegemist esimese korraga, mil vanameistri kuulus growl tundub väsinuna? Sama ärajoonud mulje jätab paiguti plaadi ehk säravaim lugu, aeglaselt arenev “Dirty Water”.

No ja siis on veel pool plaati lugusid, aga ka kümnendal kuulamisel ei suutnud neist eriti midagi meenutada. Kui keskenduda ja lugu loolt eraldi võtta, siis ega need ju halvad olegi, kihvtilt progesid käike leiab ja riffe ja muid detaile, aga voogavad ühest kõrvast sisse, teisest välja. Ei jää meelde, ei haara mingil soolikatasandil kaasa, ei ammuta endasse, ei lajata jõuliselt, ei käia enda ümber ühtki emotsiooni. Raamatut (ega plaati) ei tohiks küll kaane järgi hinnata, aga juba pealkiri “Concrete And Gold” kõlab nagu kiiruga poelettidele pillatud parimate palade kogumik. Raske näha, mis sellelt plaadilt tegelikult Foo Fightersi greatest hits'i peal koha leiaks.