Arvustus. Noore Toompere rasked valikud ({{commentsTotal}})

Kui isa Joosepi (Argo Aadli) puhul on tegemist vaid stiilipeol
Kui isa Joosepi (Argo Aadli) puhul on tegemist vaid stiilipeol "Mustus, hais ja suguhaigused" saadud narkotsilaksu all kulgeva järjekordse happening’iga, siis Džiinale (Hele Kõrve) on see teekonna lõpp. Autor/allikas: Siim Vahuri

Uuslavastus
Tallinna Linnateater "Kaks vaest rumeenlast"
Autor Dorota Masłowska
Lavastaja Hendrik Toompere jr
Kunstnik Kristjan Suits
Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja
Mängivad Hele Kõrve, Argo Aadli, Anne Reemann, Margus Tabor, Epp Eespäev ja Kalju Orro
Esietendus 11. novembril Taevalaval

Oma esimese suure saali lavastuse "Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika" (2016) eest sai Hendrik Toompere jr tänavu lavastaja aastaauhinna. Seda suurem oli huvi tema teise lavastuse vastu, mille tarvis pakkus Tallinna Linnateater Taevalava. Ka seekord pole Toompere valinud lihtsat materjali. Nagu Marius Ivaškevičiuse näidend, nii pole ka poola noorema kirjanduse praeguse kuuma nime Dorota Masłowska "Kaks vaest rumeenlast" kaugeltki mitte nn well-made play. Mõlemal juhul on tegu pigem tiheda, alltekstirohke ning elu ennast ehedalt peegeldava dramaturgilise materjaliga – targale lavastajale tõlgendamiseks ning võimsa lavastuse loomiseks.

Mõlemas pulbitseb tänapäev ja selle teravad probleemid. Mõlemad ei näita tegelikkuse kaunimaid külgi, vaid inimesi keset räpasust, toorust ja viletsust. Leedu autori loo peategelasteks on Londonisse rännanud noored leedulased, poolatar toob meie ette rumeenlaste (?) öise rännaku mööda Poolamaa provintsiteid. Kiitus Toomperele selle eest, et ta ei vali kergeid tekste, vaid eelistab lugusid, mis lähevad korda nii ilmselt talle kui ka sihtgrupile, kellele ta teatrit teeb. Raskel teel on oht rajalt kõrvale astuda ja libastuda kindlasti palju suurem.

Tundub, et oma teises lavastuses pole Toompere suutnud libastumist vältida sama edukalt kui esimeses. Juhtub harva, et elamus näidendi lugemisest on suurem selle vaatamisest teatrilaval. See peaks ju tegelikult käima teatri põhiolemuse vastu, sest just laval elustavad meisterlikud näitlejad autori kirjaread ja annavad võimaluse tema tegelastele vahetult kaasa tunda. Ometi juhtus minuga seekord nii, et näidendit lugedes sain võimsama elamuse (kuna Masłowska näidend on olulise "krutskiga", siis ei tohikski seda ehk enne lavastuse vaatamist lugeda?).

Oleks rumal hakata pärast näidendi ühekordset lugemist ja ühekordset laval nägemist polemiseerima lavastaja mitmekuise tõlgendajatööga. Seetõttu julgen esitada vaid mõtiskluse selle üle, mis mind täiselamuse saavutamisel segas. Mulle tundub, et oleme lugenud Toomperega näidendit vist pisut eri žanris. Minu meelest on tegemist poola dramaturgiale nii omase traagilise absurdiga, mille lavastamisel teravas groteskivõtmes on parimad poola lavastajad saavutanud viimasel poolel sajandil hiilgavaid tulemusi. Toomperel on see aga välja tulnud mõnevõrra ratsionaalsem, olustikulisem. Absurdisituatsioonid on kaldunud sketšireaks, millest igaüks on küll hästi välja mängitud, kuid ei lase tervikul tõusta vajaliku üldistustasemeni. Samas võtmes on teostatud ka lavastuse vaimukas kujundus (Kristjan Suits), mille puhul jääb mõistatuseks, kas meile tahetakse rääkida jõulumuinasjuttu või näidata tragifarssi hirmkülmas ja inimtühjas metsavahes. Lavastuses (ja kujunduses) on hetk, mis paneb kogu saali vaieldamatult võpatama. Küll oleks tahtnud, et kogu lavastus ja kujundus oleksid tõusnud jõulisema groteskiga just selle hetke tasemeni, praegu aga madaldub see leid pigem lihtsalt ägedaks nipiks.

Näitlejatele pole midagi ette heita, sest kus siis veel (peale Eesti Draamateatri) on eranditult väga head näitlejad, kui mitte Tallinna Linnateatris. Argo Aadli on peategelase isa Joosepina (autoril on selle tegelase nimeks muide Saast ja eks lavastaja seegi valik peegelda mõningast žanrierinevust) igati kaasakiskuv ja tehniliselt meisterlik. Segab vaid juba algusest peale kumav kõrvalpilk oma tegelasele, mingi topeltmäng: jääb mulje, nagu naudiks näitleja oma järjekordset rolli (ja see näitleja pole mitte Aadli; kes on lavastust näinud, saab vihjest aru!). Kui see ongi olnud lavastaja soov, siis on tulemus igatahes sajaprotsendiline!

Hele Kõrve teeb Džiinana kõik, mis tal teha on lubatud. Tema vapustavast muundumistalendist oleme kogu sügishooaja olnud vaimustatud ka televaatajatena. Mulle aga tundus lugedes, et just Džiina on selle näidendi peategelane. Kui isa Joosepi puhul on tegemist vaid stiilipeol "Mustus, hais ja suguhaigused" saadud narkotsilaksu all kulgeva järjekordse happening’iga, siis Džiinale on see ju teekonna lõpp! Aga ka autoriteksti traagilist finaali on Toompere pidanud vajalikuks mahendada ning Džiinat lavastuse peategelaseks võimendada pole ta soovinudki (ka tema teksti on suuresti kärbitud).

Epp Eespäev baaridaamina ja Anne Reemann naisena esitavad andekad sketšid, mis läheb viimase puhul ehk liigagi pikaks. Kuna lavastusel tervikatmosfäär puudub, siis ei saa lahti tundest, et need kaunid daamid on lavale astunud Tallinna Linnateatri garderoobist ja sinna ka lahkuvad (oh kriitiku püha lapsemeelsust!).

Eriti segab see Kalju Orro mängitud autojuhi puhul: ta teeb oma rolli psühholoogiliselt väga täpselt, kuid tema lipsustatud olek värskelt pressitud ülikonnas ei vihja millegagi tegevuskohale, lörtsisele bensiinijaamale. Jah, muidugi võib näidendi proloogist ja ka autori edasisest tekstiehitusest välja lugeda suunise hüljata nn neljas sein ning transformeerida kogu lugu vestluseks teatrisaalis istuva vaatajaga. Seda Orro Toompere ja Suitsu abil teebki. Sel juhul tundub aga küsitavana muusikaline kujundus: milleks need autoril puuduvad poolakeelsed šlaagrid, mida näitlejad taustaheli ragina saatel nii püüdlikult esitavad, kui mitte atmosfääri loomiseks?

Jääb üle vaid kokku võtta, et mind selle lavastuse (teadlikult?) segane atmosfäär segas, mis ei tähenda, et moodsama teatrivaataja puhul ei või just see nipp toimidagi. Igatahes on põhjust oodata noore Toompere järgmisi samme valitud raskel rajal.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



SUUR LUGU: VALDO PANT 90
Valdo Pant

Valdo Pant: ühel päeval atakiga haiglas, järgmisel süstamatkal

Tõenäoliselt ei saa me kunagi lõpuni teada, milline inimene oli Valdo Pant, kuna ajaga on hakatud teda kohati lausa müstifitseerima. Eesti ringhäälingu esimene tõeline telestaar suutis kolleegide sõnul võluda šarmiga nii tavainimesi kui tsensoreid, aga tööharjumustelt oli vanakurat ise nii enda tervise kui teiste vastu.

FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
EV100 kunstiprogrammi juubeliaasta avapauk Kumu kunstimuuseumis

Fotod: Kumus juhatati sisse Eesti 100. sünnipäeva kunstiprogramm

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks loodud kunstiprogrammis on ligi 100 kunstisündmust, mis jutustavad kunstikeeles Eesti olevikust, tulevikust ja minevikust. Eesti sünnipäeva tähistatakse kunstiga Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Itaalias ja mujal Euroopas ning samal ajal ka Virtsus, Valgas, Moostes, Sillamäel ja paljudes teistes Eesti paikades.

Arhitektuur
Neeruti mõisa tornikiiver vahetult enne mahaprantsatamist

Muinsuskaitseamet toetab pühakodade taastamist

Programmist „Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018“ eraldatakse 2018. aastal pühakodade restaureerimistöödeks 606 100 eurot, pühakodade kunstivara konserveerimiseks 13 177 eurot, projektdokumentatsioonide koostamiseks 13 700 eurot ning piksekaitsete ja signalisatsioonide paigaldamiseks 11 655 eurot. Aasta jooksul eraldatavate vajaduspõhiste toetuste reservi jääb sel aastal 15 854 eurot.

MUUSIKA
Arvamus
Mereparaad.

Sada Eesti mõtet. Andres Tiido

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Paavo Järvi

Paavo Järvi: Eestil on juba selline maine, et sealt tuleb midagi huvitavat

16. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia esiettekanne Eesti Festivaliorkestri esituses ja dirigent Paavo Järvi juhatamisel. Eesti Vabariigi sünnipäevaks valminud teos kannab pealkirja "Mythos" ning toob kuulajani helilooja nägemuse eesti müüdi kujunemisest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: