Arvustus. Musta pantri nürivõitu küünised ({{commentsTotal}})

"Must panter" Autor/allikas: kaader filmist

Uus film kinos

"Must panter" (Black Panther)

Lavastaja Ryan Coogler

Näitlejad Chadwick Boseman, Andy Serkis, Michael B. Jordan, Lupita Nyong'o, Martin Freeman, Daniel Kaluuya, Forest Whitaker

6/10

Kui koomiksitootja Marvel 2008. aastal esimese "Raudmehe" filmiga välja tuli, suutsid küllap vähesed ette näha, milliseks hiiglaslikuks monstrumiks seeria kujuneb. Kümme aastat hiljem on "Musta pantri" näol kinolinal juba 18. superkangelaste jagatud universumis möllav linalugu.

Vahepeal on küll aeg-ajalt nurisetud superkangelasväsimuse üle, kuid nende populaarsus ei näi ometi kahanevat – värskeim teos on vaid kahe linastusnädala järel rühkimas miljardilise kassatulu suunas ning pakkunud rohkem popkultuurilist kõneainet kui ükski varasem Marveli film. Paljuski põhjusel, et "Must panter" pole kõigest veel üks koomiksimärul, vaid ka poliitiline ja kultuuriline seisukohavõtt – vaataja ees on esimene mustanahaline kangelane ja esimene pilgu Ameerikast eemale pöörav lugu seerias.

"Musta pantri" keskmes on kuskil Aafrika mägede ja savannide keskel asuv väikeriik Wakanda. Ülivaese ja eraldatuna tuntud paik on paksu saladuseloori taga hoopis maagiline ja kõrgtehnoloogiline utoopia, mis omandanud rohke rikkuse tänu planeedi tugevaimale metallile vibraaniumile ning varjanud end muu maailma sõdade ja konfliktide eest. Wakanda kuningatrooniga kaasneb omakorda müstilise taime tarbimisest ammutatav jõud ning roll musta kostüümi mähitud nimikangelasena.

Nagu Marveli filmide puhul ikka, pole loo selgus ega loogilisus kõige tähtsam. Pärast põgusat taustamütoloogia tutvustamist läheb Wakanda juhtimise pärast kätšiks ning peategelasest troonipärija T'Challal tuleb rinda pista hullunud Erik Killmongeriga, kes kavatseb maailma getodes kannatavaid suguvendi relvastama asuda.

Marveli peaprodutsent Kevin Feige on tabanud hästi ära pika ja mahuka seeria ohu liiga ettarvatavaks muutuda. Seetõttu on järjepanu usaldatud filmide võtmeid noorte andekate lavastajate kätte. Näiteks pöörase huumorimeelega uus-meremaalane Taika Waiti tegi äikesejumal Thori kolmandast filmist "Rangarok" eelmisel aastal seeria kõige psühhedeelsema, värvikama ja kaootilisema seikluse. Nüüd on järg 31-aastase Ryan Coogleri käes, kes debüteeris vaid viis aastat tagasi hiilgava väikese draamaga "Fruitvale Station" ning lavastas seejärel Rocky-saaga kaudse järje "Creed".

Pinnas senisest oluliselt poliitiliselt laetuma ja julgema koomiksifilmi jaoks on samuti enam kui valmis. Ei pea just omama sotsioloogia-magistrit, et tabada paralleele Trumpi-ajastu USA rassi- ja klassisuhetega. T'Challa vaevleb ameeriklastele nii tuttava isolatsionismi-interventsionismi dilemma käes, Killmonger on vallatud orjapidamise algusest kogunenud raevust ning kogu Wakanda on kui fantaasia sellest, mis võinuks Aafrikast saada, kui ahned kolonisaatorid poleks kontinenti aastasadade jooksul inimestest ja maavaradest tühjaks pumbanud.

Paberil kõlab see kõik ülipõnevalt ja "Must panter" on ingliskeelses meedias ka ülientusiastlikult vastu võetud. Oodata Marveli tavapärasest meelelahutussüstist enamat siiski ei maksa. Eetiliste ja sotsiaalsete konfliktide ning dilemmade sisulisema artikuleerimise või argumenteerimisega film pead vaevama ei hakka nagu ka mitte põhjalikuma selgitamisega, miks Wakandast tänu ühele metallile ikkagi sedavõrd muust maailmast ette jõudnud tehnotoopia kujunes. Ühtlasi peegeldab Marveli intellektuaalset süvenemisvõimet üsna ilmekalt fakt, et sedavõrd kaugelejõudnud ühiskonna kuningat valitakse kõige primitiivsemal mõeldaval viisil – surmani kestva rammukatsumise teel.

Näitlejad eesotsas noorte talentide Chadwick Bosemani, Daniel Kaluuya, Lupita Nyong'o ja Michael B. Jordaniga on "Mustas pantris" muidugi andekad ja tegelased korralikult välja joonistatud. Tuntud netiraadiosaates "Pop Culture Happy Hour" loetleti lausa üles kõrvaltegelasi, kellest tehtud filme veel vaadata võiks. Siit aga avaneb Marveli maailma tõsiseim probleem – marginaalsete vormimuutuste sees toodetakse ikka ja jälle sama lapsepõlve lõputut pikendust, kus tegelikkus asendub Marveli loogikaga ja fännid on nõus lõputult arutama, kes mis osas millist artefakti täpselt taga ajas.

"Musta pantrit" on kiidetud audiovisuaalse tervikluse ja ladusa sisu eest. Osa sellest on kahtlemata õigustatud – näiteks Aafrika trummidele toetuv heliriba eristub tõesti teistest Marveli linalugudest. Sama on aga keeruline öelda rutiinsevõitu märulistseenide kohta, sest kuigi lahinguninasarvikud võivad tunduda ägeda ideena, on see kõik kokku ikkagi vähe enamat kui täpselt seesama üleelusuurune sädemepildumine, mida juba 17 korda nähtud.

Marvelil on olnud piisavalt raha, turunduslikku oidu ning loomingulist vaistu tuua kokku nimekaid lavastajaid ja näitlejaid, et luua 18 filmi seas mitmeid tasemel elamusi. Laiema kultuurilise suunana on aga tegemist laisavõitu ja lihtsakoelisi motiive kordava maailmaga, mille lõplik siht pole sotsiaalne õiglus, vaid kinopiletite müük lõputule õilsa hea ja kuratliku kurja lahingule. Järgmiseks röövretkeks on muide juba mai algul laekuv "Tasujad: Igaviku sõda", mille alapealkiri võiks olla "kõik mõeldavad superkangelased järjekordse kosmilise kurjami vastu". "Must panter" on ses taustsüsteemis üks huvitavamaid filme, ent süsteem ise on huviväärsusest kaugel.

Parimad koomiksilood nagu Alan Moore'i "Watchmen" või Cristopher Nolani "Pimeduse rüütel" on läinud süvitsi superkangelaste mütoloogias kerkivate keerukate küsimustega vastutusest, vägivallast, võidurelvastumisest ja paljust muust. Just “Pimeduse rüütli” linastumisest kümme aastat tagasi on koomiksfilmid sisulise keerukuse mõttes pigem taandarengu teinud. Tänased superkangelaste jagatud universumid on ja jäävad sähvivaks värviliseks märulikeskseks meelelahutuseks, isegi kui seda müüakse feminismi ("Wonder Woman") või nahavärvi emantsipatsiooni sildi all.

Pakend võib olla tore, taaskäideldud ja ökoloogiline, aga kui sisuks on tuttav suhkur, ei saa toodet tervislikuks pidada. Teemad on tähtsad, käsitlus aga pealiskaudne. Õigupoolest on Marveli laiatarbekaanonist erineda julgenud vaid viimatine "X-meeste" film, eleegiline ja tume "Logan", kus nii tegelasi kui vaatajat pitsitasid surma ja hääbumise lähedus. Jagatud universumi saadavad aga jätkuvalt popkorni ja raha lõhn. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: