Ia Remmel. Alfred Karindi saatusest ({{commentsTotal}})

Alfred Karindi kodus Pelgulinnas 1936. aastal.
Alfred Karindi kodus Pelgulinnas 1936. aastal. Autor/allikas: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Alfred Karindi (1901–1969) on üks neid Eesti heliloojaid ja muusikategelasi, keda kaasajal kahjuks enam väga ei tunta. Aastani 1935 kandis ta nime Alfred Karafin, täpsemalt Alfred-Nikolai Karafin. Karafini nime all on 1935. aastal Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali kirjastuse väljaandena trükitud mõned tema teosed: soololaul "Mu südames on pühapäev", viiulipala "Legend" ja koraalieelmäng "Mis oled Sina, armas Jeesus, teinud".

Alfred Karindi on pärit Virumaalt, sündinud 30. mail 1901 Kõnnu külas Illuka vallas külakooliõpetaja peres. Isa oli koori- ja puhkpilliorkestri juht, pere oli lasterikas, muusikahuvi oli suur. Karindi proovis nii kodust tahvelklaverit kui ka viiulit. Iisaku kirikus kuulis ta kohaliku kultuurielu hinge, köstri, koolmeistri ja helilooja (armastatud laulu "Ema süda" autori) Theodor Hanseni orelimängu. Orelihuvi valdas Karindite perekonda laiemaltki, kolmest vennast kaks, Bruno-Ferdinand ja Evald-Johannes olid organistid Lüganusel ja Illukal ning õde Ilda Kaarlõpp Iisakul.

Pärast küla- ja kihelkonnakooli läks noor Karindi edasi Jõhvi ministeeriumikooli. Aastatel 1915–1921 õppis ta Tartu õpetajate seminaris. Õpingud katkestas Vabadussõda, kus Karindi osales Tartu õpilaspataljoni II kompanii koosseisus vabatahtlikuna. Õpetajate seminarist alguse saanud koolisõprus Kaarin Sullaniga viis abieluni, millest sündis neli last: Laine, Linda, Imbi ja Jüri. Laine Karindist sai muusik, koorijuht ning õppejõud Tallinna riiklikus konservatooriumis ja Tallinna pedagoogilises instituudis, Jüri Karindi oli tunnustatud näitleja ja teatridirektor.

Mart Saar oli see, kes soovitas noormehel õpetajate seminari lõpuklassis astuda tolleaegsesse muusikahariduse mekasse – Tartu kõrgemasse muusikakooli. Seal õppis Karindi Johannes Kärdi oreliklassis, hiljem ka Heino Elleri kompositsiooniklassis. 1938. aastal Muusikalehes ilmunud intervjuus meenutab Karindi, et lapsena ta enda juures komponeerimishuvi ei mäleta, kuid talle meeldis improviseerida ja et Eller oli see, kes avastas tema komponeerimisande. Pärast Tartut täiendas ta end veel eksternina Tallinna konservatooriumis oreli- ja kompositsioonierialal August Topmani ja Artur Kapi juures.

Koorijuhi ja kirikumuusikuna

Juba õpingute ajal töötas Alfred Karindi muusikaõpetajana Tartu 2. algkoolis, 1925–1928 Tartu kõrgemas muusikakoolis ja 1928–1932 Tartu ülikoolis. Pikka aega oli ta muusikateoreetiliste ainete ja oreliõppejõud Tallinna konservatooriumis (1940–1950, 1955–1969, aastast 1944 teooriakateedri juhataja, aastast 1946 professor). Organistina oli ta algul tegev Tartu Maarja, hiljem Tartu ülikooli kirikus, Tallinna kolides aga Kaarli kirikus. Teine osa tema elutööst oli seotud koorimuusikaga. Tema juhatatud kooride nimekiri on muljet avaldav: enne sõda Tartu Meestelaulu seltsi koor, Tartu Üliõpilassegakoor, Miina Härma Lauluseltsi segakoor, Tartu Maarja kiriku segakoor, Tartu ülikooli kiriku segakoori Cantate Domino. Viimasega andis ta kontserte üle Eesti ning kandis korduvalt ette Mozarti reekviemi. Tallinna Kaarli kiriku koor, Tallinna Linnateenijate meeskoor, Tallinna Meestelaulu seltsi koor (J. Tombi nimelise Kultuuripalee meeskoor), Tallinna Naistelaulu seltsi koor. 1957. aastal asutas Karindi Kõrgemate Koolide Lõpetanute segakoori ning oli elu lõpuni selle peadirigent. 1992. aastal anti koorile Alfred Karindi nimi. 1947. ja 1965. aastal juhatas Karindi üldlaulupeol sega- ja naiskoore. 1947. aasta üldlaulupeol oli ta üks korraldajaid. Selle tegevuse eest pälvis Karindi Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetuse (1947) ja aasta hiljem Eesti NSV riikliku preemia.

Alfred Karindi Heino Elleri ja kaasõpilastega. Autor: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Gustav Ernesaks meenutab oma raamatus "Nii ajaratas ringi käib" Karindit kui koorijuhti ja kooriheliloojat: "Karindi esinemised olid ette valmistatud alati väga korrektselt, nii nagu koori häälematerjal seda vähegi võimaldas. Otse täiuslikud olid vahel tema juhatusel akvarelsed, rahulikud koorimõtisklused. [---] Helilooja enda lauludes leidub parajal määral hästi lauldavat polüfooniat. Kuigi ta harmoonias oli oma kaasaegsetest pisut komplitseeritum, on ta teosed, eriti naiskoori omad, siiski läbipaistvad, õhulised. Kunagi pole tulnud Karindi kooridele etteheiteid teha intonatsioonipuhtuse pärast. See on ka mõistetav. Olles ise absoluutse kuulmisega, oli ta intonatsiooniküsimustes äärmiselt range ja järelejätmatuseni nõudlik." Üks Karindi koori lauljaid, on meenutanud, et Karindi ei kasutanud hääleandmiseks ei heliharki ega klaverit, oma absoluutse kuulmisega võis ta anda helistikud ilma mingi kõrvalise abita.

Suur osa Karindi elust oli seotud Tallinna Kaarli kirikuga. Kirikumuusika oli talle südamelähedane. Ene Pilliroog valgustab oma põhjalikus artiklis Kaarli kiriku organistidest ja muusikajuhtidest koguduse ajalehes Sulane Karindit nii: "Alfred Karindi [---] oli üks väljapaistvamaid muusikuid, kes Kaarli koguduses on pikemaajaliselt töötanud. [---] 1. aprillist 1939 sai temast Kaarli koguduse vanemorganist. Üheaegselt organistitööga juhatas ta ka varem kirikukoore, nt Kaarli Lauluseltsi segakoori (1924 ) ja Kaarli Noorte Koondise koori (1931–1932) ning Tartu üliõpilaskoori Cantate Domino (1929–1933). Kaarli segakooris laulis ka ta abikaasa Kaarin Karindi ja noorem vend Eduard. 1. oktoobrist 1940 pidi Alfred Karindi lahkuma organisti kohalt, sest "uue aja" Tallinna konservatoorium ei pidanud oma õppejõududele kirikutööd pehmelt öeldes soovitavaks. 1948. aastal sai Alfred Karindi veel Kaarlis organistina teenida, ta improvisatsioonidest tundsid koguduseliikmed otsekohe ära, kes parajasti orelis on. Aga siis tuli ühtäkki taas kirikutööle keeld ja oreli eriala kaotati konservatooriumist. Keelule vaatamata "hiilis" Alfred Karindi jumalateenistuste aegu orelisse, mängis variatsiooniderikkaid koraalieelmänge ja kadus vaikselt enne jumalateenistuse lõppu kirikust."

Kannatuseaastad ja hilisemad eluaastad

1947 oli ka aasta, mil sai alguse pealtnäha nagu juhuste või õnnetute asjaolude läbi traagiliste sündmuste jada. Helju Taugi raamatus "Muusikast võlutud" meenutavad abikaasa Kaarin ja tütar Laine Karindi, mida nende abikaasa ja isa pidi süütult läbi tegema. Vestlusringile on lisatud ka katkendeid helilooja Eesti teatri- ja muusikamuuseumi fondis asuvast Karindi käsikirjalisest tekstist.

Karindi pere oli parasjagu Rannamõisas, kuhu tuli ootamatult külla Alfredi noorim vend Eduard. Abikaasa Kaarin Karindi: "Rõõm oli muidugi suur. Karindi istus rattale, et sõita Rannamõisa tuttavasse talusse kohvivalget tooma. Aeg-ajalt oli ta neid sõite ennegi teinud ja meil polnud aimugi, et rajoon on kuulutatud keelutsooniks. Läks – ja ei tulnud tagasi, ei õhtul, ei järgmisel hommikul." Alfred Karindi: "Teel pidas mind kinni grupp vene sõdureid. [---] Mind viidi esialgu Harku piirivalve kordonisse, sealt Nõmmele ning järgmisel hommikul teiste kinnipeetutega Kehrast 3-4 kilomeetri kaugusele mingi sauna küttekoldeta kõrvalruumi. Paari päeva pärast jõudsime Pagari tänavale. [---] Süüa ei antud kordagi! Ülekuulamised käisid ööl ja päeval. [---] Ega mind niisama lihtsalt ei vabastatud, vaid võeti ähvarduste saatel allkiri kaastööks. [---] Ei aidanud mingisugused seletused, et ma selliseks tööks pole võimeline ja ka et minu ümbruskonnas selliseid elemente ei ole. [---] 1950. aasta 4. veebruari ööl tuldi mind arreteerima. [---] Pagari tänavas sooritati kõik "korrakohaselt", pandi nn boksi tunniks ajaks, siis üks ukrainlasest vanem teostas põhjaliku läbiotsimise, tahtis isegi minu kullast hambasilda ära võtta, toppis käsi mulle suhu ja kangutas hammaste kallal. Hiljem sama vanem piinas minuga koos kambritäit mehi duširuumis, lastes meile kaela peaaegu keevat vett. Mitmed minestasid. [---] Algasid ülekuulamised öösiti ja vahel ka päeval. Alguses öeldi, et ega me teid peksma ei hakka, et ega me fašistlikus koonduslaagris ole. Ja tõesti mind ei pekstud. Kuid korduvalt oli kuulda pekstavate inimeste karjeid ja mõnigi toodi kambrisse armetumas seisukorras. Mind taheti iga hinna eest ennast süüdi tunnistama panna kodanlikus natsionalismis ja nõukogudevastases tegevuses."
Karindi eeluurimine kestis aasta ja neli kuud. Toimik saadeti Moskvasse, kus talle määrati ilma igasuguse kohtuotsuseta kümme aastat kinnipidamist range režiimiga töökasvatuse laagris koos õiguste äravõtmise ja vara konfiskeerimisega. Laagriaegadest meenutab tütar Laine Karindi: "Paistis et isale olid eriti koledad mälestused "krimkade" omavolist laagris ja kujuteldamatult madalast vaimsusest. Vangivalvurid muidugi andsid ka hoogu, püssipäraga tagudes."

Alfred Karindi vanemas eas. Autor: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Kiri kodustele vangilaagrist (vene keeles, tõlge tütar Lainelt): "Ikka ühed ja samad mõtted ja mõtlemised, ühed-samad olud, mis sunnivad unustama, kes ma kord olin. Juba viies aasta kestab mu kannatuste rada ja lõppu ei paista veel kusagil. [---] Tunned vaid, kuidas vähehaaval jääd nõrgemaks ja hädale vastuvõtlikumaks. [---] Tundub kuidagi uskumatu, et meie vanemad lapsed hakkavad juba kolmekümnele lähenema! Näen sageli vaimusilmas pisikest punase palituga tüdrukutirtsu, kes jalutas meie armsa Tartu äärelinnapargikeses. [---] Näen ikka meie aeda – õunapuid, tikri- ja sõstrapõõsaid, mis sinna said istutatud. Oh kuidas ma tahaksin ise olla seal ja töötada pesakese heaks, kus me sinuga võiksime lõpetada oma ülejäänud elupäevad."

Vangilaagrist vabanes Alfred Karindi 1954. aastal. Oma ETMM-is asuvas dokumendis kirjutab ta, et tema suur perekond kannatas kogu äraoleku aja suurt puudust, lapsed olid alatoitumuses ja sealt jäi külge nii mõnigi terviserike. Ka ei saanud ta tükil ajal erialast tööd ning pidi peret toitma klaverihäälestamise ja muude juhuslike töödega. Pere elupaik oli aga ka pärast rehabiliteerimist kitsas, pidevalt elasid korteris kaasüürnikud. Abikaasa võtab selle mõistmatu ja kurva loo kokku omajagu rabavate sõnadega: "Rehabiliteerimisetõendit kätte andes öeldi: "Noh näete, nüüd on teil kõik korras!" Küsimusele: "Mille eest ma siis istusin?", vastati lihtsalt, "küllap see oli eksitus"".

1955. aastast sai Karindi lõpuks tagasi erialasele tööle Tallinna konservatooriumisse. Ta oli seal muusikateoreetiliste ainete ning oreli õppejõud, tema õpilane on näiteks olnud Aime Tampere. 1955. aastal võeti ta taas Nõukogude Liidu heliloojate liidu liikmeks (vastava otsuse dokument on ETMM-i fondis M104). Lõpuks täitus ka unistus oma rahulikust aiaga kohakesest. Abikaasa Kaarin meenutab: "Igatsesime end kuskil pikemalt sisse seada. Nii saimegi paar aastat pärast sõja lõppemist sõbramehe soovitusel ehituskrundi Saue valda Ämari küla serva ja järgnevad suved pühendasime ehitamisele. Selles suvekodus veetis Karindi oma viimastel aastatel kogu tööst vaba aja. Seal oli too vana pianiino, mille juures loomistööd tegi, kui inspiratsioon juhtus peale tulema. Mordoovias oli ta tervis kõvasti kannatada saanud ja üsna tihti kurtis ta valusid südames. Kõige enam armastas Karindi siiski aias vaikselt kõplaga maad harida ja ütles alati, et see töö on talle kõige rohkem meele järgi ja et ka süda ei tee siis haiget.

1969. aasta 13. aprilli hommikul oli Alfred Karindi vaikselt suikunud viimsele unele. Õnnis surm."

Alfred Karindi looming

Kahtlemata oli orel Karindile hingelähedaseim instrument. Oreliteoseid on tal ühtekokku 19, sealhulgas neli sonaati, passacaglia’d, koraalieelmängud, fuuga jm. Suur osa on Alfred Karindi loomingus ka koorilauludel, palju on soololaule ja kammermuusikat erinevatele koosseisudele, klaveriteoseid (sealhulgas kaks sonaati), orkestriteoseid (ka sümfoonia) ja vokaalsümfoonilist muusikat, nagu kantaadid "Aegade raamatust" ja "Rändavad veed".

Tänavuse Eesti vabariigi juubeliaasta puhul organiseerisid organistid projekti, kus tulevad ettekandele meie heliloojate olulisemad orelisonaadid: Artur Kapp, Juhan Aavik, Johannes Kappel, Kaljo Raid, Els Aarne, Edgar Arro, Johannes Hiob ja muidugi Karindi. Artur Kapi loomenimekirja kuulub kaks orelisonaati, Karindi on ainuke, kes on sonaate kirjutanud tervelt neli. Kaks esimest sonaati on loodud aastatel 1927 ja 1934, tema tuntuim, 3. sonaat f-moll valmis 1944. aastal ja 4. sonaat on kirjutatud alles 1963. Esimesed sonaadid on üheosalised, järgmised kolmeosalised.

Projekti eestvedaja, organist Kristel Aer: "Selleks projektiks valmistudes oli raskusi 2. sonaadi noodi leidmisega. Teatri- ja muusikamuuseumi Alfred Karindi kogus seda ei olnud ja oli ka teateid, et see on üldse kadunud. Pidime mõtte Karindi kõigi nelja orelisonaadi ettekandest juba maha kandma, kui tuli info Eesti muusika infokeskusest Mariliis Valkonenilt, et Alfred Karindi sonaadi nr 2 käsikiri asub heliloojate liidus Eesti muusikafondi mapis. Nii saab ka see sonaat meie projektis ettekandele tulla.

Räägiksin pisut lähemalt Karindi ühest tuntumast (kuid laiemale üldsusele ikkagi võrdlemisi tundmatust) 3. sonaadist. On üllatav, et see keerulisel ja raskel sõjaajal sündinud teos on sonaatidest meeleolult kõige helgem, mõnedel andmetel on see pühendatud Karindi 1942. aastal sündinud pojale Jürile. Selles sonaadis ei kasuta helilooja talle nii tavapärast ostinaatset liikumist, vaid arendab temaatikat rohkem dünaamiliselt. Karindile on iseloomulik improvisatsioonilisus, ootamatute helistike kõrvutamine ning keerulised modulatsioonid, kuid ta oskab need üleminekud kuidagi väga loogiliselt ja kuulajale arusaadavalt esitada ja kokku siduda. Ka kasutab Karindi palju trioolides liikumist, mis annab teose faktuurile, just sonaadi esimeses osas, teatud õhulisuse. Kolmanda sonaadi keskmine osa Berceuse ("Hällilaul") on kindlasti Alfred Karindi kõige tuntum pala, seda esitavad organistid palju ka iseseisva teosena, sonaadist lahus. Minul seostus Karindi "Hällilaul" õppeajal hoopis kaugete eeskujudega Prantsusmaalt, mõne romantilise orelisümfoonia aeglase osaga, väikese idüllilise vaikelulise helipildiga oma 6/4 taktimõõdu õõtsuvas liikumises. Samas on see helipilt nii äratuntavalt eestilik, seda eriti keskmises, tantsulisemas lõigus. Sonaadi kolmas osa, Fuuga, näitab Karindit jällegi väga hea polüfooniameistrina, temaatiline areng viib lõpukiirendusega fff-sse, mis on Karindi sonaatide puhul suhteliselt erandlik, tavaliselt need lõpevad vaikselt."

Jäägu lõpetuseks Karindit, seda keerulise saatuse, kuid murdumatult ilusse uskuvat meest meenutama Eesti ühe väljapaistvaima organist Rolf Uusväli mälupilt. "Minu poisipõlv ja mitu head noormeheaastat on olnud seotud Tallinna Kaarli kirikuga. [---] Tihti olin jumalateenistuse ajal orelirõdul, poisikesele oli orelimängu jälgimine ülihuvitav ja seetõttu olen mängimas näinud tervet rida Kaarli kiriku organiste – Juhan Jürme, Friedrich Stockholm jun, Senta Arro, Alfred Karindi, Edgar Arro. Kõik nad suhtusid uudishimulikku poisikesse heatahtlikult ja ilmselt oli see ka üks põhjusi, miks ma alati, kui juhtusin kirikuuksi lahti nägemas, sinna ka sisse astusin. Üks nendest juhuslikest läbiastumistest on tänaseni meeles: oli vist aasta 1946 ja hilissügisene aeg – paraku ei mäleta ma enam kuud ja päeva – kui õhtuhämaruses Kaarli kirikust möödudes märkasin, et peauks on lahti, kirik pisut valgustatud ja kuulda on orelimängu. [---] Mäng aga oli ebatavaline – jupiti ja katkendlik ning pauside ajal sirgeldas organist midagi nootides. Lõpuks taipasin – Alfred Karindi mängib läbi ja korrigeerib oma uut lugu. Hiljem ligemale minnes ja aknast piiludes nägin ka teose nimetust – see oli orelisonaat nr 3 f-moll. Ei osanud ma tollal arvata, et ka ise seda kunagi korduvalt ja huviga mängin ning veelgi vähem seda, et selle sonaadi keskmine osa – "Hällilaul" – on kogu oreliliteratuuri samanimeliste palade hulgas ilusaim.

Siis aga muutusid ajad ja algasid hirmu ning ebakindluse aastad: kiriku tööst olid sunnitud eemale jääma nii Arrode abielupaar kui Alfred Karindi, viimasele saabusid tõelised katsumusteajad. Millal peale Alfred Karindi rehabiliteerimist – mis süüd tal küll oli?! – teda jälle nägin, ei suuda praegu enam meenutada. Kindlasti ei olnud see enam orelipuldis, vaid juba kooriproovil, kus ta jättis unustamatu mulje heasüdamliku, väärika ja rahuliku dirigendina, kes kõigele muule lisaks õpetas koorile partiisid neid peast ette lauldes. Täieliku šokina tuli helilooja ootamatu lahkumine meie hulgast – aastates, mil ta oleks enesest veel nii palju ilusat võinud anda."

Kasutatud allikmaterjalid:

Muusikaleht, 1938, nr 1. Intervjuu Alfred Karindiga.

Gustav Ernesaks. "Nii ajaratas ringi käib". Kirjastus Eesti Raamat, 1977.

Helju Tauk. "Muusikast võlutud", "Ühe muusikutee kroonikast. Alfred Karindi". Kirjastus Ilmamaa, 2010, koostaja Inna Kivi.

Kaarli koguduse ajakiri "Sulane" 2001, nr 2, jaanikuu. Rolf Uusväli mälestus Alfred Karindist.

Kaarli koguduse ajakiri "Sulane", 2013, nr 2, jõulukuu. Ene Pilliroog, "Kaarli orelist ja mängijaist".

Teater. Muusika. Kino, 2011, nr 10. Rein Kalmus, "Pilguheit Alfred Karindi oreliloomingule".

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Muusika



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: