Arvustus. Ekstraordinaarsed kunstiväljapanekud ({{commentsTotal}})

"Vilniuses nukuteatri vastas" Autor/allikas: August Künnapu

Näitused

Marta Stratskas

"I Let Love In/ Ma lasen armastuse sisse"

Tallinnas Jaani kirikus 8. märtsini

ja

August Künnapu

"Kasside kaskaad ja teisi pilte"

Tallinnas Fahle Galeriis 15. märtsini

Veel on näha kaks näitust, mille avamistele sattusin juba mõnda aega tagasi. Marta Stratskas Jaani kirikus ja August Künnapu Fahle Maja Galeriis. Sattusin nendele, kuna Marta ja August tegid mu raamatutesse pilte ja sestpeale käin mõttes nende arengutega kaasas.

Marta

Marta tegi aastaid üsna morbiidseid suuri lõuendeid, kus tühjades katedraalides või tormise taeva taustal lendasid mustad linnud. Uusgooti värk. Ma pole noorema põlve gootikale pihta saanud. Olen oletanud, et see on mingit sorti protest või identiteediotsing kapseldumisest ühte narratiivi. (Arvatavasti eksin ja küllap on seal palju variatsioone.) Ja küllap olen ülbe leides, et see on tihti lihtsustav maailmanägemine. Oluline on jõud ja seda uusgootis on jagunud.

Aga ma olin üllatunud, kui Marta teatas, et teeb näituse Jaani kirikus. (Ja kui August teatas, et Fahle Majas.)

Mis see on, jäin mõtlema. Kas need on galeriide üürihinnad, mida vältida. Või on see liikumine uutele territooriumitele.

Kuidas Jaani kirik aktseptib morbiidsusega mängivat (vaat et tumeda teispoolsusega flirtivat) Marta Stratskast? Olgu, kui näituse nimi on „Ma lasen armastuse sisse“, kas see tähendab, et sammu on teineteise poole astunud moodne kunst ja luterlik traditsioon (mis on ju hea)? Või mõtlen ma jälle üle.

Eelmist Marta näitust vaatasin Vaalas. Seal olid külmad värvid, kõledad atmosfäärid tühjades purukspekstud (või -pommitatud) katedraalides, mis meenutasid teise ilmasõja lõppu Saksamaal. Dresdenit ehk. Mustad linnud lendasid ringi.

Ja nüüd? Nüüd olid need katedraalid alles, aga tühjas katedraalis voogas soekollane viljapõld. Teisal ujutas katedraali tühjuse üle punane värv ja ma ei saanudki aru, kas see oli tardunud veri või uus ja värske elu.

Nõutu ma olin ja nõutuks jäin. Kas Marta oli püüdnud viisakalt teha kirikusse sobivaid pilte või ongi ta liikunud valguse ja soojuse ja kristliku sõnumi poole? Taevas hoia. Eks saab näha.

(Vahele hüpates, mu raamatu „Snark“ illustratsioonidesse andis jõu just Marta morbiidne tragism, mis oli kohati ka koomiline. Ja kui uus teema on armastus ja soojus, siis ma loodan, et kriitiline noot jääb alles.)

August

Mulle on alati meeldinud Augusti vaba käsi ja selged värvid. Näitusel „Kasside kaskaad ja teisi pilte“ on need värvilaigud veel selgemad ja priskemad kui varem ja August tsiteerib saatetekstis David Hockneyt, kes maalis, mida tahtis (ja nii läbi lõi). Hockney kergust ja selgust ja malbet jultumust on Augustiski. Arvan samuti, et isiklikkus, siirus ja malbe uhkus löövad lõpuks läbi. Või julgus olla naiivsuseni lihtne. Ole sa Gauguin või Van Gogh, Jack London või Charles Bukowski.

Muide just August saatis mulle kõigepealt Bukowski „Ham on Rye“ teksti, mille hiljem tõlkisin. Tookord mind üllatas, et habras ja malbe August loeb Bukowskit ja tunneb seal ennast ära. A miks mitte.

Näituse avamisel sattusin lobisema Augusti isa Vilen Künnapuga, kes oli kenas hoos. No ehk sellepärast, et on kooliaegse maalimise Augusti tuules uuesti üles võtnud. Vileni arust paneb August kerge käega paar värvilaiku lõuendile paika ja siis vaatab, kuidas neid täiendada ja kuidas edasi liikuda. Ja tema ise teeb täpselt samamoodi näiteks maju projekteerides. Tuleb julgelt peale minna. Ja kui vaja on kliendile midagi seletada, siis peaasi enesekindlalt. Ennäe, kuidas on tehtud mulle alati meeldinud Tigutorn Tartus ja kolme vigurtorniga Triumph Plaza Tallinnas Narva maanteel. Kergelt, julgelt, muretult. (Ja mina mõtlesin, et Künnapu hullutab tellijaid mingi energeetikajutuga. No ehk hullutab ka, aga küllap on põhiline nahaalne mängulust, mis klapib ka tellijatele.)

Mul polnud juba tükk ega olnud nii lõbus, kui kuulates Vilen Künnapu pajatusi elust ta lapsepõlve Kadrioru pätikambas, kus paremad sellid suutsid kividega kõrgemate majade pööninguaknaid esimese korraga sisse visata. (No kivivisete järel läks ontlikust perest Vilen koju klaverit harjutama.)

Midagi pidi köitma Augustit ka mu ulakas lapsepõlvelõhnade raamatus, et ta seda illustreerida tahtis. Peaks talle uue haisuraamatu valmis kirjutama, et oleks veel põhjust kuskil kokku saada ja lobiseda.

Kuidas näeb 

Fahle maja galerii on maja lennujaamapoolses küljes. Seal on galerii silt seina peal ka.

Ja Jaani kirikusse saab Marta näitust vaatama nii, et lähened kirikule külje pealt, Kunstihoone poolt. Sealt saab sisse kiriku kontori- ja poeruumi ja läbi kiriku vastastiiba Marta pilte vaatama.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: