Berk Vaher: rahulikus raevus ({{commentsTotal}})

Berk Vaher.
Berk Vaher. Autor/allikas: Kristjan Teedema/Postimees/Scanpix

Laureaadi kõne Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna kättesaamisel.

Tundub, et mingi eriline rahutus või rahulolematus valdab viimaste aastate arutelu kirjanduskriitika üle. Kas see päriselt nii eriline ongi? Tiit Hennoste haigutas demonstratiivselt ka eelmisel ja üle-eelmisel kümnendil, see ei peaks ju ammu enam uudiskünnist ületama. Ometi võtsid üht järjekordset haigutust vägagi südamesse Joosep Susi ja Pille-Riin Larm, kellelt märtsis ilmus mahukas mõtiskluste ja tähelepanekute kogu "Me kiretu kirjanduskriitika".1 Just nii lohutu pealkirja alla võtsid nad kokku eelmise kahe aasta jooksul ilmunud arvustused ja artiklid, kuigi tõid välja ka mitmeid ergumaid erandeid ja osutasid samuti, et kurtmised kriitika jõuetusest kõlasid juba 40 aastat tagasi.

Susi ja Larmi hinnanguid täiendas Hanna Linda Korp esseega "Me proosaline luulekriitika".2 Selles toob ta välja samad probleemid: semukriitika, raamatuarvustuse taandumine tootetutvustuseks ja suhtekorralduseks, autorite ja arvustusobjektide ettearvatavus. Ent teiselt poolt häirib tedagi kirjanduskriitikas tühi tundlemine, tarbetult riiakas möödakirjutamine teose olemuslikust eesmärgist, emotsioonide ja intuitsiooni domineerimine argumenteerimise ja tehnilise analüüsi üle.

Niisiis – ühelt poolt oleks kirge ja tungi ja tormi justkui liiga vähe, teiselt poolt igatsevad kriitika kriitikud just enam täpsust, põhjalikkust ja rangust; pigem jahedamaid kui tulisemaid päid. See ei pea mõistagi tähendama tundetust, ilmselt ei saagi tähendada. Meenutagem, kuis Orase auhinna esimene laureaat Johanna Ross pakkus oma kahe aasta taguses kõnes omajagu äratundmisrõõmu, kui vestis arvustuste tellimise ja kirjutamise protsessist.3 Üheks peamiseks teemaks oligi arvustatava teose suhtes kõige viljakama lähteemotsiooni leidmine – ent samas ka nende tunnete talitsemise vilumus, kire kanaliseerimine analüütilisse täpsusse. Ning küllap oleme ühel nõul, et ehkki teistsuguses laadis, kuid siiski väga mõjusalt väljendab sellist "rahulikku raevu" ja "kannatlikku kirge" ka mullune Orase auhinna laureaat Hasso Krull, kellele oli ühtlasi hea meel üle anda Kultuurkapitali esseistika- ja artiklipreemia ning kelle "Mõistatuse silla" arvustamisega praegu ränka vaeva näen, sest nii tugeva kogu suhtes on eriti keeruline ja samal ajal eriti vajalik kriitiline olla.

Toimetusele valmistab mu viivitus ilmselt omajagu meelehärmi ja ehk isegi meeleheidet, nagu on mu varasemad viivitused valmistanud teistele toimetustele. Pole enam harvad juhud, kui jõuan arvustuseni esialgsest tähtajast aasta hiljem. Mida on mul siis enda vabanduseks öelda? Just seda, et mitte õige emotsiooni leidmine, vaid selle talitsemine ja suunamine on kõige keerulisem. Viimastel aegadel küll peamiselt seetõttu, et ette võetud teos on osutunud ebarahuldavaks või lausa kehvakeseks. Siis tuleb olla valvel, et ei kirjutaks arvustust valmis ajal, mil elus on palju pingeid ja stressi – siis hakkab kuidagi eriti kahju nõrgale raamatule kulutatud ajast ja tekib oht, et teose ja autori üle õelutsemine muutub omaette autoteraapiliseks eesmärgiks. Selline kriitika võib küll aidata kriitikut, kuid mitte autorit ega lugejaid.

Samuti tuleb olla valvel, kui elus valitseb rõõmus elevus, sest siis võib muutuda arvustatava teose suhtes liigagi andestavaks ja suuremeelseks. Tulemuse üle võib teose autor kergendatult hingata, aga tegelikult saab ta ju petta nagu lugejagi. Raske on kriitiliselt kirjutada ka helgel jõudeajal, siis ei taha ju üldse end negatiivsete emotsioonide ja karmi analüüsiga vaevata.

Nii jäävadki arvustuse õiges toonis sõnastamiseks, sõnumit kandva keskse kujundi arendamiseks (sest mulle on äärmiselt tähtis, et ka arvustus sisaldaks poeetilist kujundit), argumentide lihvimiseks ning nii lugejale kui autorile võimalikult olulise ja mõjusa info edastamiseks mõned harvad ja erilised hetked, kui tuleb olla valmis maksimaalselt keskenduma. Nõnda sünnib aasta haudunud arvustus viimaks päeva või paari jooksul. Kui seda arvustust siis peetakse õnnestunuks, on selle ühe õnnestumise taga kümneid hetki, mil olen otsustanud – ei, praegu pole õige aeg.

Kui püüda omakorda oma arvustusi arvustada ja nende laadi määratleda, siis mõeldes mõnele viimasele – mullu Orase preemiale nomineeritud arvustus Jan Kausi romaanile,4 täna kõneks olev arvustus Aarne Rubeni romaanile,5 äsja ilmunud arvustus Arno Oja kriitikakogule6 –, jään hätta nende liigitamisel Aare Pilve mõjuka essee "Kaasaloova kriitika hüpotees"alusel. Selles eritleti mäletatavasti vastuvõtvat, tõlkivat ja kaasaloovat kriitikat. Nende loetletud arvustuste puhul on aga pigem tegu diagnostilise kriitikaga, et mitte öelda – kriitika kui süüdistuskokkuvõttega.

Kuueaastaselt tahtsin saada detektiiviks, isegi lasteaia lõpudiplomis on see kirjas. Midagi jäi teostumata unistusest ilmselt alles ja teostus omal moel. Seda kriitikat on käivitanud iha lahendada mõistatus – teose idee ebarahuldava teostumise või nurjumise mõistatus. Nagu kohtu-uurija, on kriitik silmitsi veidralt moonutatud kehandiga ning püüab selgeks teha, mis ja kuidas selleni viis. Kriminullide omast eristab niisugust uurimistööd muidugi tõik, et teo sooritaja (autor) on algusest peale teada. Ning just võimalus algusest peale tunnetada ka uuritava teises otsas inimest tagab selle, et "süüdistuskokkuvõte" pole täielikult hukkamõistev, vaid jätab lootuse rehabilitatsiooniks. Naiivselt öeldes: lootuse, et autor õpib sellest midagi – või siis vähemalt õpib lugeja. Lugenud Arno Oja kriitikakogu arvustust, ütles mu naine: "Kõige selle peale jäi ikkagi mulje, et seda raamatut peaks lugema."

Ja see on kriitikule väga suur kompliment. Isegi näiliselt hävitava arvustuse järel on mul põhjust olla autorile tänulik poeetilise kogemuse eest: nii näiteks olen tänulik Aarne Rubenile, et tema teose keskne kujund ise osutus piisavalt mõjusaks nii teose kui autori eksirännakute analüüsimisel, võimaldas kriitikul samastuda katastroofi uurijaga.

Lõpetuseks. Mõistkem, et kirjanduskriitika ei sünni vaakumis. Kirjanduskriitikal on oma roll kriitilise mõtlemise kujundamises üleüldse – mida tugevam on kirjanduskriitika, seda kaalukam on see roll. Selle positsiooni võtmine ja laiendamine ei jää vastupanuta. Kui virtuaalmeedia levik on kaasa toonud enneolematul määral lahmimist ja halvustamist, võib aru saada neist, kes manitsevad, et katsume üksteise suhtes olla sallivamad ja soosivamad. Teiselt poolt näeme juba peaaegu iga päev, millised on krampliku võltspositiivsuse tulemused poliitikas, riiklikus mainekujunduses ja kultuuriski; kuidas lakkamatu üksteisele õlale patsutamine võib viia äärmiselt piinlike äpardusteni ja kuidas ka seejärel ei suudeta juhtunut alati kriitiliselt analüüsida.

Seda silmas pidades on praegune rahutus ja rahulolematus kirjanduskriitika suhtes kindlasti eriline ja vajalik. Meie suutlikkusel kirjanduses kriitilist mõtlemist ja "rahulikku raevu" alal hoida võib olla ja peabki olema mõju ühiskonnale ja kultuurile laiemalt. Seejuures tuleks aga ka silmas pidada, et argumenteeritud kriitika väärtustamine ei hakkaks eeskätt toitma kriitiku edevust. Me kogeme iga päev ka seda, kuidas vägagi teraste ja teravate kirjutajate sõna kõikekommenteerivas kolumnismis tuhmub ja nüristub, muutub lohakaks ja kenitlevaks – tüütute enesekorduste paraadiks, viimaks eneseparoodiaks. Kui vaatan tagasi nendele paarikümnele aastale, mille jooksul olen kriitikat kirjutanud, siis tajun ühe peamise arengu­tunnusena just tasapisi kujunenud oskust kirjutada vähem; kannatlikkust mitte üritada pidevalt ja kõige kohta midagi arvata; meelekindlust öelda ei. On rõõm teada saada, et see, mis on alles jäänud, on ka teiste kriitikute meelest seda väärtuslikum.

1 Keel ja Kirjandus 2017, nr 3, lk 161–182.

2 Värske Rõhk 2017, nr 50, lk 133–139.

3 Pudrust kujude valmistamise õpetus. – Sirp 11. XII 2015.

4 Äkki ongi kõik masinad ühest otsast katki. – Keel ja Kirjandus 2015, nr 11, lk 804–807.

5 Pahema jala kindad. – Looming 2016, nr 12, lk 1774–1778.

6 Diletandi teekond. – Keel ja Kirjandus 2017, nr 11, lk 878–882.

7 Sirp 21. XI 2014.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
EV100 kunstiprogrammi juubeliaasta avapauk Kumu kunstimuuseumis

Fotod: Kumus juhatati sisse Eesti 100. sünnipäeva kunstiprogramm

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks loodud kunstiprogrammis on ligi 100 kunstisündmust, mis jutustavad kunstikeeles Eesti olevikust, tulevikust ja minevikust. Eesti sünnipäeva tähistatakse kunstiga Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Itaalias ja mujal Euroopas ning samal ajal ka Virtsus, Valgas, Moostes, Sillamäel ja paljudes teistes Eesti paikades.

Arhitektuur
Neeruti mõisa tornikiiver vahetult enne mahaprantsatamist

Muinsuskaitseamet toetab pühakodade taastamist

Programmist „Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018“ eraldatakse 2018. aastal pühakodade restaureerimistöödeks 606 100 eurot, pühakodade kunstivara konserveerimiseks 13 177 eurot, projektdokumentatsioonide koostamiseks 13 700 eurot ning piksekaitsete ja signalisatsioonide paigaldamiseks 11 655 eurot. Aasta jooksul eraldatavate vajaduspõhiste toetuste reservi jääb sel aastal 15 854 eurot.

MUUSIKA
Arvamus
Mereparaad.

Sada Eesti mõtet. Andres Tiido

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Paavo Järvi

Paavo Järvi: Eestil on juba selline maine, et sealt tuleb midagi huvitavat

16. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia esiettekanne Eesti Festivaliorkestri esituses ja dirigent Paavo Järvi juhatamisel. Eesti Vabariigi sünnipäevaks valminud teos kannab pealkirja "Mythos" ning toob kuulajani helilooja nägemuse eesti müüdi kujunemisest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: