Intervjuu. Poola dramaturg: NO99 on kunstiliselt tugev ja ambitsioonikas
Nowy Teatri kriitiku ja dramaturgina töötav Euroopa teatri auhindade žürii liige Pjotr Gruszczynski tunnistab intervjuus, tal on NOteatri preemia üle hea meel.
Mida tähendab auhind Euroopa teatri uued reaalsused? Milliste kriteeriumide alusel laureaadid valiti?
"Euroopa teatri uued reaalsused" on auhind, mis on mõeldud teatritegijatele, kes otsivad ja arendavad endale omast väljendusviisi ja kes tahavad teatri piire avardada. Ja kes on valmis selle eest ka võitlema. Väga oluline on ka see, et kõik auhinna laureaadid on otseses kontaktis oma publikuga. Iga teater, mis suhtleb otseselt oma publikuga, räägib temaga ja kutsub debatile, on poliitiline. Poliitiline teater ei tähenda üksnes poliitikast rääkimist, vaid see on viis, kuidas suheldakse oma vaatajaga.
Auhinna "Euroopa teatri uued reaalsused" laureaadid on avatud teatrid, kus žanrid ei ole kindlalt piiritletud, kus ei saa enam öelda, et see on tants, teater või kujutav kunst, vaid need on segunenud ja suhestuvad omavahel. Usun, et see on teatri, aga ka üleüldse kunsti tulevik ning et mõne või mõnekümne aasta pärast ei ole teatril enam kindlat žanrimääratlust. Selle auhinna saajad on väga julged loojad, sest nad võtavad pidevalt riske. Teater ei ole lihtne žanr, teame ju näiteks mitmeid kunstnikke, kes ei olnud tuntud oma eluajal, kuid on saanud kuulsaks pärast surma. Minu teada ei ole ühtegi lavastajat, kes oleks saanud tuntuks pärast oma surma. Nii et lavastajal lasub kohustus täna, siin ja praegu õnnestuda. See auhind on tähtis, kuna näitab, et just need teatriloojad on Euroopas olulised praegusel hetkel.
Kuhu asetub NO99 Euroopa teatrimaastikul?
NO99 on teater, mis on osa Ida-Euroopa muutumisprotsessist. Ma olen ise poolakas, tunnen hästi teatri olukorda Poolas ja töötan näiteks Krzysztof Warlikowskiga, kes on NO teatri tegijatega enam-vähem samast põlvkonnast. NO99 puhul on teistmoodi see, et nad on loonud trupi ja nad töötavad koos näitlejatega. Neil on küll tuntud kunstilised juhid, lavastajad, kuid minu jaoks on tegu siiski kollektiiviga. Nad on oma loominguga algusest peale osalenud ühiskondlikus debatis, nad on reaalsusega suhestunud, seda kommenteerinud. Olen nende töid jälginud juba aastaid ja mulle meeldib, kuidas nad võtavad lava ja publiku üle võimust ja otsivad selleks pidevalt uusi viise. Nad tahavad maailma muuta ja see on teatris harv. Alati jääb küsimus, kas maailma on võimalik teatri või kunstiga muuta. NO99 üritab oma lavastustega pakkude viise maailma muutmiseks. Nii ka näiteks nende hiljutine lavastus "Revolutsioon", mis pakub justkui ühe tee, kuidas me võiksime revolutsioonist mõelda.
Mul on väga hea meel, et NO99 selle auhinna pälvis, sest ma jälgin Eesti teatrit juba pikemat aega. Leian, et see on kunstiliselt tugev, ambitsioonikas ja modernne, kuid Euroopas vähetuntud teater. Nii et Euroopa jaoks on tegemist hea võimalusega Eesti teatrit näha ja avastada.
Üks laureaate sellele auhinnale on praegu koduarestis viibiv Kirill Serebrennikov. Kas te žüriiga otsust langetades mõtlesite sellele poliitilisele olukorrale, milles ta praegu viibib ja millest räägitakse praegu rohkem kui tema loomingulistest saavutustest?
Auhind on Serebrennikovile loomulikult tema kunstiliste saavutuste eest. Aga tõepoolest, praegu viibib ta vangistuses ja kuigi vale oleks öelda, et see kallutas võitmiseks kaalukaussi tema poole, siis loomulikult, vaatevinklit see muudab. On selge, et kunst võib praegusel ajal olla ohtlik. Mitte küll kunstnikule, kuid võimule, mis teeb inimsusevastaseid kuritegusid. Põlvkond, mis alustas oma tegevusega 1980. lõpus, 1990. alguses, on loonud maailma, milles elame praegu ja seda maailma võib näha ja näheksegi väga mustades toonides. See on masendav. Kunstnikud, kes suudavad sellesse uude korda mõrasid lüüa, on väga tugead loojad. Ma ootan sama ka poola loojatelt, sest olukord Poolas on praegu murettekitav. Ma arvan, et meil on puudu kunstnikest, kes suudaksid mässu tekitada, hakkaksid vastu.
Sest kunst võib maailma muuta?
Ma loodan. Kunst võib muuta vaatajat. Ja vaataja on ju ometi üks maailm.
Mille poolest jääb 2017. aasta Euroopa teatris meelde? On mõni vaatenurk sellel aastal muutunud, toimunud nihe mentaliteetides?
Minu jaoks on teatepulk jõudnud selle põlvkonna kätte, kes on silmnähtavalt praeguse ajas ja olukorras pettunud. Nad hakkavad mässu tõstma. Praegu tõstavad nad vaid häält, sest nad ei tea veel täpselt, mida ette võtta ja kuidas reaalsust muuta. Nad esitavad küsimusi ja otsivad vastuseid. Kuid juba ainuüksi küsimuste esitamine on oluline. Minu jaoks on praegune aeg suurte muutuste algusaeg.
Toimetaja: Helen Eelrand