Euroopa teatri auhinna žürii esimees: väikeriikide teatrid on tõusuteel ({{commentsTotal}})

NO99
NO99 "Kõnts" Autor/allikas: ERR

Euroopa teatri auhinna žürii esimees, Pariisi III Sorbonne-Nouvelle ülikooli teatroteaduse emeriitprofessor Georges Banu ütleb intervjuus, et NO99 teatrit eristab teistest tugeva trupi äratuntav käekiri.

Kuidas te olete rahul selle aasta Euroopa teatri uue reaalsuse kuue võitjaga?

Selle aasta võitjad on väga eriilmelised. Minu arvates on "Uue reaalsuse" auhind Euroopa teatripildis väga vajalik. Tänu sellele on võimalik avastada uusi nimesid ja tegijaid nagu näiteks NO99.

NO teater eristuski minu jaoks teistest laureaatidest selle poolest, et tegemist on tugeva kollektiiviga. Nägin Roomas nende "Kõntsa" ja vaatamata sellele, et kavalehel on kirjas kahe lavastaja nimi, on see ilmselgelt ühe kollektiivi lavastus, siin on äratuntav terve trupi käekiri.

"Kõnts" tekitas ka palju diskussiooni - ja see on suurepärane, kuna kunst peab viima debatini, tekitama arutelu. Mina jaoks oli tegemist äärmiselt huvitava lavastusega.

Kõik kuus laureaati on näited meie kaasaja teatri reaalsusest. Kas selle põhjal on võimalik ka teatri tulevikku ennustada, kuhu poole Euroopa teel on?

Kõik, mida siiamaani on üritatud ennustada, ei ole täppi läinud, nii et see on tänamatu töö. Kunst ei ole rahulik kulgemine, see on protsess, mis on pidevas liikumises. Kunst on reageeriva iseloomuga. Jah, praeguse aja kunst segab žanre, olles n.ö liikuvate piiridega. Kuid see ei tähenda, et viie aasta pärast olukord muutuda ei võiks. Võib-olla leiavad siis aset vastupidised protsessid ja kunstižanrid pöörduvad tagasi oma algsete väärtuste, juurte juurde, muutudes taas piiritletumaks ja n.ö kinnisemaks. Mäletan näiteks aega, kui kõik tahtsid mängida oma lavastusi väljaspool teatreid. Siis tuli aeg, mil kõik, vastupidi, tahtsid etendada siseruumides. Minu meelest ei saa kunsti kategoriseerida, kunsti on sisse kirjutatud vabadus ja tuleb usaldada loojaid. NO99 tüki juures oli tunda, et trupp pakkus välja oma nägemuse, neil on selgelt oma keel, mis on põhjendatud. Kuid olen näinud ka lavastusi, kus žanrite segunemine on kõigest moeröögatus ja välja kukub tõeline katastroof. Mis puudutab aga ennustamisse, siis ma ütleks, et tulevik on ennustamatu.

NO99 on Euroopas järjest enam tuntust kogunud, nüüd tunnustati neid ka Euroopa teatri auhinnaga. Kas sellega on nad kindlalt end Euroopa tippude sekka kirjutanud?

Kõige tähtsam on järjepidevus. Me oleme palju kuulnud mõnest üksikust sähvatusest, nagu Prantsusmaal armastatakse öelda - "tulnukatest", kes tekivad sama ruttu kui nad kaovad. Neil on üks või kaks tugevat lavastust ja siis me kaotame millegipärast selle trupi silmist. Mina tahaksin aga teatri nägemusele, sellele, mida nad vaatajale pakuvad, järgneda. NO99 pakub jõulist, poleemikat tekitavat, kohati radikaalset kunstilist visiooni, mis kindlasti kutsub järgima. Niiet kui rääkida tänasest päevast, siis on täiesti kindlasti on NO99 koht Euroopa tippude seas. Kuid ma tõesti loodan, et see jääb ka kestma. See on ka põhjus, miks me kutsume igal aastal Euroopa teatrite auhindadele ka teatrite programmide direktoreid, et nad võiksid laureaate kutsuda oma teatritesse mängima.

Selle aasta laureaatide seas on lisaks Eesti trupile ka Sloveenia lavastaja Jernej Lorenci ja Kirill Serebrennikov Venemaalt. Kas geograafiliselt siin ka mingitest tendentsidest või jõujoonte nihkumisest rääkida saab?

Ma ütleksin hoopis, et väikeste riikide teatrid on Euroopas tõusmas. "Uue reaalsuse" auhinna on ju juba varem saanud ka näiteks Alvis Hermani Lätist ja Rimas Tuminas Leedust, rääkimata siis Belgiast või Sloveeniast. On selgelt tunda, et väiksemad kogukonnad tegelevad jõuliselt oma identiteedi küsimustega, nad otsivad ennast ja ammutavad otsingutest ressursse, et oma hääl loominguliselt kuuldavale tuua. Ennustamine on küll tänamatu töö, kuid üht arvan ma küll – tõenäoliselt veel mõnda aega saame me näha väga huvitavaid lavastusi just väikestest riikidest. Mulle tundub, et praegusel ajal on ligitõmbav kõik, mis on alternatiivne, tugevatest mõjusfääridest ja ka rahalistest ressurssidest kaugel. Ja väikesed, vähem tuntud maad, esindavad seda uut ja huvitavat.
Kuid nagu eluski, enne tuleb kindlaks määrata sümptomid, et siis paika panna diagnoos.  

Toimetaja: Helen Eelrand



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: