Eva Klemets-Koldits: uude reaalsusesse saab visata kunstiliste vahenditega
Näitleja ja lavastaja Eva Klemets-Koldits räägib, mida tähendab NO99-le hiljuti osaks saanud üle-Euroopaline tunnustus ning kuidas selleni jõuti.
Te olete NO99 teatri liige olnud 9 aastat. Mida see tunnustus teile tähendab?
Iga kunstniku eesmärk on peegeldada reaalsust erinevate nurkade alt. Ja kui ühel hetkel öeldakse, et reaalsus, mida sa peegeldanud oled, võib kokku võtta ka uue reaalsuse all, siis see on väga suur tunnustus kogu teatrile. Just nimelt teatrile selle sündimise hetkest. Me ei räägi ju ainult viimasest aastast või kahest, vaid selle teatri loomise ajast aastal 2005. See tähendab ka seda, et suur osa sellest preemiast kuulub näitlejatele, kes ei kuulu enam NO99 truppi. Samuti kuulub see preemia Eesti publikule, kes on seda uus reaalsust aktsepteerinud ja toetanud.
Kuidas te ise seda "uut reaalsust" tajute, mida NO 99 teatrimaastikule toonud on?
Praegu oli just paneeldiskussioon elutööpreemia laureaadi Jeremy Ironsiga (laupäeval, 16. detsembril. toim). Seal tõi keegi välja, et kuigi me peame teda Euroopa näitlejaks, on ta siiski briti näitleja. See diskussioon jooksis aga umbe, sest keegi ei suuda defineerida, mis asi see Euroopa kino või teater on.
Mis puudutab aga seda "uut reaalsust", siis ma oskan tuua sellise näite. Kui meil oli Lauri Lagle lavastuse "Päev pärast vaikust" publikuga kohtumine, siis oli seal kaks Kuristiku gümnaasiumi noort. Ja nad ütlesid nii, et nad ei osanud midagi oodata, aga selle asemel, et lugu hakata vaatama, narratiivi jälgima selle klassikalises mõttes nagu me harjunud oleme, läksid nad sellisesse kohta, mida nad ei osanud oodata. Et see kõik oli nende jaoks nii uus. Ja nii ilus. Nad kasutasid just sõna "ilus". Ja minu meelest see ongi see uus reaalsus, kuhu sind on võimalik kunsti vahenditega visata.
Te käite palju festivalidel mööda eri riike. Kas te oma lavastusi etendades tunnetate ka, et midagi on väga teile omast, et see on NO käekiri ja see on iseloomulik üksnes teile?
Ma saan rääkida rohkem seda, mida teised meie kohta ütlevad. Ja esile tõstetakse ikkagi truppi. Meie teatri stiil on ajaga tõenäoliselt ka muutunud. Aga see, kui inimesed üksteist reaalselt ohtlikesse situatsioonidesse julgevad panna, ma arvan, et neid truppe ei ole väga palju.
Te mängisite Roomas ka "Kõntsa", milline tagasiside oli?
Peaaegu eranditult oli tagaside positiivne. Vahepeal ongi väga hea käia Eestist väljaspool mängimas. Eesti sotsiaalmeedias levib praegu tugevalt looja ja loodu võrdsustamine või siis mitte võrdsustamine. Vahel on hea minna sinna, kus taustsüsteem heidetakse kõrvale ja võetakse ainult sinu tööd. Kuigi tegelikult selleks, et seda tööd teha, on taustsüsteem vajalik ja see on Eesti teater.
Teater NO99 ja ERR viibisid Roomas seoses EV 100 pidustuste ja Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumisega.
Toimetaja: Helen Eelrand