Dmitri Butrin. Mängime jälle sulaaega ({{commentsTotal}})

Tair Salahhov. Helilooja Kara Karajevi portree. 1960. Tretjakovi galerii
Tair Salahhov. Helilooja Kara Karajevi portree. 1960. Tretjakovi galerii Autor/allikas: Tretjakovi galerii

Mõned kultuurimängud suisa suudavad üleüldises kärsituses oma aja ära oodata. 2017. juunikuus lõppenud Moskva Muuseumi, Tretjakovi galerii, Puškini nimelise väliskunstimuuseumi ja Gorki Pargi megaprojekt "Sulaaeg" ei vajanud sestap mitte mingisugust reklaami, ei mingeid kommentaare ega põhjendusi – mõistagi võetakse see hurraaga, süvenedes vastu ning märgitakse isegi õrnusega ära.

Sulaaeg kui poolvabaduse igatsus

Mõned kultuurimängud suisa suudavad üleüldises kärsituses oma aja ära oodata. Juunikuus3 lõppenud Moskva Muuseumi, Tretjakovi galerii, Puškini-nimelise kujutava kunsti muuseumi ja Gorki Pargi megaprojekt "Sulaaeg" 4
ei vajanud sestap mitte mingisugust reklaami, ei mingeid kommentaare ega põhjendusi – mõistagi võetakse see hurraaga, süvenedes vastu, ning
märgitakse isegi õrnusega ära. Igasugusel sotsiaalsel kooslusel on oma kuldajastu ning hõbeajastu müüdid – kuldajastu on muinasjutuline ning aeg kehutab meid targu sest üha kaugemale, hõbeajastul, vastuoksa, on isegi omad elusolevad tunnistajad, kes peavad end eakusest tingituna
enamasti vagusi ega tõrgu suure müüdi rekonstrueerimise vastu. Sulaaeg ongi too hõbeajastu – võime korrata ning vot, näete, juba kordamegi. Muidugi, varjatud huvi Hruštšovi-sula5, 50. lõpu – 60.ndate alguse suhtes, võib olla kogunisti tingitud ka asjade juhuslikust kokkulangemisest. Intellektuaalne mood on heitlik ning kapriisne, viimase viieteistkümne aasta jooksul võisime täheldada sarnaseid seletamatuid huvipuhanguid hiliste 20., varaste 30., pärastsõjaaegse stalinliku ampiiri, 70., isegi 90. suhtes. Terra incognitaks on jäänud pigem pelgalt kummalised 80.ndad ning täiesti reaalsusest väljakukkunud 2000.ndate
algusaastad - nüüdse reaalsuse jaoks vast tähtsaimadki ajavahemikud ning seejuures ülihästi dokumenteeritud. Sulaaeg oli viimane periood, mis oli jäänud ühiskondlikkust ja kultuurilisest huvist puutumata. Kummatigi oleks imelik mitte arvata, et soe (ja rohkemgi veel) suhtumine 60. kultuuri kõige erinevamatel tasanditel on tingitud riigi kultuurisituatsiooni mõningasest
sarnasusest, mis ei ammendu riigikorraga ega konstitutsiooniga sätestatud riiginimega.

Sulaaeg kui alternatiiv emigreerumisele

Kui formaalsete paralleelidega, iseäranis poliitilistega, on kõik enam-vähem halb, siis sisulistega, mis eraldavadki tõelise müüdiloome pelgalt vanade riiete kandmisest, on hoopistükkis väga hea, manamaks end justament sulaaega, mitte Brežnevi-seisakuaega, mitte sõjajärgsesse
totalitaarsesse tõusu ega seda enam 90.ndaisse. Küsimuse, kas peaksime jääme ootama XX kongressi, jätame kõrvale. Nüüdse poliitilise olukorra eripära on tõik, et isikukultuse perioodil esinenud sotsialistliku seaduslikkuse kuritarvitusi ja moonutusi käsitlenud Hruštšovi ettekande analooge avaldatakse iga jumala päev – vähimagi soovi korral võib neid soetada pea igast suuremast raamatukauplusest, rääkimata interneti-kättesaadavusest. Just nagu pärast NLKP XX, seda enam pärast NLKP XXII kongressi, ei muuda see formaalselt mitte midagi, ent samas muudab sisuliselt kõike.

Nikita Hruštšov väljendab oma emotsioone Maneežis toimunud avangardistide stuudio "Uus reaalsus" näitusel. Moskva, 1. detsember 1962.a.
Totalitarism on võimatu ilma absoluutse kontrollita infovoogude üle, mis tugineb
muuhulgas lugeja ja vaataja teatud usalduslikkusel parteilise ajakirjanduse tsenseeritud sõnumite suhtes. Ses mõttes ei ole sulaaja, nagu praegusegi režiimi, puhul, mõistagi, tegemist pesuehtsa totalitarismiga, mille kulg püsib teatud usul võimu kuulutatud väärtustesse, sihtidesse ja ülesannetesse, kuna totalitarism on otseste vägivallaressursside säästmisviis, lõimides kontrollining
vaoshoidesüsteemi vahetult avalike suhetega. Olgu öeldud, et 1960.ndate aastate sulaaja muude osistega on asjalood veelgi halvemad, mis teeb rõõmsaks. Pole sadu tuhandeid laagritest naasnuid ega Siberisse ja Kasahstani küüditatud/tagasipöörduvaid miljoneid. Pole üüratut
urbaniseerimislainet – maaelanikkonna vähenemisprotsess ning suurlinnade kasv ei ole mingil moel võrreldavad viiekümneaastataguste sündmustega. 60. aastate "raudse eesriide" kerkimisele vastab uuel Venemaal hilistel kaheksakümnendatel toimunu, sestap on nüüdsed "lääne
mõju ahendamiskatsed" naeruväärsed isegi neile, kes selle eest nüüdses võimuvertikaalis vastutavad, - igat riigist lahkunut rahuolematut saadab oponentide kergendatud ohe ja aplaus: lase aga käia, kullake, meil sai su mineku ootamisest juba jaks otsa. Eks ärasõitjateta on igav – arvan, et võimuvertikaalis rõõmustavad paljud siiralt järjekordse "uue sulaaja" ootuste üle: kõik ei ole
enam nõnda igav, pealekauba peab ju keegi etteantud piirides loomega tegelema? Sotsiaalse mobiilsuse, kultuurielu, majanduskasvu ja poliitiliste riskide seostest teatakse nüüd 1956. aastaga võrreldes tunduvalt enam. Sestap on justament võim ise tihtipeale jooksvate "sulaaja ootuste" hallootajaks, ehkki nood on juhuslikud – mispärast paneb kangesti imeks, kui intelligents käsitleb
mingit sisepoliitilise madina tühist episoodi tulevase liberaliseerimise ettekuulutajana: "Kust otsast nad selle võtsid?"

Sulaaja poliitökonoomia

Aga mis siis on? Üsnagi palju. Eelkõige on üsna muljetavaldav majanduskasv. Ärgu teid eksitagu pidevat jutud SKT kehvast dünaamikast pärast 2011.aastat, naftahindade langusest ning majandusliku arengu alalõpmatust mahajäämusest Läänest, ning nüüd juba isegi Oriendist. See on küll nii, ning ka mitte.
Sellel pildil peaks esmajoones huvi äratama tõik, et avalikku arvamust kujundava haritud linnaelanike elu-olu materiaalne külg on radikaalselt paremaksmuutuv. Ses mõttes toimivad sulaaja mehhanismid isegi paremini kui 60.ndail, mil NSVL tööstuse kasvuga kaasnesid mitmetunnilised leivajärjekorrad, isegi näljamässud. Novotšerkasski töölised nõudsid 1962.a. hoopiski mitte sõnavabadust või demokraatlikke valimisi, vaid toiduainete hindade langetamist.
Praegu nõutakse ehk hüpoteeklaenude intresside alandamist, ning selle eest maha ei lasta.
Süsteemsem kuvand näitab, et peamine kõrvutus sulaajaga on teatud hingamisruumi ilmingud majandusliku toimetulemise stsenaariumis, nõnda, et jääb millelegi muulegi üle. Rosstati kokkuvõtted kajastavad väga vaevaliselt jooksvat tehnoloogilist revolutsiooni, mis nii või teisiti
Venemaadki puudutab, ometi on see ilmne. Nüüdne majanduslik surutis ei tähenda majandusliku arengu seisakut: nagu 50. aastail, muutuvad miljonite jaoks võimalikud elu- ja karjääritrajektoorid; esmakordselt on saatus enda kätes, sestap on võimalik seda ettegi kujutada.

Mõistagi, Gagarinit ei ole, ent globaliseerunud maailmas, andku mulle nõukogude patrioodid andeks, võib joovastuda ka Elon Muskist, kel vaja – Yandeksistki.
Tänane vene ühiskond teadvustab väga uduselt veel ühte rööpjoont suht viletsa
majandusajaloo tundmise tõttu: just nagu 50 aastat tagasi, on nüüdnegi aeg – nagu Hruštšovi ajalgi – sõjalis-tööstusliku kompleksi aeg, mis sulaaja keelde tõlgituna tähendab "füüsikute ja lüürikute vaidlust" 6.. Ses suhtes on paralleelid isegi täpsemad kui majanduskasvu puhul. Tänased "füüsikud" kuuluvad riikliku majandusmasina edumeeste hulka (need on riigiettevõtete töötajad,
ettevõtjad, kel pole ilma riigimasinaga kokkupuuteta võimalik asju ajada). Tänased "lüürikud" pole pea üldse muutunud, pigem ollakse rohkem politiseerunud ja vähem romantilisemad: tuhandepealisi saalitäisi kogub nüüd poeetide asemel pigem politoloog Jekaterina Šulman,
Moskvas toimuvad avalikud loengud, festivalid ja suvekoolid on viiekümnendaid iseloomustanud ilukirjanduse ettelugemiste tänaseks vasteks. NLKP-d üritab asendada Vene õigeusukiriku aparaat, 60. naerdi kommunistide üle, nüüd pilgatakse samamoodi paduusklikke, kes ihkavad laiade rahvamasside ideoloogilist toitmist oma kätte saada. Köögid on nüüd sotsiaalvõrgustikes.

Veel üks paralleel, samuti majanduslik - pea igasugust kultuurialgatust iseloomustab majanduslik iseseisvusetus ning majandusliku iseolemise olematus. Kirill Serebrennikovi Gogoli keskusele esitatud pretensioonide peale poleks sulaajal keegi imestanudki, nagu muuseumide, teatrite, orkestrite edumeelsete juhtide pidevate väljavahetamistegi peale kõige äraelanu, tardunu ning areneva keerulisusega elu suhtes kohatu pooldajate vastu. 2000. toimunud majanduse riigistamine vaid täiendas seda kuvandit: Venemaa kultuuriinstitutsioonid eksisteerivad mitte ainult riigi suvast, vaid ka riigi administreeritud rahade arvel, publik ei taba veel kaua riikliku vahelist erinevust. Ses mõttes teadvustavad kõik need, kellele passiks Robert Roždestvenski7 kirjumirju särk, Eli Beljutini8
töökittel või Marlen Hutsijevi9 pintsak, et loomevabaduse aste piirdub
rahastuse saamise võimalusega. Võimuga tuleb koostegutseda, alternatiiv – pidevais näguripäevis Lianozovo koolkond10 või pagulusse minek.

Vahipost ilma Iljitšita11

Peamine, mis sulaaja tänasele haritud klassile meelepäraseks teeb, on võimusisese opositsiooni väga sarnane seisund. Vene historiograafias tundub üsnagi tugevalt olevat juurdunud arvamus, et 1954-1965 aastate piiratud poliitiline liberaliseerimine oli demiurgiline akt, nende valgustatud peade tahteavalduse tulemus, kes soovisid kosmoselaeva "Vostok – 1" kiiremini
maalähedasele orbiidile kupatada või ehk ei soovinud hukkuda massirepressioonide järjekordses keerises. Ei vaja kinnitamist, et ilma individuaalsete otsustustega poleks suurt midagi sündinud.
Ent ülimalt oluline on tõdemus, et tegemist oli peaasjalikult pealesunnitud otsustustega. Stalinlik režiim ei võinud koos Džugašviliga surra: selle kandjaiks ja kasusaajaiks olid miljonid, mida demonstreeriti pärast sulaaaega, olles küll üksjagu vananenud ning kaotanud võimaluse olukorda täielikult ohjata. Sulaaeg kui sotsiaal-kultuuriline plahvatus ei oleks saanud toimuda, kui riik
poleks 5.märtsiks 1953.a. olnud seisundis, mil võimu repressiivaparaat oli pea kokkuvarisemise äärel. Totalitarism on unikaalne mehhanism, paljuski veel läbiuurimata (peaasjalikult selle stabiilsete teostuste vähesuse tõttu), raske on öelda, miks see pea viis aastat pärast selle haripunkti, pärast 1949.aasta jälestavat ülevust, muutus kõigest mõne kuuga mõningate eksootiliste
omadustega (tavalisest sõjaväelisest diktatuurist erinev mittetavapärane sotsiaalpoliitika) tavaliseks poliitiliseks autoritarismiks. Sulaaeg sai võimalikuks ainult seetõttu, et jää hakkas sulama – Mihhail Gorbatšovi režiim, mis näis sarnastel põhjustel samuti üsnagi stabiilne, oli juba 1990. aastaks de facto olematu, kuigi ei kavatsenud kuskile kaduda. Tagantjärgi tarkusega võime tõdeda, et see kõik sai selgeks juba varastel perestroika-aastatel. Meile oligi, ehk, selge, aga kõik maailma suurimad riigid olid nõukogude võimu iseaurustumist fikseerinud NSVL lagunemisest üdini imestunud. Tuli välja, et monstrumi sees valitseb tühjus.

Stalinliku monstrumi sees valitses pea samasugune tühjus 1954. aastalgi, kui välja arvata demonteerimisele määratud tühjusest kõmisevad kujud. Stalinlik "suur stiil" oli, loomulikult, reaalsus – sestap sai selle kaanonite eitamine, ärapöördumine selle igas tegelikkuse valdkonnas sätestatud vormidest, tollest kaanonist vabanemine plahvatuse käivitajaks, mida hiljem nimetati sulaajaks. Pea suvaline mittekaanoniline seisukohavõtt, suvaline loominguline taandumine eelnevalt ettekuulutatud tekstist lõi õhku haihtunud vana reaalsuse asemele uusi reaalsusi. Praegu pole pea midagi lõhkuda. 2016.a. toimus Novosibriski Linnamuusuemis näitus, mis oli pühendatud Novosibirski Akadeemialinnaku
elule-olule nn. sulaajal. Fotol: Iluduskonkurss Novosibirski Akadeemialinnakus 1968.a. Žürii esimees oli Aleksandr Galitš.

Nüüdisaja riiklikku kaanonit pole ei mastaapide, läbitöötatuse astme ega ideoloogilise põhjendatuse poolest võimalik stalinliku kaanoniga võrrelda. Ta on teistsuguse olemusega – putinlik stiil on sisuliselt jõuetu traditsionalismi, standartse euroopaliku poliitilise liberalismi ja uusima meediapõhise agressiivsuse eklektiline segu. See on imitatsioon, sest on võimatu uskuda
Venemaa suursusse nõndamoodi, kui 1952.a. usuti NSVL suursusse. Putinlik stiil on isegi autoritarismi jaoks ääretult lokaalne ega nõua sisuliselt kelleltki ustavusvannet – pelgalt ükskõikset sallimist, kuna tugineb lokkavale korruptsioonile: rahale ei ole mõtet ustavust vanduda. Sestap
positsioneerib too isegi ennast ajutise nähtusena – puhtalt majanduslikest põhjustest tingituna venitab ta oma eneselikvideerimisega niikaua kui annab. Sulaaeg on sellises situatsioonis võimatu – enamik sulaaja kordumisest unistajad teeksid seda kohe. Kas tahate "Iljitši vahiposti"? Tehke
ära. Kas tahate "Doktor Živagot"? Kirjutage ära. Just seda teilt oodataksegi.
Mõistagi, igatsus kaanoni järgi, mille murdumisvajadus annaks loomevaimu, kuraaži, väge, on tugev tunne. Seda enam teeb see ärevaks, kui adud, et paljuski pole see mitte igatsus loomevabaduse järgi, vaid pigem hävitava mittevabaduse või kogunisti mugava poolvabaduse järgi. Haritud Venemaa pidevas tungis vastasseisuks kõrgete kabinettide väljamõeldud draakonitega (miskipärast tavatsetakse neid üsnagi rumalaid, tavaliselt passiivseid ning
ebahuvitavaid inimesi pidada kurjuse väljapaistvateks kehastusteks) on üldse palju taolist, millest sündis 50. aastate sulaaega asendanud reaalsus. Samas peitub nüüdses sulaaja-moes ka lootus. Hruštšovi-sulaaeg ei olnud pelgalt äkitsi saabunud poolvabaduse ning instantsidega peetud
madinate aeg. Hoopiski rohkem tegid toona ära need, kes suutsid loomevabadust kasutada selle esmasel otstarbel. Kõik ei läinud neil hästi, ent me elame nüüd nende maal – Venedikt Jerofejevi, mitte Aleksandr Tvardovski maal. Vähemasti esimesest ei sõida mitte kuhugi.

Vene keelest tõlkinud Hannes Korjus


1 Sünd.1974.a. Õppis Nikolai Pirogovi nimelises Moskva Riiklikus Teises meditsiiniinstituudis (praegu Venemaa
Riiklik Meditsiiniinstituut), alates 1995.a. majandusajakirjanduses, alates 1999.a. töötab kirjastusgrupis
“Kommersant” - reporter, toimetaja, peatoimetaja asetäitja.
2Дмитрий Бутрин.Играем в оттепель//Искусство кино, 2017, nr.4. Ligipääsetav: http://www.kinoart.ru/archive/2017/04/
igraem-v-ottepel
3 2017.a. – tõlkija märkus.
4 «Оттепель: лицом к будущему», 2017.a. jaanuar-juuni. Tõlkija märkus.

5 Hruštšovi sulaaeg – NSV Liidus J.Stalini surmale järgenud perioodi (1950.ndate keskpaigast 1960.ndate
keskpaigani) mitteametlik nimetus. Mõiste „sulaaeg“ pärineb Ilja Ehrenburgi (1891-1967) samanimelisest jutustusest
«Оттепель» (1954). Tõlkija märkus.

6 Füüsikud ja lüürikud – Nimetatud sõnapaari hakati kasutama pärast vene luuletaja Boriss Slutski luuletust „Füüsikud
ja lüürikud“ - Что-то физики в почёте, Что-то лирики в загоне. (luuletus ilmus 13.oktoobril 1959.a. ajalehes
Literaturnaja Gazeta). Tõlkija märkus.
omandi ja avaliku ja erasektori partnerluse (s.t. public-private partnerships – tõlkija märkus)

7 Robert Roždestvenski (1932-1994). Vene luuletaja.
8 Eli Beljutin (1925-2012). Vene kunstnik, kunstipedagoog ja teoreetik.
9 Marlen Hutsijev (s.1925). Vene filmirežissöör, - stsenarist ja pedagoog.
10 Vt.Kajar Pruuli kommentaari kirjutisele Darja Suhhovei Tänapäeva venekeelsest luulest Eestis, Vikerkaar, nr.4-5,
2008, lk.63. Lianozovo koolkond – 1950. aastate lõpust 1970. aastate keskpaigani tegutsenud post-avangardistlik luuletajate ja kunstnike ühendus, mis sai oma nime ühe kooskäimiskoha järgi ühes Moskva-lähedase Lianozovo asula (tänapäeval jääb juba Moskva linna piiresse) üürikorteris. Rühmituse keskseks kujuks oli kunstnik ja luuletaja Jevgeni Kropivnitski. Kirjanikest kuulusid sinna veel Genrihh Sapgir, Igor Holin, Jan Satunovski, Vsevolod Nekrassov, 60. lõpus ka Eduard Limonov. „Lionozovlastel“ oli tähtis roll vene kontseptualistliku, konkreetse ja visuaalse
luule ajaloos. Eesti keelde on tõlgitud Genrihh Sapgiri lasteluulet (rmt-d: Kikukesed-pikukesed. Tlk. K.Kangur, Tallinn, 1963; Isemoodi vedur. Tlk.E.Niit, Tallinn, 1978), mis ajastuomaselt sageli oligi seda sorti loomelaadi
peamiseks legaalseks väljundiks.
11 Vihje Marlen Hutsijevi mängufilmile „Iljitši vahipost“ (1964, pealkiri vene keeles: Застава Ильича). Tõlkija märkus.

Tõlkinud Hannes Korjus

Toimetaja: Helen Eelrand



"Pidu"

Tõnu Karjatse filmikomm: seebiooperlik karakteridraama "Pidu"

Sally Potteri veidi üle tunni kestev “Pidu” on tänapäeva kinotrende arvestades eksperimentaalse maiguga, laiemas ajaloolises plaanis aga kammerlik tragikomöödia (dramöödia) inimestevaheliste kokkuleppeliste koosluste ja sidemete haprusest.

FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Artur Talvik

Artur Talvik: Ojasoo on karistuse saanud, ärme viska teda ühiskonnast välja

Vabaerakonna esimees, riigikogu liige Artur Talvik on president Kaljulaidilt iseseisvuspäeva vastuvõtu kutse juba saanud ja lubab kindlasti 24. veebruari õhtul Eesti Rahva Muuseumi kohale minna. Teda ei häiri „absoluutselt mitte“ , et riigipea vastuvõtu ühe põnevama osa – kontsertetenduse – lavastab teater NO99 ja Tiit Ojasoo.

Paavo Järvi

Paavo Järvi: Eestil on juba selline maine, et sealt tuleb midagi huvitavat

16. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia esiettekanne Eesti Festivaliorkestri esituses ja dirigent Paavo Järvi juhatamisel. Eesti Vabariigi sünnipäevaks valminud teos kannab pealkirja "Mythos" ning toob kuulajani helilooja nägemuse eesti müüdi kujunemisest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: