"Kõik need kolm filmi moodustasid minu jaoks sellise vormilise terviku. Kunstnikuna oli see kuidagi tohutult inspireeriv ja tekitas mingisuguse uue perspektiivi üleüldse nukuteatrile ja nukufilmile ka. Igas filmis oli tegelikult midagi sellist, mis kõnetas või puudutas," rääkis NUKU kunstiline juht Mirko Rajas.

Kõige suurema elamuse sai Rajas aga Kadriann Kibuse ja Sergei Kibuse filmist "Nukud ja tootemid".

"Ma vaatasin seda filmi öösel, siis kui ülejäänud perekond juba magas, arvutis vaikselt. Toas olid kõik tuled ära kustutatud ja mina üksi ekraani tagant [vaatasin seda], ja kui ma panin selle arvutiekraani kinni pärast selle filmi vaatamist, siis tekkis äkki hästi kummaline vaikus sinna ruumi, kus ma olin ja hetkeks mulle tundus, et kõik need mind ümbritsevad objektid kuidagi hingavad ja vaatavad mind," jätkas Rajas.

"Üks huvitav mõte veel, mis ma sealt üles korjasin: seal üks naisterahvas ütles, et laps mängib nukule hinge sisse. Ja kui laps on selle nukuga mänginud, siis pärast seda see nukk ei ole enam sama, mis ta oli enne. Mulle tundub, et seal on mingisugune hästi huvitav ühenduslüli nukuteatri vahel ka, kus nukuteatri näitlejad läbi oma tegevuse panevad nukkudele hinged justkui sisse ja vaataja kuidagi suhestub ja võtab seda vastu," lisas Rajas.

Kirjandusteadlase ja kultuurianalüütiku Eneken Laanese sõnul on "Nukud ja tootemid" põhjalikum refleksioon nukkude tähenduse üle. "Aga ka selle puhul on huvitav see, et mitmed selle filmi peategelased on Eesti nukufilmitegijad, kes avavad küllaltki intiimseid taustu ja seletavad, kuidas neist said nukufilmitegijad ja kuidas see on seotud nende lapsepõlvega ja võimalusega luua kujutlusvõime abil oma parem maailm, kus elada ja tegutseda."

Ülo Pikkovi "Tühi ruum" moodustas aga Rajase jaoks omaette kunstilise terviku. "Ta oli hästi täpselt valinud endale väljendusvahendid, mida ta selles filmis kasutab. See oli hästi puudutav lugu ja sellele puudutavale loole oli lisatud hästi tugev täpne vormiline lahendus."

Laanese sõnul on "Tühja ruumi" puhul kõige kummastavam element see, et nukufilmi sisu ja vorm justkui langeksid kokku.

"Need esemed, need rekvisiidid, millest nukufilm tavaliselt oma maailma loob ja kus lugu lahti rullub, et need on needsamad sõjajärgsed nukumööbli esemed, millest see lugu ise jutustab. Nii et sellega see filmi sisu ja vorm justkui langeks kokku ja Pikkov justkui püüaks puudutada seda dokumentaalset minevikku, reaalsust, millest ta tahab selles filmis rääkida," selgitas Laanes.

Filmi "Maria ja seitse pöialpoissi" puhul puudutas Rajast kõige enam just kunstnikutöö. "Tegelikult see esteetiline lähenemine, milline oli see pildikeel, operaatoritöö, milline oli see nii-öelda lavakujundus või see set, ja kuidas oli animeeritud nukk."

Rajas vaatas seda filmi kaks korda. "Ühe korra niimoodi nagu ta on, ja teine kord niimoodi, et keerasin hääle maha ja ignoreerisin subtiitreid. Peab tunnistama, et mulle see teine vaatamise viis, kus ma keskendusin ainult pildile ja tegevusele, mõjus isegi mingil määral rohkem," lisas ta. "See on jällegi huvitav küsimus, milleni ma jõudsin seda filmi vaadates, et mis asi see on, et millistest elementidest tekib nukufilmile või nukuteatrile üleüldse juurde psühholoogia. Kas on mingisugune liikumismuster? Kas see on rütm, kas see on sõna? Kas see on nuku välimus? Eks seal ilmselt mingit ühest vastust ei olegi võimalik leida. See on kord nii, kord naa."

Laanese sõnul ilmestab filmis "Maria ja seitse pöialpoissi" stseen, kus nunn Maria meisterdab endale oma fantaasiate ja ihade väljaelamiseks nuku muruniiduki mootori süüteküünlast, väga hästi Riho Undi metsikut fantaasiat. "Seda võib eesti kultuuris võrrelda ainult Andrus Kivirähki omaga. Nii et see lugu toimib sellise metafoorse ülekande kaudu. Et ka Unt tegelikult seob nukud inimese ihade ja unistustega."