Mismoodi sai sinust kirjandusagent?

Umbes viis aastat tagasi elasin Suurbritannias, ning toonane Läti Kirjanduskeskuse juht Jānis Oga kutsus mind Londoni raamatumessile, kohtumaks väliskirjastajatega. Tegemist polnud palgatööga, sain lihtsalt uusi kogemusi. See jätkus ka järgmisel aastal, hiljem sõitsin ka Frankfurdi raamatumessile ning aitasin mujalgi.

Kui algasid ettevalmistused 2018 Londoni raamatumessil osalemiseks, pöördusid mu poole “Latvian Literature” esindajad Inga Bodnarjuka-Mrazauskas ning Juta Pīrāga, nende sooviks oli, et seoksin end veelgi tihedamalt nimetatud tööga, jätkamaks pea sama, mida olin juba alustanud, ainult professionaalsemalt ning intensiivsemalt.

Kas tasu oli mõnevõrra parem?

Jah. See oli samuti meeldiv kõrvalnähtus.

Milline on sinu kui kirjandusagendi argipäev – kuidas sa kontakte hangid, ning mismoodi sa väliskirjastajatega jutule saad? Oletan, et sa käid festivalidel...

Justament, sõidan Positivusele! Ent tõsiselt – mu põhitöö on tõlkimine. Normaalsel tööpäeval ärkan hommikul, lähen hommikusööki tegema ning naasen arvuti manu. Istun arvuti taga, tõlgin ning hakkan kirjastajatele e-kirju saatma. Kui valmistun mingiks raamatumessiks, eriti selliseks, kus ma pole varem käinud, siis uurin vastavat kirjastusturgu – millised kirjastused on varem tõlgitud kirjandust avaldanud, mida nimelt, kas midagi sarnast oleks ka läti kirjandusest välja pakkuda. Esmajoones keskendun neile kirjastajatele, kes on avaldanud midagi meie regiooni (Eesti, Leedu, Tšehhi jne) kirjanikelt. Kui kirjastaja pole varem midagi taolist avaldanud, siis on tunduvalt vähem lootust, et mu pakkumine talle huvi pakuks. Mõistagi juhtub mõnikord ka selline variant nagu Shane Rhodes kirjastusest "Wrecking Ball Press", kes polnud varem ilukirjanduslike tõlgetega tegelenud, ent avaldab nüüd Suurbritannias Jānis Joņevsi "Jelgava 94", pealekauba on ta valmis raamatu trükkima Jelgava trükikojas, mis on Läti majandusele meeldiv boonus.

Mida sa raamatumessil teed?

Tavaliselt on kohtumised kirjastajatega juba enam-vähem kokku lepitud. Sel aastal Londonis (s.t. 2017. a. – tõlkija märkus) toimusid need hommikust õhtuni, iga poole tunni järel. Oli üsna palju kontakte, tuttavad inimesed.

Esimene pöördumine toimub, vististi, e-kirja teel: “Tere, mina olen Vilis, esindan läti kirjandust…."

Just, kuid häid tulemusi võib saavutada ka otse raamatumessil, kui oled eelnevalt maad kuulanud ning koostanud nimekirja neist, kes tegelevad seda tüüpi kirjandusega, mida võid pakkuda. Enamasti on need väikekirjastused, kuna suurkirjastusi huvitavad eeskätt rahvusvahelised menukid. Väikesed ja keskmise haardega kirjastajad ajavad hea meelega juttu, räägivad endist, ning sa saad tasapisi aru, mis laadi raamatud neid huvitavad.

Tihti pakun kohe paari varianti, kui need hakkavad kirjastajaid huvitama, siis palub ta saata tõlkenäite. Raamatumessilt naastes kulub mõni päev aega, et koguda ja asju kokku võtta, seejärel hakkan saatma nende raamatute tõlkenäiteid, milledest konkreetsed kirjastajad huvitusid või mis võiks neid huvitada. Järgnevad kõnelused läti kirjanduse toetusprogrammidega, raamatu autoriga jne. Paljude kirjastuste jaoks on oluline, et autor oleks valmis promosõite tegema, räägiks inglise, prantsuse või saksa keeles.

Millistel raamatumessidel sa oled osalenud?

Sel aastal Londonis, Pariisis, Frankfurdis, samuti Abu Dhabis, mis sai teoks tänu nende šeigi toetusele, kes soovis raamatumessil näha Euroopa kirjanduste esindajaid. Neil on ses suhtes spetsiifiline lähenemine. Šeigi grandi (mõni tuhat eurot) taotlemiseks tuleb sõlmida leping raamatuõiguste müümise kohta sealsamal messil. Abu Dhabi raamatumessil osalesid mitte ainult araabia, vaid ka kogu Aasia kirjastajad. Mõistagi, probleem on selles, et meil pole nii palju tõlkijaid, kes võiksid tõlkida otse urdu, hindi või hiina keelde.

Sa ütlesid "pole nii palju". Aga kas meil ongi üldse kedagi?

Ma ei tahaks kedagi solvata, kui juhtumisi on keegi, kellest mul aimu pole. Praegu tegeleme intensiivselt potentsiaalsete tõlkijate otsingutega, sest läti raamatute vastu tuntakse huvi. On kirjastajad, kes on nõus vahendajakeele (inglise) kaudu tehtud tõlkega, teised soovivad otsetõlget läti keelest. Neile on oluline hea keel, et poleks mingeid vahendajakeelde kaudu tehtud tõlgetest tingitud vääritimõistmisi. Sestap praegu otsimegi läti keelest araabia keelde tõlkijaid!

Kuidas see otsimine käib?

Tuttavate tuttavate kaudu. Abu Dhabi raamatumessil osales ka tõlkija Mārta Ziemelis, kes on ise elanud nii Saudi Araabias, kui ka Dubais. Tal on seal läti päritolu tuttavaid. Pärisin Läti Islami Kultuurikeskuselt, kas nad teavad inimesid, kes oleksid võimelised läti keelest araabia kirjakeelde. Meil pole praegu ka araabia keelest läti keelde tõlkijaid. On, muidugi, Uldis Bērziņš, kes on tõlkinud kõikidest keeltest, kuid püsivalt araabia kirjandust tõlkivat inimest meil pole.

Hetkel esindavad läti kirjandust maailmas kolm agenti. Kuidas te tegevusvälju jagate?

Lisaks minule on veel Jayde Will ning Žanete Vēvere-Pasqualini. Tegevusväljad on kuidagi loomulikult jagunenud – kui Žanete sõidab Moskva raamatumessile, siis on loogiline, et tegeleb ka rohkem Venemaa kirjastajatega. Kui ma sõidan Pariisi, siis töötan rohkem Prantsuse kirjastajatega. Meil kõigil on ka omad kirjanduslikud prioriteedid. Žanete Vēvere-Pasqualinil läheb kenasti kommerts-ja lastekirjandusega, Jayde Willil edeneb luulega, ma ise olen keskendunud täiskasvanute proosale, ulmekirjandusele. Aga seejuures tegeleme kolmekesi kõikide žanritega.

Milliste teoste õigused on tänu sinule väliskirjastustele müüdud?

Suurbritannias Aleksandrs Čaksi luulevalimik, Jānis Joņevsi "Jelgava 94", Pauls Bankovskise "Tšekaa, pomm ja rock n roll", ka Osvalds Zebrise "Kukemäe varjus". On veel mitu raamatut, mille avaldamise kohta on esialgu suuline kokkulepe, ent palju võib veel kihva kiskuda, sestap ma neist ei räägiks. Oluline on see, et meie tööandjaks on Läti Kirjanike Liit. Me ei esinda konkreetseid autoreid ega sõlmi nende nimel lepinguid. Kui leiame kirjastaja, kes tunneb huvi mingi konkreetse teose vastu, siis viime ta kokku autoriga või kirjastajaga – sõltuvalt sellest, kellele kuulub avaldamisõigus.

Mulle see sõna “agent” eriti ei meeldi, sest see tekitab mulje, justkui ma töötaks vahendustasu/protsentide eest ning korraldan õiguste müümist. Me ei tee kumbagi. Meil on fikseeritud tasu, ning me üritame väliskirjastajais kõikide Läti autorite vastu huvi kasvatada.

Kas kõnealune mudel on unikaalne? Või tegutsetakse ka teistes Euroopa riikides analoogiliselt?

Meie naabritel on sarnane lähenemine, mitmed väliskirjastajad on seejuures tunnustanud lätlaste professionaalsust, eriti 2018. aasta Londoni raamatumessi ettevalmistustööde kontekstis. Ka Leedus ja Eestis on oma autorite promomisega tegelevad inimesed. Loodan väga, et see töö jätkub ka pärast 2018.a., ehk väiksemas mahus, praeguseks loodud sidemeid oleks kahju tuulde lasta.

Kui riigipoolne toetus kaoks ära, kas kaaluksid võimalust hakata professionaalseks agendiks, kes töötab autoriõiguste müügist saadavate protsentide eest?

Ei, sest sel juhul tuleks hakata promoma konkreetseid autoreid. Protsentide eest töötamine mind ei huvita. Praegu töötan ma suuresti seepärast, et see pakub mulle huvi, arvan, et võin midagi Läti kirjanduse ekspordiks ära teha.

Kas head läti kirjanikud võiksid endale agendi leida?

Leedu kirjanikul Kristina Sabaļauskaitel on oma agent Londonis, ning tema müüb ennast sel viisil. Aga sel juhul peavad juba tõesti olema teistes keeltes ilmunud menukid. Võib-olla Sabaļauskaite võib seda endale lubada. Ma ei tea, kui palju on kirjutamisest ära elavaid läti kirjanikke. Oletan, et mitte ühtegi. Või ehk üksikud erandid lühikeseks ajaks. Praegu pole see reaalne, kuna osa sissetulekust peaksid nad veel agendile loovutama.

Kuivõrd oluline on läti kirjanduse ekspordile riigipoolne toetus? Kas ilma selleta midagi toimukski?

Midagi ikka toimuks, ent hoopis väiksemas mahus. Euroopa Liidu kirjandusauhind, mille on pälvinud Inga Žolude, Jānis Joņevs ning Osvalds Zebris, võimaldab võiduteoste tõlke/avaldamistoetust, küllap leiaksid nende raamatud kirjastajad. Kirjastajaid on kahte tüüpi – ühtesid huvitab kõigepealt raamat, teisi saadav avaldamistoetus. Kui adun, et raamat vääriks paremat kirjastajat, siis üritan leida sellist, kes hoolitseks autori ja teose edasise populariseerimise eest. Tavaliselt vaatan, milliseid raamatuid on kirjastaja avaldanud ning üritan selle põhjal ta eesmärkidest selgust saada.

Millised läti autorite teosed võiksid olla potentsiaalsed rahvusvahelised menukid?

Arvan, et Nora Ikstena “Emapiimal” (läti k. "Mātes piens, ingliskeelne pealkiri – “Soviet milk”) on küllaltki head väljavaated väliskirjastustele müümiseks ning rahvusvahelistele kirjandusauhindadele pretendeerimiseks. Samuti Jānis Joņevsi "Jelgava 94" – kui muusikaajakirjad võtavad vedu ning hakkavad raamatust retsensioone avaldama, võib sellest saada alternatiivne minihitt. Ikstena ja Joņevsi raamatute suhtes on mul tunne, et need ei jää raamatuturul märkamatuks. Loomulikult, ma ei arva, et Jānis Joņevs võiks teenitud rahaga kümme aastat ära elada, ent ikkagi on meeldiv.

Kas ühe läti autori rahvusvaheline edu kergendaks teistegi teekonda välismaale?

Kindlasti.

Küsimus läti kirjanduse promokampaania ("#iamintrovert") kontekstis. Kas autor peab oskama mitte ainult kirjutada, vaid ka ennast müüa?

Läänes on raamat peaasjalikult toode, mida peab müüma. Atraktiivseid autoreid, kes on valmis raamatu promomiseks tuuritama ning on hea jutuga, hinnatakse rohkem. Teisalt, väga heast raamatust võib saada menuk isegi siis, kui autor pole viimase 15 aasta jooksul kodunt jalga välja tõstnud.

Nõnda võib isegi legendi püsti panna – raamatu autor pole 15 aastat kodunt jalga välja tõstnud.

Justnagu Elena Ferrante, kes annab harva intervjuusid ning kelle kohta polnud õieti teadagi, kes ta sihuke on. Või USA kirjanik Thomas Pynchon, kellest ei teata, kus ta elab ja millega tegeleb. Nõnda ei takista miski suurepärast raamatut Läti piiridest väljapoole jõudmast, ent, mõistagi meeldiks kirjastajale väga, kui autor oleks ise valmis endast maailmale kuulutama.

Kuivõrd oluline on Londoni raamatumess läti kirjandusele? Kas niiviisi võib tõepoolest midagi olulist ära teha?

Äärmiselt oluline, et meil saavad olema inglise keelde tõlgitud läti autorite teosed, autorid osalevad seminaridel, konverentsidel, aruteludel ning neid näevad ka teiste riikide kirjastajad. Tavaliselt on pigem vastupidi – inglise kirjastajad vaatavad, mis on mujal avaldatud, eriti suurkeeltes. Tänu Londoni raamatumessile on järgmise viie aasta jooksul loota hoopiski rohkem läti autorite tõlkeid ning tõlgitu avaldamist. Nii suuremates, kui ka väiksemates keeltes.

Läti keelest tõlkinud Hannes Korjus

[1] Anete Konste Ko nozīmē strādāt par literāro aģentu? Intervija ar Vili Kasimu. www.delfi.lv, 21.07.2017.