Ajatuul. Tehniline ekstaas ({{commentsTotal}})

Black Sabbath
Black Sabbath Autor/allikas: Facebook

Konstantin Kuningas alustab kultuuriportaalis uue rubriigiga "Ajatuul", kus vaatab tagasi tuntud bändide märgilistele perioodidele ja albumitele. Esimeseks Black Sabbathi 1976. aasta kauamängiv "Technical Ecstasy".

Black Sabbath on välja lasknud karbi esimese kaheksa plaadiga ehk siis albumid, mis on tehutd laulja Ozzy Osbourne’iga. Neist "Technical Ecstasy" (1976), millel bänd kõlab nagu raskejõustiklaste diskotants ning mille kaanel mööduvad teineteisest eskalaatoril kaks robotit ja armuvad, oli Axl Rose'i esimene BS-i plaat.

Sabbath on kitarrist Tony Iommi bänd ja Iommi mees, kellel on kodus põrandal hobusenahk, mille kolba vastu jalgu toetades ta mõnusalt teed rüüpab (tappis ja nülgis tapamajas töötanud Osbourne). Mees, kes arvab, et Sabbathita oleks ta vangis. Mees, kes enda sõnul kirjutab kõigest riffe ("Kui tahate teada, millest lood räägivad, peate kõnelema Geezeriga").

Sünnib see album raskel ajal. Bändil on suur kokaiiniprobleem. Lisaks tabab rokkmuusikat punk Sex Pistolsiga eesotsas. Rahvas tahab uusi asju, Sabbath ja Deep Purple on äkki vanamoelised. Isegi noored hevibändid AC/DC, Van Halen ja Kiss on huvitavamad.

Mänedžer Don Arden ajab bändi maksudest hoidumiseks Miamisse, kus tegutses just Eagles ja miksimislaud on veel kokaiiniga koos. Iommi asub looma uudset, veel grandioossemat helimaailma. Teised tulevad ainult neile kirjutatud osi sisse mängima. Muidu lamavad nad rannas või lähimas pubis, mis on stripibaar. Sealt ka lugu "Dirty Women".

Arden tegeleb oma teise bändi ELO-ga, kes täidab ainuüksi uue plaadi ettetellimustega plaatinanormi. Kui BS-il saab poolel lindistamisel raha otsa ja Ardenit pole kuskilt võtta, peab bänd ise Warnerilt raha küsima. Warner saadab teate, et neli burgerit on teel. See nali väga suhteid ei paranda.

Plaat jõuab USA-s 51. kohale, mis on bändi karjääri halvim tulemus. Iommi süüdistab läbikukkumises kõiki peale enda: plaadifirmat, mis ei viitsi turustada, raadiot, mis ei taha mängida, kõige enam aga muusikapressi, mis olevat bändi süstemaatiliselt aastaid tampinud. Pääseb vaid klahvpillimängija Gerald Woodroffe, ainuke, kes viitsib Iommiga öö läbi ülal istuda. Laulukirjutajana ta küll kirja ei lähe ja tuuril musitseerib kõlarite taga.

Raha toob peamiselt täissaalidele minev USA tuur, mille tõmbenumbriks ilmselt soojendaja, hetkel kuum Boston. Euroopas soojendab AC/DC, bassimees Geezer Butler otsustab aga teha nalja, ähvardab Malcolm Youngi mängunoaga ja Young virutab Butlerile lõuahaagi. Austraallased vallandatakse ja viimased neli kontserti jäetakse ära.

Iommi süüdistab ka pidevalt purjus Osbourne’i, võrdleb teda ebaausalt Robert Plantiga, keda endiselt Kuldseks Jumalaks peetakse. Ka trummar Bill Ward on narkar ja ta ka haiseb, aga temaga saab vähemalt "nalja". Osbourne ei mängi pilli ja pole Iommi silmis muusik. Õhus on tunne, et keegi peab minema.

Kõigepealt lendab Butler, aga võetakse peagi tagasi. Siis öeldakse bändile koosolekul, et tuleb hakata ikka lõpuks makse maksma, koosolek kestab mitu tundi, Osbourne ei suuda seda jura taluda, pea ka valutab ja ta lahkub ruumist. Keegi teda tagasi kutsuma ei lähe ja lauljaks palutakse Dave Walker, ka Birminghami mees, 33-aastasena teistest veidi vanem. Osbourne tuleb aga veel 1978. aasta plaadiks tagasi.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: