"Mis puudutab konkreetselt neid kahte teost, mis on minu tõlgitud – Antti Tuuri "Igitee" ja Kirsti Mannineni "Stenvalli juhtum" –, siis mulle meeldibki tõlkida eriti erinevaid asju ja kõikide selliste erinevate asjadega jõudu proovida. Ma võin öelda, et ma olen tõlkinud alates luuletustest kuni selliste aimeteoste, aimeraamatuteni. Ainuke asi, mida ma tõlkinud ei ole, on näidendid. Lihtsalt seepärast, et ei ole tellitud midagi, ei ole olnud juhust tõlkida," rääkis Paikre.

Paikre mõlemad tõlgitud teosed räägivad juubeliaastale kohaselt Soome ajaloo teatud etappidest.

"Üks huvitav asi tuli välja, kui meil oli selle "Igitee" filmi tutvustus ja siis see oli ka raamatu tõlke esitlus ja siis ka autor varem ei teadnud, Anti Tuuri, kes oli siis ise kohal ka, rääkis seda, et siin raamatus peategelane on Jussi Ketola, ja tema kasutütar pärast kõiki neid traagilisi sündmusi viidi lastekodusse kuskile Siberisse. Ja nüüd, elu on ikka väga huvitav, et igasuguseid teid mööda ja raske saatuse kiuste on ta jõudnud Eestisse ja väga kõrges vanuses elab praegu Lõuna-Eestis ja on muide ise ka kirjutanud memuaarid samadest sündmustest, nii et eriti huvitav," ütles Paikre."

Ja teine asi, mis muidugi seob seda teost veel Eestiga, on see film "Igitee", sest suurem osa neid võtteid toimus siin Eestis ja ka Eesti näitlejad olid siin osalemas. Noh, kaanepildilt me juba näeme ka, et ka kadunud Lembit Ulfsak tegi siin oma ilmselt oma viimase filmirolli. See oli küll väga väike roll, aga tema tervis oli juba siis väga kehv."

"Mis mulle selle Anti Tuur raamatu juures eriti meeldis, hoolimata sellest, et teda oli kohati küllaltki raske tõlkida, selles mõttes, et ta oli masendav. Need sündmused olid masendavad, mida siin kirjeldatakse, olid äärmiselt masendavad ja masendavaid asju kirjutada ja neid läbi mõelda, kõike, kuidas siit edasi, see.. on ka üsna masendav. Aga kõigest sellest masendavusest hoolimata on ta väga elujaatav," nentis Paikre.

"Ja kui nüüd kasutada neid suuri sõnu, siis ma võiks öelda, et see on hümn inimlikule murdumatusele, sest seesama peategelane siin ju ei murdu, ta ei mineta oma niisugust inimlikkust, ta ei mineta lootust pääseda kodumaale tagasi. Loodetavasti inimesed, kes seda asja siin vaatavad, on siiski lugenud seda raamatut. Raske oleks hakata seda sisu ümber jutustama, see on väga mahukas ja muide, tuleb öelda ju ka seda, et ega film ju kujutab ka ainult teatud osa sellest, et osad on kokkuvõtlikud, sest kui juba raamatu tegevus on ajaliselt niivõrd pikk, niivõrd pikka ajavahemikku kirjeldav, et seda kõike ei oleks võimalik filmi panna."

"Aga niimoodi on, et ta lõpuks pääseb pärast neid tohutuid seiklusi seal Nõukogude Karjalas õnneks tagasi Soome oma kodumaale ja selles mõttes on teos niisuguse õnneliku lõpuga, et siin on see traditsiooniline happy end olemas, mida ju lugeja ka ootab ikka. Ja ta on väga loetav raamat. Loetav sellepärast, et no, ikkagi tahad teada, kuidas see lugu lõppes, sest ei ole sugugi kindel, kui sa lugema hakkad, et see nüüd lõppeb hästi," rääkis Paikre. "Vastupidi, kui ta sattub sinna Nõukogude Karjalasse ja kõigi nende repressiivorganite küüsi, siis talle antakse ju uus identiteet ja nimi ning sunnitakse teda spiooniks jne. Et siis see ei ole sugugi kindel, et kas ta sealt pääseb. Aga no, sellepärast loedki kohe läbi. Mina isiklikult lugesin ta ka kohe kaanest kaaneli läbi, kui ma ta sain."

Paikre rääkis põgusalt ka oma teisest tõlketeosest, "Stenvalli juhtumist".

"Tegevus algabki Stenvalli matustega. Seal on ajalooliselt autentne kirjeldus, kuidas need matused tegelikult toimusid ja on puudutatud ka tema elu erinevaid etappe siin. Aga sellele lisaks, nagu ka öeldud, siin siis ka Soome kutselise teatri sünd. Huvitavaks teeb asja see, et siin üheaegselt tegutsevad nii ajaloolised isikud kui ka väljamõeldud kirjanduslikud kangelased ja selle tõttu on juba väga hariv lugeda seda, sest need ajaloolised tegelased on ka ikkagi täiesti autentselt kirjeldatud, et kirjanikud selle koha pealt ei ole midagi välja mõelnud," märkis Paikre.

"Ja mis mulle tegi selle asja väga sümpaatseks, on see, et see ajastukirjeldus on siin väga hea. See on 18. sajand, aga ma mäletan veel oma lapsepõlvest, et ma elasin Tartu kesklinnas, aga meil oli ka veel kuivkäimla ja kõik need asjad, me toppisime aknaid talveks ja kleepisime neid paberiribasid. Et see kõik tuleb nii tuttav, nii omane, nii armas ette, et täiesti mõnuga ma tõlkisin seda. Ja ta on muidugi väga põnev lugemine ka. Ta on niisukene hea kriminull, selles mõttes, et ta on agathachristie'lik. Et mulle ei meeldi need sellised tänapäeva õudselt verised lood, kus üks verine asi ajab teist taga ja iga autor püüab veel verisemaid asju välja mõelda. Et hea vana, tõeliselt hea vana kriminaalromaan, mis pealegi räägib Soome ajaloost ja annab üsnagi palju teavet ka naaberrahva kohta."