Arvustus. Lelulood ({{commentsTotal}})

"Tühi ruum" Autor/allikas: Kaader filmist

Nuku- ja animadokumentaalfilmide seanss "Elu(l)elu" on austusavaldus animatsioonile.

Lühi-nukudokumentaalfilm "Tühi ruum" (Nukufilm, Eesti 2016, 10 min), režissöör-stsenarist Ülo Pikkov, operaator Raivo Möllits, produtsendid Andrus Raudsalu ja Kerdi Oengo, helilooja Pärt Uusberg. Lühi-nukudokumentaalfilm "Nukud ja tootemid" (Nukufilm, Eesti 2017, 30 min), režissöörid-stsenaristid Kadriann Kibus, Sergei Kibus, produtsent-operaator Sergei Kibus, helilooja Ekke Västrik. Lühi-nukufilm "Maria ja seitse pöialpoissi" (Nukufilm, Eesti 2017, 12 min), režissöör-stsenarist Riho Unt, operaator Sergei Kibus, produtsent Kerdi Oengo, helilooja Anthony Hopkins.

Mu vanem poeg, kes on nüüd juba peaaegu neljane, küsis ükspäev minult rööviku kohta. Ereroheline punaste ja kollaste täppide ning kellade ja vilede ning rippuva peegliga elukas oli kuidagi sattunud mänguasjakasti põhja ja poiss polnud sellega ammu mänginud. Rääkisin talle, et see oli esimene mänguasi, mis sai talle ostetud üsna pea pärast seda, kui olin rasedusest kuulnud. Ilmselt poleks ma pidanud seda tegema, sest sellises staadiumis võivad igasugused asjad viltu minna, aga ma ei suutnud ka vastu panna. Tahtsin talle midagi osta, justkui muudaks tema peale rahakulutamine olukorragi kuidagi tõelisemaks. Talle oli see lihtsalt pehme mänguasi, veel üks riidest kesta topitud ja antropomorfiseeritud loom magamistoa põrandale laiali pillutatud karude, jäneste ja tiigrite seas. Aga lugu, mis ma talle rääkisin, mõjus. Kuigi nad noorema vennaga kasvavad oma mänguasjadest välja ja need leiavad tee mõnda teise ringi poodi või lasteaeda või sõprade laste haardesse, on mul tunne, et röövik siiski jääb. Isa ja võib-olla ka tema poja sentimentaalsus päästab selle.

Inimesed annavad objektidele tähenduse, mänguasjadele ehk keskmisest sagedaminigi. Lapsed ehitavad neist terveid maailmu, omistavad neile isiksuse ja identiteedi. Isegi kui need maailmad kuhtuvad, jääb mälestus identiteedist. Ja tihti võib mänguasjast saada vanema ja lapse armastuse sümbol, mis neid ühendab – isegi enne lapse sündi.

"Elu(l)elu" on kolmest eesti lühifilmist koosnev kassett, kus uuritakse inimese soovi anda esemetele elu ja tähendus ning seda, kuidas see tähendus aitab meil tihti kaootilises maailmas mingigi mõtte leida.

Esimene film on Ülo Pikkovi "Tühi ruum", Nukufilmis tehtud nukufilm. Pikkovit on ikka huvitanud aja, mälu ja Eesti ajaloo teema ning selle filmiga on ta jätkanud ka katsetusi animatsiooni ja dokumentalistika ühendamisel. Film põhineb tõsielulool Eesti ohvitserist, kes peitis end kümme aastat oma keldris, et vältida ülekuulamist ja küüditamist Nõukogude okupatsiooni ajal. Terve mõistuse säilitamiseks ehitas ta seal oma kodu ja selle sisustuse rohkem kui 200 esemega üksikasjaliku maketi. Kui ta oma peidikust välja tuli, andis ta maketi üle oma toona 11aastasele tütrele.

Filmis on kasutatud originaalmaketti, et jutustada lugu pisikesest Merikesest, kes ärkab toas neist asjadest ümbritsetuna. Ta tunneb rõõmu vabadusest, mida ruum talle pakub, jookseb mööblitükkide vahel, mängib lapsevankriga ja ajab taga hüplevat päikesevalgust, mis langeb aknast sisse. Paljuski on see lapsepõlve täiuslik fantaasia – võimalus olla vanemate kontrolliva pilgu alt väljas. Sellise fantaasia alatooniks on aga alati melanhoolia: vabadus sel kujul tähendab ka isolatsiooni, üksindust ja seda, et lapse rõõmu pole keegi jagamas. See film räägib paljudest Nõukogude okupatsiooni ajal varastatud lapsepõlvedest, noortest, kes olid sunnitud saama liiga ruttu suureks, kuna puudus vanemlik eeskuju ja tooni andis okupatsioonivägede rõhumine.

Filmi hilisemas faasis lõhutakse neljas sein ja kaamera paljastab võtteplatsi telgitaguse. Päris Merike, nüüd juba 70ndates aastates, kõrgub oma isa paljude aastate eest tehtud maketi kohal. Selles on nii leina kui ka võidurõõmu. Ühest küljest mälu vältimatu kurbus – kaja läinud aegadest, mida ei saa enam kunagi tagasi. Merikese isa loodud füüsilised objektid võetakse abiks mineviku rekonstrueerimisel. Filmi lõpus ütleb Merike, et kuigi tal oli hea meel isa näha, täitis teda kurbus: ta oli tol hetkel juba liiga vana, et nukkudega mängida. Küllap oleks 11aastane Merike rõõmustanud, kui oleks ette teadnud, et nukkudest on kasu veel nii paljude aastate pärast.

"Nukud ja tootemid" on järjekordne animatsiooni ja dokumentalistika hübriid, kus keskmes see, et omistame oma mänguasjadele (ennekõike nukkudele) vaata et üleloomuliku võimu. Intervjuud on tehtud isevärki täiskasvanutega: üks on suure nukukoguga vanem naine, teine Batmani nuku soetamisega elutähtsa muutuse läbi teinud noormees ja kolmas mees, kes leidis maailma plastiliini vormides selle eest põgenemise võimaluse. "Nukud ja tootemid" valgustab asjaolu, et meie suhe nukkudega võib jätkuda ka täiskasvanuna. Kuigi mõnes intervjueeritavas võib tajuda teatud düsfunktsionaalsust, on filmis jäädud hätta nukkudega mängimise positiivsete aspektide selgitamisega. Välja pole toodud sedagi, et mänguasjadesse saab edukalt projitseerida oma lootused ja hirmud. Animeeritud osad tekitavad kõhedust: järsult ja ebaühtlaselt liikuvad nukud ja kujukesed meenutavad kõik Jan Švankmajeri tehtut – ja rohkem kui pisut. Need peegeldavad meie enda ebakindlust, mida tunneme siis, kui peame nukke millekski enamaks kui mängukannideks. Nendega on targematki teha kui kodu või sõda mängida. Oluline on, et "Nukkudes ja tootemites" ei heideta kunagi nalja tegelaste uskumuste üle. Pigem ülistatakse filmis hoopis võimet mitte kaotada lootust ja leida väljapääs ka kõige mõeldamatumal juhul.

Veel üks mõeldamatu koht, kust lunastust otsida, on muruniitja, aga ometi teeb seda üks vanaldane nunn Riho Undi "Marias ja seitsmes pöialpoisis". Pärast sünget mõistujuttu "Isand" (2015) on Undi viimane film märksa kergem ja mängulisem tükk. Nimitegelane Maria võtab kätte ja üritab täide viia oma noorepõlveunistuse. Ta võtab muruniitja küünla, riietab selle lapsena – ja saabki olla ema. On see siis patt?

Filmis esitatu on kergelt naeruväärne. Hetked, mil Maria mängib muruniitjaga peitust, võivad vabalt paista totrad. Aga seal on ka kurbust, kaotusvalu. Maria tahab vaid olla ema ja kellegi eest hoolitseda, kuid see soov kätkeb endas justkui ka soovi patustada. Kui neitsist sündimine välja arvata, on emadus seotud lihalikkusega. Kas peaksime tundma, et ükskõik mille ihalemine on pattulangemise esimene samm? Või peaks sellist ihalust tervitama?

Undi võrdlemisi lapsik animatsioon (see meenutab kohati selliseid tegijaid nagu näiteks Briti Aardmani stuudio) mängib religioosse sümboolikaga ja manab esile erinevaid aja ja mälu metafoore, kui oleviku reaalsus hakkab mineviku lootustega konflikti minema.

Lühifilmid on kinolevi tarbeks tihti kimpu seotud üsna meelevaldselt, mistõttu võib üldmulje jääda ebaühtlane ka siis, kui üksikteosed on nauditavad. "Elu(l)elul" on õnnestunud seda lõksu vältida: kõiki filme kannab objektide ja mänguasjade väe teema, et näidata, kuidas inimesed valavad neisse oma ihad ja igatsuse. Ja sellisena pakub tervik suure rahulduse.

See kogum on ka omamoodi austusavaldus animatsioonile. "Elu(l)elu" tõstab au sisse elututele asjadele eluandmise. Kas see polegi mitte animatsiooni alus? Maagia ei lõpe koos lapsepõlvega.

Artikkel ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: