Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakonna professori Aet Ollisaare mõte tähistada Eesti juubelit näitusega "Müüt" on väga tore. Müüdid ju moodustavad iga rahva enesemääratluses olulise osa. Veelgi toredamaks teeb näituse üliõpilaste osavõtt riikidest, kes samuti iseseisvusid esimese maailmasõja käigus (Iirimaa 1916, Soome 1917, Leedu 1918, Poola  1918 ja viimasena Läti 1918)

Näitusel osaleb 26 tudengit: 12 Tartust, 3 Crawfordi Kunsti ja Disaini kolledžist, 3 Metropolia Rakenduskõrgkoolist, 1 Vilniuse Kunstiakadeemiast, 3 Lodži Streminski nimelisest Kunstiakadeemiast ja 4 Läti Kunstiakadeemiast.

Müütide käsitlusi mütoloogilises kontekstis on näha haruharva. Arupärimise peale sain teada, et seda terminit on mõeldud ka eksiarvamuse tähenduses. Seetõttu on tihti mingigi emotsiooni saamiseks vajalik lugeda selgitusi. Mis puutub materjali, siis ma juba tean, et kui näiteks paberi küljes ripub üks niidike, siis on tegu tekstiilikunstiga

Näituse keskpunkti on Madis Liplap organiseerinud eestlaste mõnusas ja salapärases rüijutehnikas vaibakesed. Anita Trink pani visuaalsesse vormi Johannes Käisi jutustuse kuust ja päikesest kui kaksikõdedest. See vaibake kuu ja päikesega on asetatud kiigele, st nad liiguvad-rändavad igavesti koos. Selle kõrval on Getter Tamme soojakoloriidiline "Rabamätas" ja edasi Marta Tuulbergi sinakasrohelised "Ussisõnad". Merje Niinepuu on "Kalmuneidu" markeerinud mustade kontuuridena valgel taustal. Mari Hinn näeb "Ussiauku" ilusa vaibaga kaetud roostetanud liumäena.

Kogu näituse paljuütlevaim kujund on Juula Pärdi veidi kaldu olev suur valge rist pealkirjaga "MVVO?" (mis veel võimalik on?). Aga valge rüiju on täidetud teravate ogadega!

Mari-Triin Kirsi teos rippuvate lõngadega on atraktiivne, aga sõnum minuni ei jõudnud. Belliisi Seenemaa on oma teoses "Maa" (keldris) kasutanud rikkalikult looduslikke materjale ja saavutanud ürgse hõnguga taiese. Annika Kiidroni teos "Silm jookseb" kujutab okastraadi, vanade sukkade ja pruunika gobelääni abil koleda naise ahastust. Kas okastraat pole liiast, kuigi see on äge?

Välismaa üliõpilased on rohkem kaugenenud harjumuspärasest tekstiilist. Iirlanna Helen O`Shea, kes on mures merede reostuse pärast, on vanadest ja tikandiga kaunistatud kilekottidest sulatanud huvitava anuma. Tema kaasmaalane Laurie Casey tegeleb müüdiga ehk eksiarvamusega, seekord seksistlikuga, nagu oleks tekstiilikunst "naiste töö" ja seetõttu vähese väärtusega. Triptühhon "Nimetu 1-111" on vaimukas, fotopaberile on joonistatud naise pea ja ahvatlevad jalad ning on ka mõned tikandiread. 

Lycy Hyland püüab paberportselanist ja õrnadest heegeldustest koosneva kauni installatsiooni abil "Lood, mis parandavad" suunata vaataja mõtlema uskumustele ja tõdedele.

Lätlanna Kristīne Rublovska on teoses "Viirus" andnud omamüüdile – viiruse poolt üle võetud inimkeha - võimsa vormi. Keha asemel on tumedad paksud väänlevad ussid. Silmapaistev on ka teise lätlanna Ingrīda Ivane installatsioon "Elu on vaid jalutav vari". See koosneb 33-le polüestertükikesele maalitud figuuridest koos pruunivärviliste varjudega, milleks on oma hambaid paljastavad koletised. Need varjud oleksid nagu teine "mina".

Üks poolatar Anna Kobryń arvab, et müüdid pimestavad inimesi ja ta on kujutanud neid kaetud silmadega ("Müütide vahel"), Aleksandra Gdulewicz on trükkinud oma kangale mustad kaarnad.

Leedulanna Rasa Jundulaite on saatnud Tartusse 13 fotot, mis kujutavad 12 venna nõiduslugu. Asjalikud fotod ei anna edasi vajalikku atmosfääri. Ja ei mingit tekstiili!

Teema "Müüt" on andnud inspiratsiooni 26 tudengile loomaks huvitavat kunsti, mille kõikide kirjeldamiseks pole aga ruumi.