Sada Eesti mõtet. Metsamoor
"Üks on laisk ja teine loll ja mina pean üksipäini rabama."
Eks see tunne on tuttav nii mõnelegi, et ise panustad palju rohkem kui teised ja pika peale ajab see väga vihale. See Metsamoor "Nukitsamehe" filmis on pigem ebasümpaatne – agressiivne ka välimuselt, eemaletõukav, ilmselgelt kehva haridusega, veidrate lauakommetega, ka hügieen jätab soovida ja suhtlemisoskus on allapoole igasugust arvestust.
Sellise inimese vastu ei teki mõistmine ja kaastunne just kergelt. Ometi vajab temagi sümpaatiat ja väljaselgitamist, kuidas see õnnetu naine kõige selleni on jõudnud. Ja kujutame korraks ette – kuigi see on raske, aga siiski proovime –, et tegemist on meie oma vanaemaga. Alguses ta oli tore ja kena inimene, aga kuna ta on pidanud pesema külmas vees pesu, vedama mõlema käe otsas raskeid toidukotte, hiljem nende kottide sisu üksi väikses umbses köögis oma mehele ja poegadele vaaritama, siis on selge, et ühel hetkel saab mõõt täis ja nii ka Metsamooril, kellel mees koguaeg magab kusagil, nii et filmis me teda peaaegu ei näegi, ja pojad Mõhk ja Tölpa, nagu öeldud, üks on loll ja teine on laisk.
See vaene naine on end ära katkestanud, et majapidamist kuidagigi üleval pidada. Sootuks on ta unustanud enese eest hoolitsemise. Kas me näeme kunagi Metsamoori end pesemas, juukseid kammimas, lugemas head luulet, hellitamas end klaasi veiniga? Vastus on ei. Ja see äraaetud, vanaks ja küürakaks jäänud naine saadab viimases hädas korda hirmsa teo, ta röövib kaks last, Iti ja Kusti. Ja mitte seepärast, et ta oleks paha või kuri või tahaks neid ära süüa. Ei, ta lihtsalt soovib, et keegi aitaks teda majapidamistöödega, et oleks veidigi kergem. Aga ei ole. Need kaks puhast last on harjunud ainult puhkama ja mängima – tänapäeva heaoluühiskonna mudelid – ja põgenevad ja röövivad ka Metsamoorilt tema noorima poja, ainukese lootuse kergemale elule. Jah, Eesti naise elu on olnud raske.
Toimetaja: Merit Maarits