Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes ({{commentsTotal}})

"Kaks vaest rumeenlast" Autor/allikas: Linnateater

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

 

Värske Linnateatri etenduse “Kaks vaest rumeenlast” kohta võib teatri kodulehelt lugeda hoiatust “Lavastuses kasutatakse ohtralt vulgaarset kõnepruuki, lavasuitsu, efektvalgust ja valju muusikat”. Selle peale võib tekkida küsimus, kas liigses mugavuses süüdistatud Linnateater üritab nüüd teha midagi Von Krahli või NO99 stiilis, kas tuled plingivad epileptiliselt, kas soppa ja verd pritsib? Ei, nii radikaalseid samme ei astuta. Tegu ei ole küll tüüne neli tundi kestva suguvõsa allakäigulooga kuskil Briti saartel (“George, kas teeaeg pole juba käes?”), kuid mõningane ropendamine ja külgnevad tegevused jäävad turvalistesse piiresse.

Teiseks võib lugu teadmata pealkirja tõttu kerkida kahtlus, et tegu on päris uue tükiga värskest rändekriisist. Kuigi teatud määral puudutatakse lavastuse tekstis ka võõraviha teemat, siis see ei domineeri, näidend ilmus 2006. aastal. Üks mees ja üks naine läbivad autoga Poolat ja kohtuvad selle käigus eri inimestega. “Rumeenlased” on märksõna, mis tähistab kõiki ühiskonnast välja tõrjutud või normile mitte vastavaid inimesi.

Siin on kõigepealt oluline selgitada autorit Poola kontekstis. Dorota Masłowska on noor (sündinud 1983) autor, kes on Poolas tuntud mitmel rindel. Esmalt sai ta tuntuks romaaniga “Poola-Vene sõda valgepunase lipu all”, mis käsitles uuenduslikult poola noorte uue põlvkonna hoiakuid ja elustiili. Raamat sai palju tähelepanu, kui seda kiitis korduvalt telekas ühe talendisaate kohtunik ja müüs üle 100 000 eksemplari. Sellest teenitud rahast pani kirjastaja ilmuma ajakirja Lampa, mis koondas uue põlvkonna autoreid ja sai tuntuks mitmete peavoolu ironiseerivate üritustega nagu koduseid dressipükse kandvate meeste moeshow jms.

Masłowska on öelnud, et Poola kirjanduses ja kultuuris üldisemalt on raske ajalooline taak ja teisalt sellele järgnenud edu idealiseerimine (eks see on Eestiski tuttav nähtus) ning seetõttu tahab tema rohkem näha ja ise kirjutada neist inimestest, kes on ajakirjade esikaante asemel jäänud äärealale ning ette võtta teemad, mis on üldinimlikud ning globaalsed, mitte ei seostu just Poola ning selle ajalooga. Masłowska ütleb, et valis Rumeenia seetõttu, et esimene rumeenlaste laine jõudis Poola tema lapsepõlves ja seetõttu sai just Rumeeniast täieliku masenduse ja vaesuse sünonüüm – kuskil oli veel halvem kui oma hüperinflatsiooniga Poolas ja omal imelikul kombel oli see ehk isegi lohutav.

Eesti lavastuses on tegevus jäetud Poola ning mõiste ikka Rumeeniaks, kuigi iroonilisel kombel võiks mainida, et Eestis võiks see “Rumeenia” sama hästi olla “Poola”, sest 90ndatel oli täiesti tavaline mingi kehva asja kohta öelda “nagu poola asi”, et mitte öelda “poola sitt”, rääkimata kõigist Venemaaga seotud võrdlustest. Jah, kõik on suhteline, aga ärge seda poolakatele öelge, sest suur osa neist ei saaks sellest aru.

Dorota Masłowska on seda tüüpi autor, keda armastatakse tituleerida enfant terrible´iks. Ta on Põhja-Poolast pärit endine punkar, kes loonud mitmeid kõmulisi projekte. Muuhulgas on ta avaldanud plaadi muusikaga, mida võiks žanriliselt iseloomustada kui “Weird Al” Yankovic kohtub Tommy Cashiga kohtub Lady GaGaga kohtub Molvaania superstaari Zlad!'iga (YouTube´is on need lood leitavad esinejanime Mister D. alt). Masłowska on vahepeal lapse saanud, ära kammitud ja kaunisse Krakowisse kolinud, aga endiselt populaarne arvamusliider, kes kirjutab tihti Poola asjadest ka lääne lehtedes ja tegev mitmel rindel.

Selliseid autoreid otsib tikutulega taga iga riigi meedia, meil kedagi ligilähedast kirjanduses praegu ei ole (Kender tahaks olla, aga ei kanna välja). Kuna Poola autor, on Masłowskat palju võrreldud ka Sławomir Mrożekiga. Neid võrdlusi ei maksaks ka liiga tõsiselt võtta, aga teatud sarnased huvid on olemas, näiteks tavaliste inimeste ja erinevate imelike ametnike suhtes.

Üks Masłowska tähtsamaid kaubamärke on keelemängud ja spetsiifilise slängi kasutus. Näiteks tema teise romaani pealkiri on “Paw królowej”, mida saab tõlkida nii “Kuninganna paabulinnuks” kui “Kuninganna okseks”, ta muudab palju poola sõnade rõhke, õigekirja ja tõlgendusi, mis teeb tõlkimise keeruliseks. “Kaks vaest rumeenlast” on mängukavasse jõudnud terves reas riikides, kuid vastukaja on olnud kõikuv. Mitmel pool on märgitud probleeme tõlkega, sest tekst ei toimi sama moodi kui originaalis. Kui lugeda nii Londonis kui New Yorgis esitatud lavastuste kriitikat, siis on reaktsioonid olnud vastuolulised. Eesti lavastuse tekstis ei taju seda tasandit, et keel oleks kuidagi eriline, see on võrdlemisi tavalises eesti keeles. Kuigi vandesõnu on tavapärasest Linnateatri etendusest rohkem ja lapsega seda vaatama ei läheks, siis te ei kuule seal midagi sellist, mida ei saaks kuulda hommikuti trollis number 24 kooli minevate kaheksanda klassi tüdrukute suust.

Kuigi Masłowska näidendis on juttu ka inimese hirmust kõige võõra ees, on selle maanteeseikluse keskne teema siiski narkomaania postmodernistlike elementidega. Meenuvad Irvine Welsh ja Viktor Pelevin. Mõlemad on samuti tuntud kergelt skandaalimaiguliste enfant terrible´itena, Welshi “Trainspotting'it” saab samuti vaadata nii koomilise kui traagilise nurga alt ja Pelevini “Tšapajev ja Pustota” on Linnateatris juba ammu lavale jõudnud. Kas Linnateatri lavastus on rohkem komöödia või tragöödia? Ise ütleksin, et pigem leebe tragöödia, aga mul on mingi õnnetu oskus istuda etendusel alati selle ühe naerukajaka kõrvale, kes iga asja peale (üksi) kõva häälega naerab. Näiteks kui kõlas repliik “sellise raha eest sööb inimene isegi sitta”, siis naeris ta kohe tükk aega, nii et vats vabises.

Eestikeelse lavastuse tekst on teatud kärbetega. Kuigi tegevus on jäetud Poola, on geograafia ilmselt võõraste kohanimede tõttu pisut ümber tõstetud ja teatud nimed välja jäetud. Täielikult on aga muudetud lavastuse originaali lõpp, kust on üks oluline stseen välja jäetud ja selge lahenduse asemel jääb asi lahtiseks. Kuna etenduse käigus toimub paar olulist pööret, siis süžeed ümber jutustama ei hakka, aga üldjoontes võib öelda, et esimene veerand (lavastus ei järgi originaali ülesehitust) on nõrgem ja seejärel läheb asi paremaks.

Peaosalised Hele Kõrve ja Argo Aadli on sündmuste edenedes üha paremini teksti vaimus sees, kuigi vägisi tuleb korraks mõte, et kas me ikka peame nii paljudes etendustes nägema Aadlit purjus ja kokutava mehe rollis. Parimaks rolliks peaksin Anne Reemanni kehastatud linnaprouat, kellele tekst näeb ette vähemalt kaks tänuväärset episoodi. Lavakujunduses domineerivad majja taritud vana Ford ja lumine maastik, aga sellest täiesti piisab.

Kokkuvõttes: kas see etendus on väärt, et tõusta need 69 trepiastet Taevalavale (eeldusel, et üldse piletid saate, sest tavapäraselt on kõik väljakuulutatud etendused välja müüdud). On küll, ehkki ilmselt ei saa sellest igavest mälestust. Rohkem kui ühel korral on tunne, et siin oleks nii algtekstis kui lavastuses saanud gaasi veel rohkem lisada, lõpuks on kõik kokku ikkagi üsna tuttav ja turvaline. Kui sama tüki oleks kirjutanud USA, briti või prantsuse autor, oleks see ilmselt maailmas vähem silma paistnud. Aga see on hea, et lavale on jõudnud natuke ebastandardsem lavastus, uus nimi suurest riigist, mida suhtelisest lähedusest hoolimata tunneme küllaltki vähe.   

 

Toimetaja: Valner Valme



Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

Eestlased tormavad kingitusi ostma alles 23. detsembril.

Sada Eesti mõtet. Eesti rahvas ametist ja mõistusest

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: