2009. aastal avas The Dead Weather enda karjääri plahvatusega. Nende debüütalbum "Horehound" algab looga "60 Feet Tall", mis alustab vaikselt ja rahulikult. Poeb enda neilyoungilike maneeridega naha alla ja läheb siis täiesti hulluks. Jack Lawrence'i bass ei lase kohapeal istuda ja Jack White ei jää trummidel sugugi vähemoluliseks kui Alison Mosshart vokaalil. Nad on supergrupp selle sõna kõige paremas mõttes - kõik liikmed täidavad The Dead Weatherile vajaliku hullumeelsuse mõõtme täiel määral. Nad mõjuvad, kuna see muusika on meeletult ülelaetud. Seksapiilist. Vihast. Naudingust. Kõigest.

Teine stuudioalbum "Sea of Cowards" jätkas samal moel. Alison Mossharti vokaal on veel rabedam ja mustem, Jack White tahtnuks nagu iga loo ajal trummid tükkideks peksta. Ja kui White ka mikrofoni kätte haarab, kasvab kõik üle pea. Heas mõttes. Selline plaat, mille saatel kusagil kõige higisemas, mustemas, rõvedamas lokaalis kuuldes võiks end vaimustusest vigaseks karata. Garaažrokk, mis ei poseeri. Nad ei ole nagu The Black Keys - nunnud väljapeetud tüübid, kes mugandavad selle pidurdamatu žanri raadiosse. The Dead Weather kontsentreerib lihtsalt meeletu hulga energiat. Ja siis paiskab selle ühe korraga kuulajale välja.

"Dodge and Burn" ilmumine võttis aga meeletult aega. Pea neli aastat ei olnud The Dead Weatherist suurt midagi kuulda, kuni vaikselt hakkasid tilkuma 7" singlid. Ausaltöelda ei osanud ma neist midagi arvata. See energia ei olnud enam loomulik, vaid kuidagi tehistlikult loodud. Täpselt välja arvutatud ja ilusamaks produtseeritud. Nende singlite põhjal kadus mul ära ka suurema ootus selle plaadi järele - "Sea of Cowards" ilmumise järel pidasin seda aga ehk isegi üheks oodatumaks albumiks üldse. 2015. aastal aga lõpuks see kolmas stuudioalbum siiski ilmus. Emotsioonid on segased.

Ma otseselt ei pettunud, aga ma suudan seda plaati kuulata istudes. Diivanil lebotades. Klapid peas. Eelmise kahe plaadiga ei olnud see minu jaoks võimalik. See ei ole ehk isegi viga ja probleem, sest ansambel kasvab ajas ja defineerib enda saunde ümber, lisaks ei ole see ühegi muusika nii-öelda "põhiprojekt", aga küsimus ei ole isegi selles. Ma ei tunne end nendega enam sama hästi. See on kõik täiesti tore - Jack White lammutab trumme samamoodi, Alison Mosshart on siiani üks sensuaalsemaid naislauljaid. Aga see on kuidagi steriilne. Punk, mis ei ole ühiskonnakrtiiline. Need on lihtsalt saundid - helid, mis toovad ehk naeratuse näole, kuid ei oma mingit erilist tähtsust.

Ma nagu üritaks selle plaadi suhtes meeletult kritiline olla, kuid tegelt seal on häid külgi ka. Avalugu "I Feel Love (Every Million Miles)" kargab ringi nagu oleks peast hulluks läinud. "Three Dollar Hat" on lugu, mis muudaks ka maailma halvima vesterni poole paremaks. See, kuidas "Too Badis" Dean Fertita ja Jack White koostööd teevad ja meeletu pinge suudavad kasvatada, on külmajudinaid tekitav. Ja plaadi lõpetav "Impossible Winner" on nagu kõige parem Alicia Keysi lugu.

Võite vabalt seda plaati tegelikult kuulata. Ma olen lihtsalt väga kriitiline publik - minu ootused olid esimese kahe albumi põhjal liigagi kõrgele lükatud ja lihtsalt ootasin ehk midagi veidi muud. Aga siin on mitmekülgsust, dünaamikat ja häid ideid. Jack Lawrence'i bassi on ehk liiga vähe kuulda - see oli esimeste albumite üks tugevamaid külgi ning nautisin seda meeletult. Kuid nad on ikkagi kõige lahedam supergrupp, kes praeguseni tegutseb. Ootan neljandat albumit.

Ja palun, otsige ülesse kõige rõvedam urgas Eestis, kus esineda, ja tulge sinna. Äkki Peekri baar? Kõlm Lõvi? Protest? Vahet pole, peaasi et oleks piisavalt pisike koht - pärast laivi peaks kõrvad kaks nädalat lukus olema, särk olema seljas puruks rebitud ja keha sinikaid täis. Ma jään ootama.

 Albumi suurepärane avalugu koos videoga: