Arvustus. 1941: natsid Londonis, Churchill hukatud, põhjas vastupanu ({{commentsTotal}})

Kaader sarjast
Kaader sarjast "SS-GB" Autor/allikas: BBC

Uus sari

SS-GB

2017

BBC 1

E–N kl 20.30 ETV+

Stsenaariumeid, milles natsid võidavad Teise maailmasõja, on alternatiivajaloo žanris kirjutatud kõige rohkem. Kindlasti rohkem, kui neid, milles president Kennedy jääb Dallases ellu, Konföderatsioon võidab USA kodusõja, Kolumbus ei avasta Ameerikat või Rooma impeerium kestab tänaseni. Laiema tuntuse on neist pälvinud inglase Robert Harrise "Vaterland" (Fatherland; 1992, ek. 2002, film 1994) ja ameeriklase Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis" (The Man in the High Castle; 1962, e.k. 1993, 2016, teleseriaal 2015–).

Len Deightoni romaan "Briti-SS" (SS-GB; 1978) on üks paljudest lugudest, kuidas kaotati lahing Inglismaa pärast ning saareriik langes Hitleri-Saksamaa okupatsiooni alla. 1929. aastal sündinud briti spioonikirjanduse elav klassik Len Deighton on erinevalt Graham Greene'ist, Ian Flemingist, John le Carré'st või Frederick Forsythist meil praktiliselt tundmatu, eesti keeles on 1995. aastal ilmunud ta enam kui veerandsajast romaanist üks viimaseid ja kindlasti mitte parimaid, "Vägivallatsejate palat" (Violent Ward; 1993).

Eelmisel kevadel BBC-s näidatud Deightoni romaanil baseeruvat minisarja saabki mingil määral pidada brittide vastuseks Amazoni toodetud sarjale "Mees kõrges lossis", mille tegevus toimub 1960ndate Ameerikas, mis on jagatud sõja võitnud Natsi-Saksamaa ja keiserliku Jaapani vahel. Tänavu jõuab ekraanidele tolle menuka sarja juba kolmas hooaeg. BBC tegi Deightoni romaanist siiski üsna konkreetse viieosalise loo, mille puhul on nii temaatika, tempo kui visuaali poolest raske mitte märgata võrdlusi mõne aasta taguse minisarjaga "Öine administraator" või spioonifilmiga "Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk".

Sarja tegevus algab novembris 1941 Londonis, mida okupeerib Suur-Saksamaa. Üheksa kuud varem on nad võidukalt vallutanud suurema osa Inglismaast, peaminister Winston Churchill on hukatud ning kuningas George VI vangistatud Towerisse, tema naine ja tütred aga põgenenud. Suurbritannia põhjaosas peab natsidega vihast võitlust vastupanuliikumine. Saksamaaga on liitlassuhetes Nõukogude Liit, Londonit väisavad marssal Georgi Žukov ja välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov, samuti on natsid andnud osa Briti rannikul asuvaid mereväebaase oma Nõukogude sõpradele. Ameerika Ühendriigid pole maailmasõtta sekkunud, sest meenutagem, et Pearl Harbor toimus meie ajaloos ju alles detsembris 1941.

Sarja peategelane on natsirežiimi teenistuses töötav Scotland Yardi kriminaalinspektor Douglas Archer (Sam Riley kehastuses), kellele satub uurimiseks ühe vähetähtsa musta turu spekulandi mõrv. Kui aga mõrvajuurdluse vastu hakkab huvi tundma Berliinist kohale saadetud Heinrich Himmleri eriesindaja SS-standartenführer Oskar Huth (Lars Eidinger) ning samal teemal otsivad inspektor Archeriga kontakti ka vastupanuvõitluse agendid, saab vaataja aru, et selle lihtsa tapmise taga peitub midagi enamat. Peagi selgub, et spekulandi käest käisid läbi briti tuumafüüsiku plaanid aatompommi ehitamiseks, millele kõik huvitatud pooled jahti peavadki. Pärisajaloos tuntakse seda tuumapommi ehitamiseni viinud olulisi arvutusi sisaldanud dokumenti kahe Saksamaalt Inglismaale asunud juudi füüsiku Otto Frischi ja Rudolf Peierlsi järgi Frisch-Peierlsi memorandumina.

Film noir' stiilis aeglane spioonilugu

Juba sarja algustiitrite graafika näitab vaatajale, et tegu on ääretult stiilse ja moodsas seriaalitraditsioonis tehtud telekonserviga ning toob pähe võrdluse mainitud "Öise administraatoriga". Aeglaselt käivituva sündmustiku tempo ja seriaali helikujundus (muusika autori Dan Jonesi kontos on veel näiteks sarjad "Üks inimsüda" ja "Surma õukond") loovad jälle paralleeli "Plekksepa, rätsepa, sõduri ja nuhiga". Seejärel kaadrisse tuleva Buckinghami palee rusudeks pommitatud varemed, kõikjal akendest alla rippuvad svastika-lipud ning 1940ndate Londoni tänaseks lootusetult kadunud hooned ja tänavapildid annavad aimu, et tegu on igati hoole ja armastusega loodud produktsiooniga, kus detailid mõjuvad realistlikult ja tõetruult.

Juba esimese seeria ajal saab vaataja aru, et tehtud pole kiiretempolist ega tegevusrohket põnevikku. Pigem hallides ja tumedates toonides uduste kaadritega ning veidi uimaselt kulgevat film noir' parimais traditsioonides aeglast, kuid sisemiselt pingestatud spiooni- ja mõrvalugu. Kui lisada siia veel kaabut kandev ja pidevalt sigaretti suitsetav kalanäoga moraalselt korrumpeerunud detektiiv, peaks komplekt olema täielik.

Konkreetse mõrvaloo ja spionaažisõja taustal näitab see sari vaatajaile aga midagi, mis meile polegi ehk nii võõras ja ärritav kontseptsioon kui brittidele. Nimelt seda, et inimeste argielu peab kuidagi jätkuma ka okupatsiooni tingimustes. Kui paljusid briti kriitikuid on just see liin oma väidetava ebausutavuse tõttu häirinud, tuleb neile nende naiivsuses vaid kaasa tunda. Ka kõige jubedama okupatsioonirežiimi tingimustes inimesed tegelikult murduvadki, neelavad alla ja matavad sügavale enda sisse oma põhimõtted ja ideaalid ning jätkavad tavalise elu elamist, oma igapäevaste toimetuste tegemist.

Minisari vaebki eelkõige kollaboratsionismi ja vastupanu eetilis-moraalseid valikuid. Kriminaalinspektor Archer, kelle naine on hukkunud sakslaste pommirünnaku käigus, kinnitab endale, et kogu selles kaoses ja vägivallameres peab olema midagi kindlat ja stabiilset ning et seda kehastab tema, poliitikasse mittesekkuv ja seadustest lähtuv kriminaalpolitseinik. Üsna meeleheitliku ja sisemiselt ehk isegi karjatusena mõjub ta vastus oma pojale, kui see pärib, et kas isa töötab Gestapo heaks, kui ta rõhutab vaiksel ja rahulikul häälel, et ei tööta, et Gestapo kontor asub siiski kõrvalmajas. Nagu oleks sellel mingit vahet.

Aga eks üllatusi tegelaste arengus ja kasvamises pakub seegi sari, olgu nendeks siis vastupanuvõitlejad või ootamatust küljest avanevad natsid: kohalik leebe politseiülem gruppenführer Kellermann (Rainer Bock) või siis Berliinist saadetud ja justkui sadistliku natsi stereotüüpi esindav SS-standartenführer Huth.

Kuigi sarja režisööriks kutsuti sakslane Philipp Kadelbach (ja ka juhtivaid natse mängivad saksa näitlejad), tuleb seriaali autoriteks lugeda eelkõige stsenaristidepaari Neal Purvist ja Robert Wade'i, kes on alates 1999. aasta Bondi-filmist "007 ja liiga kitsas maailm" olnud kuni tänaseni ka tolle filmifrantsiisi käsikirjaautorid ning tõstnud "Skyfalli" ja "Spectre'iga" Bondi-seeria uutesse kõrgustesse.

Minisarjas astuvad üles ka mitmed tänase briti tele- ja kinomaastiku olulisemad tegijad nagu James Cosmo ("Troonide mäng", "Midsomeri mõrvad", "Surm paradiisis"), Jason Flemyng ("Suured lootused", "Liiga", "Benjamin Buttoni uskumatu elu"), Nicholas Farrell ("Agatha Christie Poirot", "37 päeva", "Isa Brown") ja Aneurin Barnard ("Valge kuninganna", "Agatha Christie Marple", "Sõda ja rahu").

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et ETV+ on end sel nädalal taas kord tõestanud kui mitte ainult Rahvusringhäälingu, vaid terve Eesti telemaastiku parima hanketoimetusega kanal. Lisaks kõnealusele argipäevaõhtuti kavas olevale seriaalile hakatakse laupäeval näitama ka "Westworldi", milles säravad teiste seas sir Anthony Hopkins ja Ed Harris. Ammu oli aeg.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: