1990. aasta lõpul loodeti laguneva NSV Liidu võimkonda kuuluvas Eestis, et pöördelised sündmused omariikluse taastamiseks hargnevad soodsas suunas vaatamata sellele, et veel aprillis oli Gorbatšov pakkunud eristaatust konföderatsioonilepingu alusel ja konservatiivsed jõud Moskvas olid asumas vastupealetungile. Maikuus nimetas vana režiimi vast valitud seadusandlik organ, Eesti NSV Ülemnõukogu end Eesti Vabariigi Ülemnõukoguks, nimetades seejärel Eesti NSV Eesti Vabariigiks ja seadustades ka Eesti Vabariigi riikliku sümboolika. Aga üldtunnustatud rahvusvahelise õiguse subjektina Eestit veel ei tunnistatud. Diplomaatiliseks suhtluseks kasutati välisriikides asutatud infokeskusi ning mitteformaalseid kanaleid, eriti mis puudutab eraviisilisi kohtumisi riigitegelastega, samuti näiteks kaubandus- ja kultuurisidemeid, mille kõige raames selgitati Eesti iseseisvumise taastamise õiguslikke aluseid ning koguti poolehoidu.

6. detsembril 1990. aastal tegi välisminister Lennart Meri teatavaks otsuse valida kandidaate õppekomandeeringuteks välismaale, pidades silmas lähetatavate edasist tööd Välisministeeriumis. Aluseks võeti Eesti Majandusjuhtide Instituudi diplomaatide kooli ning Välisministeeriumi töötajate nimekirjad. Isikuid valiti lähetusteks Rootsi Välisministeeriumi väliskaubanduse osakonda, Rootsi Välisministeeriumi diplomaatide kooli ja USA Riigidepartemangu. Valitutel paluti esitada vabas vormis lühiessee „Eesti välispoliitilised prioriteedid 1991. aastal“. Siinses valimikus avaldame 12 teksti, mille autoriteks on Ann Alari, Priit Heinsalu, Indrek Kannik, Tiia Kangert, Indrek Lindsalu, Ekke Nõmm, Vladimir Sapožnin, Grigore-Kalev Stoicescu, Indrek Tarand, Ago Tiiman, Alo Toomel ja Peeter Värv.

Cornelius Hasselblatt toob selgust vääratustesse, mida esineb Viivi Luige romaani Seitsmes rahukevad retseptsioonis. Nimelt on hiljutistes kirjandusõpikutes romaanile ilmumisloa andmist seostatud Mihhail Gorbatšovi võimuletulekuga (1985) ja tasahilju alanud avalikustamispoliitikaga. Mihhail Gorbatšov kõneles NSVLi ühiskondlik-poliitilise elu „perestroika“ vajadusest esimest korda oma külaskäigu ajal Leningradi 15.–17. mail 1985. Uueks riiklikuks ideoloogiaks kuulutati perestroika alles NLKP KK pleenumil 1987. aasta jaanuaris. Aga kui romaan nägi trükivalgust 1985. aasta märtsis, siis ei saa Gorbatšovi uuendusmeelsus küll kuidagi olla teose ilmumise tagatiseks. Seitsmendal rahukevadel pole ka tsensuuri lõtvumisega mingit pistmist, sest käsikiri anti trükikotta 1984. aasta 24. septembril. Pealegi teame veel, et see teos on kirjutatud aastail 1979–1982, mil autoril oli raske ette näha nii põhimõttelist olude muutumist. Et Luike lugedes mõeldakse ja kirjutatakse, et „asjad peavad hakkama muutuma“, on muidugi täiesti võimalik.

Aga et aastail 1979–1982 kirjutatud romaan võib olla selge märk sellest muutumisest, on rohkem kui kahtlane. See pole midagi muud kui tagantjärele tarkus, sest teame nüüd, mis samal aastal veel juhtus. Seega võib mingi kirjandusteose retseptsioon tõepoolest olla vale, ja nimelt siis, kui teos paigutatakse teadlikult või kogemata valesse konteksti ning järeldatakse sellest siis asju, mida ei tohiks. Kui me selle vastu ei võitle, poleks me palju paremad kui need tuntud Nõukogude ajaloovõltsijad, kelle väidetest me oleme ikka tahtnud lahti saada.

Leonhard Lapin selgitab oma essees, miks on arhitektuurilise mõtlemise kaks põhilist  ehitusmaterjali just tühjus ja valgus. Arhitekti loov projekteerimisprotsess algab tühjast meelest, kus sünnib esmane idee. Alles seejärel hakatakse looma struktuuri, millele järgneb objekti realiseerimine.  Valgus on tihedalt seotud meie geograafilise asendiga Maal. Kui lõunas püütakse valguse eest varjuda, siis põhjas püüame seda avatud katuste kaudu ruumi püüda. Valgus teeb arhitektuuri inimesele nähtavaks, ruumi tajutavaks. Inimese ehituskires peitub iha igavesse ellu, mistõttu loob iga põlvkond uusi objekte, kuna vanad lagunevad. Iga maaomanik võib harrastada arhitektuuri, alustades lihtsatest objektidest: lipuvarras, pesakast, koerakuut, kuur, piire, veesilm jne. Kõiki neid võib siduda maalapi ühtsesse ruumistruktuuri, andes pinda suhtelisele tühjusele, mis loob objektide vahele nauditava pinge. Nii võib toimida ka linnakeskkonnas või mis tahes superstruktuuris.

Kogu väikest Eestit võiks käsitada ühtse urbanistliku struktuurina, kus asustatud alad moodustavad ühise struktuuri põllumaade, metsade, soode ja veekogudega. Kuid inimese loodud uued objektid võivad tõhusalt toimida ka e-riigis või asuda  kus tahes, mitte koonduda ülekoormatud ja ebatervislikku pealinna. See on aegunud urbanistlik mudel, mis on pealegi väheefektiivne tänasel Tehnobia (Uue Looduse) ajastul. Kogu meie maa on elamisruum.

Leo Luksi artikli põhieesmärgiks on vaielda mõne olulise aspektiga Ülo Matjuse mõtlemises. Ennekõike on teemaks mõtlemise võimalikkus kaasajal, filosoofia lõpu järgsel ajastul. Kuna artikli autori tõlgenduse kohaselt seisneb Matjuse viimaste kümnendite mõtlemine peaasjalikult Heideggeri tõlgendamises ning Heideggeri-truuduses, hargneb Matjuse kriitika lahti peamiselt Heideggeri kriitikana. Kaks esimest peatükki on memuaristliku alatooniga, milles meenutatakse olulisi mõjutusi ning ka konkreetseid vaidlusi, mis leidsid aset perioodil, mil Matjus oli autori mitme akadeemilise töö juhendaja (1997–2008). Artikli kolmandas peatükis üritatakse visandada Matjuse mõtlemise üldisi piirjooni. Rõhutatakse, et esialgu mõtleb Matjus esteetikafilosoofina, kuid 1980. aastate keskel toimub Heideggeri mõjul kääne olemisajaloolisse mõtlemisse. Põgusalt tematiseeritakse ka tema mõtlemise kõrvalliin eesti mõtteloolasena. 

Artikli viimases, kaalukaimas alapeatükis leiab seitsme teesi vormis aset Matjuse Heideggeri-tõlgenduse kriitika, mille teostamisega kaasneb ka Matjuse seisukohtade rekonstruktsioon tema erinevate tööde varal. Kriitika eesmärgiks ei ole pisendada Heideggeri tähtsust mõtlejana, vaid oponeerida hoiakule, kus mõtlemine piirdub Heideggeri öeldu imetleva kordamisena. Teesides tuuakse esile mõned problemaatilised kohad Matjuse Heideggeri-tõlgenduses ning visandatakse mitmed aspektid, kus autori arvates seisneb mõtlemise ülesanne Heideggeri mõeldu põhjal edasiliikumises, kasutades selleks teiste mõtlejate,  sh Heideggeri kriitikute abi.

Seejärel ilmub teine osa Taivo Liiva kolmeosalisest sarjast „Tillukesest aatomist tuumapommini“. Avastusretk jätkub Ernest Rutherfordi 1919. aastal tehtud katsega, mille käigus tal õnnestus esimesena muundada üks element kunstlikult teiseks: pommitanud lämmastikku heeliumituumadega muutis ta heeliumi ja lämmastiku hapnikuks ja vesinikuks. Edasiseks piduriks tuumafüüsika arengus sai senine aatomimudel, mis nägi ette ainult prootoneid ja elektrone. Selle tõkke kõrvaldas 1932. aastal James Chadwick, kes tõestas, et  aatomituum sisaldab „sideainena“ veel neutroneid. Järgmine tähelepanuväärsem avastus oli tehisradioaktiivsus, milleni jõudsid Irène ja Frédéric Joliot-Curie 1933. aastal. Pommitanud  α-osakestega kergeid elemente, eraldus neist peale neutronite veel mingeid osakesi, mis sarnanesid elektronidega, kuid olid positiivse laenguga. Õige pea selgus, et tegemist on samal aastal avastatud, kuid seni veel vähe tuntud positronidega.

Aga neutronitest sai aatomiuuringutes tõeline imerelv. Enrico Fermi pommitas 1934. aastal neutronitega uraani, mille tagajärjel tekkisid teadlase arvates uraanist raskemad radioaktiivsed elemendid. Irène Joliot-Curie’l koos noore jugoslaavlase Pavle Savićiga õnnestus aga näidata, et ühel sellisel raskemal elemendil on kummalisel kombel lantaani omadused, mis paikneb Mendelejevi tabeli keskosas. Selgus, et pommitatav uraan, selle asemel et veel raskemaks elemendiks muutuda, laguneb hoopis kergemateks. Lise Meitner ja Otto Frisch leidsid sellele nähtusele teoreetilise seletuse: uraani kiiritamisel neutronitega lagunevad tema aatomid umbes ühesuurusteks kildudeks, keskmise aatommassiga elementideks. Selle protsessi käigus vabaneb tohutu hulk energiat. Nüüd tõusis päevakorda küsimus: kas selles lõhustumisprotsessis tekib ka vabu neutroneid, millest saaksid uued „mürsud“ uute tuumade purustamiseks? See vallandaks juba  ahelreaktsiooni. Nüüd tuli abi Venemaalt, kus maailmatasemele oli jõudnud üsnagi arvestatav füüsikute koolkond eesotsas Igor Kurtšatoviga.

David Kaplan (tlk Anto Unt) sõnastab järjejutuna ilmuvas, klassikaks saanud tekstis „Demonstratiivid“ (1977, avaldatud 1989) indeksiliste väljendite laiahaardelise käsitluse alused. Käsitlus lähtub ideest, et sellised keelelised vahendid on otseosutavad, s.t nad osutavad fregeliku tähenduse (Sinn’i) vahenduseta. Siinses tekstis toob Kaplan sisse mõned oma viljakad eristused: puhaste indeksikaalide (nt „mina“, „praegu“) ja tõeliste demonstratiivide (nt „see“) vahel — viimased vajavad harilikult kaasnevat demonstratsiooni (nt žesti), esimesed aga mitte; eelteoreetilise tähendusemõiste kahe koostisosa vahel: karakter (keelereegel, nt et „mina“ osutab alati kõnelejale) ja sisu (see, mida öeldakse, midagi propositsiooni- (või selle osa) taolist); ning lausungikonteksti (karakter määrab igas lausungikontekstis sisu) ja väärtustusolukorra (sisu määrab igas väärtustusolukorras ekstensiooni) vahel. Ühtlasi esitab Kaplan formaalse süsteemi indeksikaalide käsitlemiseks.

Arvustuste osas lehitseb Indrek Grigor raamatut Lähedane ja kauge füüsika Ülo Soosteri illustratsioonidega ning Helen Eenmaa-Dimitrieva  analüüsib H. L. A. Harti Õiguse mõistet ja Ronald Dworkini Õiguse impeeriumi (mõlema tõlkija Piret Luiga).

Vaimukaid ja mõtlemapanevaid luuleridasid on kirjutanud Ron Padgett ja Toomas Kiho. James Joyce’i Ulixese 5. peatüki „Lootosesööjad“ on tõlkinud Kullo Vende.

Leonhard Lapini joonistused pärinevad aastast 1968, teemaks Artur Alliksaare luule.

Lisaks artiklitele leiab 12. numbri kaante vahel ka 2017. aasta koondsisu.

Koostanud Indrek Ude