"Igaühe tänav ("Everybody Street")
Režissöör: Cheryl Dunn
USA

Me kõik oskame nimetada filme, mis näitavad elavat New Yorki tänavaelu - esimestena tulevad pähe "Kids", "Taxi Driver" ja "Smoke". Glamuur ja getod, kõrghooned ja räpased kõrvaltänavad, rahvarohkus ja tüüne üksildus, New York on vastandite linn, mida filmides ka alati rõhutatakse.

Cheryl Dunni dokumentaal, mis keskendub tänavafotograafidele, kinnitab tõsielukaadritega kõike seda, mis on varem tundunud New Yorgi kohta filmiliku liialdusena. Kümnete fotograafide tabamuste läbi näeme linnaportreed, kus seguneb elu oma täies rikkuses - tänavakunst, narkomaania, kaagid, mille kõrval on suur osa värvikatel karakteritel, heatujulisusel ja Ameerika vaimul.

"Igaühe tänav" on ka ood vanadele tehnoloogiatele. Need inimesed, suur osa tänaseni aktiivsed, ei poolda digikaameraid ning pildistavad ikka filmile, leides, et digifotode puhul kaob ära suur osa hingest.

Film, mis ei tohiks peletada eemale ka inimesi, kelle jaoks mood tundub tühine teema. Tihe ja tempokas linateos, mis pooleteise tunniga maalib pildi ametist, mille eksisteerimine siinses post-sovetlikus reaalsuses oleks lihtsalt paradoksaalne.

"Dries"
Režissöör: Reiner Helzemer'
Saksamaa, Belgia

Järgnevad soovitused - filmid Manolo Blahnikust ning Dries van Notenist - asuvad mingis mõttes samal pulgal. Mõlema linateose keskmes on moemaailma legend, kelle elu võetakse fookusesse ning asetatakse laiemasse konteksti, kuid vaatepunktid on kokkuvõttes täiesti erinevad.

"Dries" kujutab moemaailma vaikelu ning seost töökuse ja pideva pingutusega. Vaatajale ei maalita glamuurset võlumaailma, vastupidi, Reiner Helzemer' käib moeloojaga kaasas kõige tavalisematel hetkedel - argised kostüümiproovid, moeshow eelsed viimased sättimised, töö, töö ja veelkord töö.

Meeldiv vastuolu tekib ka intervjuudes. Inimesed, kellelt on kommentaari võetud, üritavad van Notenist maalida kangelast, ületamatut geeniust, kelle sarnaseid maailma enam ei tule. Väitmata, et see ei võikski olla tõsi, näeme sinna kõrvale aga realistlikku ja igapäevast pilti inimesest, kes teeb lihtsalt moetööstuse rattas igapäevaselt tööd, et leiba lauale tuua.

Kindlasti lükkab "Dries" ümber mitmed stereotüübid, mis tänu ajakirjandusele ja tõsielusaadetele on tekkinud moeloojate ümber. See on lugu ühe introvertse inimese elust, kes teeb tööd, mida armastab.

"Ma oleksin väga õnnelik, kui saaksin ühe hooaja vahele jätta, aga see süsteem ei toimi nii," on Dries van Noteni öeldud mõte, mis annab edasi filmi põhilise idee.

"Manolo: poiss, kes valmistas kingi sisalikele" ("Manolo: The Boy Who Made Shoes for Lizards")
Režissöör: Michael Roberts
UK

Kui Dries van Notenist maaliti pilt kui ühest tavalisest tüübist, inimesest nagu meie kõik, siis Manolo Blahnik on sellise kuvandi täielik vastand. Ta on ebamaine karakter ning geenius, millele viitab ka iga kaader värskes filmis.

Režissöör Michael Robertsi eesmärk polnudki kujutada Manolot inimesena. Ekraanilt vaatab vastu popkultuuri figuur, karikatuurne tegelane, kes räägib, kõnnib, seisab, võib vist isegi öelda, et elab staarile kohaselt. Tema amet pole kingadisainer, vaid ta peab igal hetkel olema Manolo Blahnik kõigi nende tingimuste ja kriteeriumite järgi, mis aastad moetööstuses on talle ette seadnud. Olema tema ise.

Filmis ei näidata igapäevast tööprotsessi - jah, ühe korra viilib Manolo kingakontsa, aga see on pigem selline tore demonstratiivesinemine -, vaid keskendutakse tema suure kingaimpeeriumi värvikirevale ja suursugusele ajaloole ja kultusele.

Tänu sellele on "Manolo: poiss, kes valmistas kingi sisalikele" elurõõmu täis linateos, mis näitab meile, kuidas elab üks aastaid kaamerate eest peidus olnud moelegend. Kuigi ma usun, et ka Blahnikul on mingeid vigasid ja raskuseid elus, siis Robertsi dokumentaal neid ei näita - see on lugu üksikust hundist, kes elab seltskonna, suursugususe ning eelkõige kingade nimel.