Mihhail Lotman. Arseni Roginski mälestuseks ({{commentsTotal}})

Arseni Roginski
Arseni Roginski

Arseni Roginski (30.03.1946 — 18.12.2017)

... ta oli mu sõber. Õigemini, tema, kes ta oli minust kuus aastat vanem, oli mulle omamoodi guru, ehkki kuni oma elu lõpuni polnud ta minu jaoks mitte Arseni Borissovits, isegi mitte Senja, vaid Senka. Kui ta astus Tartu Ülikooli, olin ma neljateistkümne-, tema aga kahekümneaastane. 

​Ta paistis silma oma erakordse andekuse ja mässumeelsusega. Roginskist sai mu isa lemmikõpilane ja pidev mureallikas. Tal olid konfliktid dekanaadiga ning ta visati ühiselamust välja.
Picture
Tartu Ülikooli tudeng (1964)

​Niikaua, kui ta endale ulualust otsis, elas ta meil, minuga ühes ja samas toas. Teistkordselt elasime samas toas siis, kui töötasime mõlemad Puškini mägedes ekskursioonijuhtidena ning sealgi oli mul temalt palju õppida, ehkki mul pole kunagi olnud tema sarmi ega sära.

​Kuuekümnendate aastate keskel kaldus mu isa kirjandusloost järjest enam kirjandusteooria ja semiootika poole ning Roginski oli üks neid tema õpilasi, kes oli sellest häiritud, rõhutades alati, et ta on Lotmani õpilane, kuid mitte semiootik.  Ühes hilisemas intervjuus rääkis Roginski:

"Tartu Ülikoolis kohtasin ma oma mentorit, tollal neljakümneaastast professorit Juri Lotmanit. Ta oli suurepärane asjatundja vene ühiskondlikus mõtteloos ja 18.-19. sajandi kirjanduses ning tema säravad loengud kujundasid minu huvisid pikaks ajaks. Koos mu hea tuttava Garik Superfiniga, kes tuli Tartusse Moskvast, rääkisime Lotmani ära, et ta viiks läbi memuaristikale pühendatud eriseminari. Seal sain ma aru, et memuaarid ei ole üksnes tunnistus ajastust või autorist, vaid ennekõike kunstiline tekst, mis on üles ehitatud kindlate žanriseaduste järgi. Tudeerisin innukalt mind huvitavaid aineid, valasin higi Karamzini kohal, uurisin dekabriste. (...) Kui minu õpetaja Lotman hakkas tegelema kirjandus-, kino- ja kunstiteooriaga (mis tõi talle peagi maailmakuulsuse), otsustasin, et ei järgne talle. Mind ei huvitanud "kuidas see on tehtud", vaid kuidas inimesed elasid, millest nad mõtlesid — ajalugu, selle sotsiaalsed ja psühholoogilised aspektid. Ja veel soovisin ma taastada kaotsiläinud saatused. Deklareerisin siis, et ajastu väljendab ennast kõige sügavamalt mitte suurtes inimestes, mitte liidrites, vaid teisejärgulistes intelligentides. See tähendab, et tuleb uurida Puškini ajastu teisejärgulisi poeete ja teise ešeloni dekabriste, kellest on mälestus juba peaaegu kustunud. Ei ole eriti sügav mõte, kuid minu jaoks oli see siis (ja mõningate modifikatsioonidega ka hiljem) väga oluline. Selleks ajaks sattusin ma juba narkootilisse sõltuvusse arhiividest, kust kogusin piiskhaaval väikseid fakte selliste inimeste biograafiatest. Kui ma esimest korda sisenesin arhiivi, hakkas mul süda kloppima; tundsin rahutust, mis saadab mind juba 35 aastat iga kord, kui ma lähenen dokumendile."

Kirjandusloost läks ta üle puhtale ajaloole ning temast sai üks parimaid 19. sajandi alguse marginaalsete vene tegelaste asjatundjaid. Tema teine uurimisvaldkond oli aga seotud Stalini repressioonide ja Nõukogude võimu vastase liikumise ajalooga. See viis ka tema enda dissidentlikku liikumisse. Ta lõi põrandaaluse ajakirja "Mälu" ning oli perestroika ajal üks vene Memoriali asutajaid. Nõukogude võimu repressioonidest teadis ta isikliku kogemuse kaudu. Tema insenerist isa kuulutati rahvavaenlaseks ja hukati ning Arseni sündiski asumisel. Hiljem sai temast endast poliitvang: KGB otsis põhjust tema neutraliseerimiseks ning tal soovitati tungivalt Nõukogude Liidust emigreeruda. Kui ta keeldus, arreteeriti ta dokumentide võltsimise süüdistusega ning talle määrati neli aastat sunnitööd. ​
Picture
Vanglas (1983)

Tähtsad dokumendid, mille ta olevat võltsinud (perestroika ajal selgus, et seegi süüdistus oli fabritseeritud), olid talle antud soovituskirjad arhiivis töötamiseks ning ehkki kõik tema soovitajad kinnitasid kohtus, et nad tõepoolest need kirjutasid, tunnistas kohus need võltsinguteks (alles 1992. aastal Roginski rehabiliteeriti täielikult ning süüdistus tunnistati fabrikatsiooniks). Isegi KGB praktikas on see üsna unikaalne juhus. Ta istus ära kõik neli aastat, kusjuures ta sõpru šantažeeriti pidevalt, et kui nad oma ajaloouurimust jätkavad, ei tule Roginski vangist elusana välja. Kui Nõukogude Liit kokku varises ja võimule tuli president Jeltsin, soosis ta Memoriali. Kui president Meri initsiatiivil loodi Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Rahvusvahelise Komisjon, kutsus president isiklikult just Arseni Roginski esindama ja koordineerima Venemaa poolset suunda. Selle töö eest autasustati teda ka Maarjamaa Risti II klassi ordeniga. Samal ajal uuris ta ka kuritegusid Poola riigi ja kodanike vastu, mis märgiti samuti kõrgelt ära. Kuid Putini ajal hakkasid asjad muutuma.​​

​Memorial, mis pole poliitiline, vaid puhtalt ajaloolis-valgustuslik organisatsioon, sattus põlu alla ning langes erinevate piirangute ja tagakiusamiste ohvriks. Roginski mõistis, et nüüd ei saa seda tööd enam teha n-ö poole kohaga, loobus oma teadustööst ja sukeldus administratiivsetesse kohustustesse. Tema karisma ja tema energia olid nakatavad. Kolleegid võrdlesid teda keravälguga... 

Viimast korda nägin Senkat Tallinnas Kuuendatel Lotmani päevadel, kuhu ta oli kaasa toonud grupi oma kaastöötajaid, kes tutvustasid Memoriali tegevust, kusjuures seda ennekõike kadunud inimeste saatuse väljaselgitamisel nii stalinlike repressioonide ajal kui ka nüüdisaja Tšetseenias. Ta oli endiselt särav ja lõbus ning ma ei osanud aimatagi, et tal on juba kaugelearenenud onkoloogiline haigus. See ei allunud ravile Venemaal ning viimases lootuses sõitis ta Iisraeli, kus ta ka suri. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: lotman.ee



"Pidu"

Tõnu Karjatse filmikomm: seebiooperlik karakteridraama "Pidu"

Sally Potteri veidi üle tunni kestev “Pidu” on tänapäeva kinotrende arvestades eksperimentaalse maiguga, laiemas ajaloolises plaanis aga kammerlik tragikomöödia (dramöödia) inimestevaheliste kokkuleppeliste koosluste ja sidemete haprusest.

FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Artur Talvik

Artur Talvik: Ojasoo on karistuse saanud, ärme viska teda ühiskonnast välja

Vabaerakonna esimees, riigikogu liige Artur Talvik on president Kaljulaidilt iseseisvuspäeva vastuvõtu kutse juba saanud ja lubab kindlasti 24. veebruari õhtul Eesti Rahva Muuseumi kohale minna. Teda ei häiri „absoluutselt mitte“ , et riigipea vastuvõtu ühe põnevama osa – kontsertetenduse – lavastab teater NO99 ja Tiit Ojasoo.

Paavo Järvi

Paavo Järvi: Eestil on juba selline maine, et sealt tuleb midagi huvitavat

16. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia esiettekanne Eesti Festivaliorkestri esituses ja dirigent Paavo Järvi juhatamisel. Eesti Vabariigi sünnipäevaks valminud teos kannab pealkirja "Mythos" ning toob kuulajani helilooja nägemuse eesti müüdi kujunemisest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: