Arvustus. Jack White on muutunud iseenda paroodiaks ({{commentsTotal}})

Jack White
Jack White Autor/allikas: Facebook

Uus plaat
Jack White
"Boarding House Reach" (Third Man Records)
4/10

 

Vaadates Jack White'i senist muusikalist pärandit - ansamblid The White Stripes, The Raconteurs, The Dead Weather, soolomaterjal, Third Man plaadifirma -, siis joonistub sellest välja profiil, mida annab hästi paigutada samasse mudelisse Quentin Tarantinoga. Meediumid on küll erinevad, kuid nad mõlemad vormivad aegunud ja tolmust retroalget nagu plastiliini. See võtab nende käes kuju, mis ei ole pelgalt pastišš ega tõmmis, vaid moodne, selle hetke standarditele vastav looming. Surnud žanrid ja klišeed saavad uue hingamise ja ärkavad taas elule tänases päevas.

Seejuures on Jack White alati väga täpselt paika pannud oma sihid - tema kaubamärkideks on rock'n'roll ja blues, mille ta süstib täis hullumeelset energiat ja metsikust, kuid sätib samal ajal pähe ka nähtamatud rakmed. The White Stripesi ei lasknud ta kunagi väga käest ära, segast märatsemist ei olnud, kõik jäi sündsalt metsikuks. The Dead Weatheri puhul suhtus ta reeglitesse veidi vabamalt, kuid ka seal oli näha seesama kindel raamistik. White on olnud alati eksperimentalist, kuid täpselt paika seatud reeglite järgi.

Juba 2012. aastal ilmunud esimene sooloalbum "Blunderbuss" näitas, et Jack White'il on vaikselt kopp ees teda 15 aastat - The White Stripes alustas 1997. aastal - piiranud mõttelistest raamidest. Üksi tegutsedes ütleski ta neist julgemalt lahti, kuid nagu aeg on tänaseks näidanud, siis äkki poleks pidanud...

Lood nagu "Love Interruption" ja "Freedom At 21" olid popimad kui keegi oleks osanud oodata, kuid seal oli veel selgelt olemas jackwhitelik essents, mille järgi inimestel nälg oli. Kaks aastat hiljem ilmunud "Lazaretto" proovis sama, aga kukkus üsna haledalt läbi. Korraga toimus nii palju, et lõi hinge kinni ja hakkas kiiresti väsitama, lisaks oli ta võtnud mingi arusaamatu ja lollaka poosi, mis tekitas võõrastust.

Neli aastat vaikust andis võimaluse Jack White korraks juba ära unustada, kahjuks ei paku aga taasavastamine sel korral erilist rõõmu. Värske kauamängiv "Boarding House Reach" läheb eelmisest kahest sooloalbumist veel kaugemale - rohkem on põhjendamatut veiderdamist ja eksperimenteerimist eksperimenteerimise pärast -, kuid selle käigus kaob ka igasugune fookus ja selge siht.

White'i põhiliseks tugevuseks on olnud alati sirgjooneline kütmine, ta lood hakkavad ootamatult pihta ja kasvavad-kasvavad-kasvavad, kuni lõpuks viliseb kuulaja kõrvus viiekordne feedback, trummid moodustavad ühtlase müdinafooni ja laulmine on muutunud röökimiseks. Sellist suunatud jõudu ei ole "Boarding House Reachil" peaaegu üldse, kui ehk välja arvata mõnusa astumisega "Over and Over and Over" - pigem üritab ta tabada kümmet kärbest ühe hoobiga, aga virutab lõpuks kõigist mööda. Lood ei püsi koos, varasemast popmudelist pole midagi järgi.

Kolleegid pakkusid välja, et äkki on see plaat lihtsalt palju kavalam ja targem ning pole veel lihtsalt lollidele kuulajatele (kaasa arvatud siis minule) kohale jõudnud. Noh, nii viljaka karjääriga artistide puhul võib enda lohutamiseks seda ju mõelda, aga "Boarding House Reach" lonkab korraga liiga mitmest nurgast, et omada mingit varjatud kvaliteeti. Pole vaja White'i kuidagi õigustada, see on lihtsalt kehv plaat, kus heade lugude asemel on lihtsalt sadu ideejuppe. Ehk oleks saanud pärast põhjalikku toimetamist ja enesekriitikat sellest midagi head, aga praegune taies on sellest väga kaugel.

Imestan isegi, et midagi sellist ütlen, aga tuleb välja, et muutused, areng ja kasvamine ei tulegi alati kasuks. Vana ja tuttav, väga teadlikult hullumeelne, aga samas väljapeetud, lihtne ja konkreetne Jack White võiks tagasi tulla, sest praegune on lihtsalt nagu mingi kehv nali või paroodia, isegi nii halb, et muutub tüütuks. Ja kõige absurdsem on see, et seda pila teeb Jack White ise. Metanali? Ei tahaks uskuda.

Plaadi võite vahele jätta, aga "Over and Over and Over" kuulake ära, selle loo kohta pole midagi halba öelda:



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: