Arvustus. Südamlik narkomemuaar ({{commentsTotal}})

Ian
Ian "Lemmy" Kilmister Autor/allikas: AFP/Scanpix

Uus raamat
"Lemmy. White Line Fever"
Autorid: Ian "Lemmy" Kilmister, Janiss Garza
Inglise keelest tõlkinud Lauri Liiders
Kirjastus Tänapäev

"Ühe legendi kohaselt olin ma sellise kaifi all, et mind tuli laval vastu võimendit toetada, et ma ümber ei kukuks," tõi Lemmy raamatus välja ühe paljudest müütidest enda kohta. Käesolev küll ei vastanud tõele, kuid see näitlikustab hästi, millise tüübiga on tegemist.

Kui me mõtleme rokiklišeedele - narkootikumid, naised, alkohol, ropendamine -, siis Lemmy kinnitab neid kõiki ülivõrdes. Ta jõi Jack Danielsi koolaga rohkem kui vett, tema elueliksiir oli speed, mida ta tarbis praktiliselt kuni surmani, ning esinemisega samavõrd nautis ta kontserdijärgset seksi.

Kõik eelmainitu moodustab ka raamatu "Lemmy. White Line Fever" tuumiku. Olnuks tegemist biograafiaga, kõlaks sellest läbi moraalinoot (vaata-vaata, neelas kõikvõimalikke narkootikume, seksis suvaliste naistega, jõi nagu loom, ja lõpuks surigi ära, ära sina niiviisi ela!), kuid autobiograafilisus hoiab asjad lihtsad ja lõbusad. Alko ja narko on fun, elämä on laiffii!

Teose rütm ja rohmakas tekstistiil, kus Lemmy ei jäta p*rse saatmast neid, kes seda väärivad, tekitavad tunde, nagu istuksid Motörheadi bändiruumis ning Lemmy pajataks viskipudeli ja ploki suitsu kõrvale enda seiklusrohkest elust. Jah, see on kohati tüütu, kui jutuks tulevad kümned (võib-olla isegi sajad) erinevad bändiliikmed-mänedžerid-produtsendid-kaasmuusikud, kellega tal kokkupuuteid on olnud, kuid vahetus ja ausus ei lase sellele liialt tähelepanu pöörata.

Selle kõrvalt kerkivad esile hoopis pealtnäha eduka bändi eksistentsiaalsed probleemid. Meiesuguste idaeurooplaste jaoks tundub Motörhead kolossaalne bänd, kes on aastakümneid staadione täis toonud ning seitsmekümnendatest alates nautinud staarielu, kuid kaugel sellest.

Võrreldes A-kategooria raskerokibändidega nagu Black Sabbath ja Metallica on nende müüginumbrid olnud alati ahtakesed ning kuigi "Ace of Spades" on kahtlemata nende tuntuim lugu, siis läbilöök kommertspubliku seas toimus alles mõni aasta enne Lemmy lahkumist. Samuti on neil tulnud võidelda läbi paksu ja vedela plaadifirmabürokraatia, mis on päädinud raskematel hetkedel isegi sellega, et bänd on ise pidanud promokoopiaid raadiotele ja kriitikutele laiali saatma.

Neid raskusi võttis Lemmy aga naljaga, raamat andis talle võimaluse kõik need jobud veel korra pimedatesse urgastesse saata, ning siis rahulikult eluga edasi minna. Sest oli mis oli, Motörhead murdis sellest kõigest läbi.

Tõsiasi, mis muudab värskelt eesti keeles ilmunud teose kummaliseks, on hiljem lisatud järelsõna. Originaalis ilmus "Lemmy. White Line Fever" 2002. aastal ning see oli veel aeg, kui nii Motörhead kui nende ninamees olid parimas vormis. Elunautimine oli täies hoos ning nende rokkimisel ei näinud lõppu. Lemmy tundus olevat võitmatu ja hävitamatu tüüp, kes kogu kehamürgitamise ja destruktiivse eluviisi kõrvalt suutis püsida värske ja elav.

Steffan Chirazi kirjutatud järelsõna üritab 20 leheküljega võtta kokku kõik selle, mis toimub pärast 2002. aastat (27 aastat karjääri 250 leheküljel, 12 aastat 20 leheküljel, päriselt?) ning hävitab selle üürikese kirjeldusega ka täielikult Lemmy varasema kuvandi.

Kui seni nägime üht tugevat rokinatuuri, inimest, kes elas selle nimel, et rahva ees esineda ning muusikat teha, siis Chirazi joonistas välja laguneva ja elu koidikul kokku variseva mehe. See läks vastuollu Lemmy sooviga, kes ei rääkinud ka elu lõpul oma kehvast tervisest, ning mõjus lihtsalt pateetiliselt ning kõmuliselt.

Lemmy elu oli tulevärk ning me tahame ja peame seda mäletama sellisena, pole oluline, kuidas see lõpule jõudis. See juhtub meie kõigiga, paratamatult.

Tegelikult näitab aga "Lemmy. White Line Fever", et meil oleks rohkem vaja rokilegendide autobiograafiaid, mis näitavad muusiku elu ilma filtriteta. See ongi raske ja räpane, purjus ja narkojoobes, halastamatu tempoga, selline elu, mida enamik meist elada ei suudaks.

Aga need 250-lehekülge jaksame ikka ette võtta ja pisut muheledes Lemmy'ga kaasa rännata. Oli ikka elu!



Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

Eestlased tormavad kingitusi ostma alles 23. detsembril.

Sada Eesti mõtet. Eesti rahvas ametist ja mõistusest

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: