Reportaaž: on see unes või Vilmsi ehk kuidas Keiti mind tagasi eesti keele tundi viis ({{commentsTotal}})

Keiti Vilms ja endine Nehatu hamburgerirestoran.
Keiti Vilms ja endine Nehatu hamburgerirestoran. Autor/allikas: Merit Maarits/ERR

Balti jaam, kell on just saanud pool üheksa hommikul. Õues räägib vihm ladina keelt. Jätsin vihmavarju aga koju, kuna olen juba hommikul väga kindel, et jätaksin selle ka suurest mõttepingutusest hoolimata kuhugi bussipeatusesse maha. Sadu pole küll tugev, aga udutab säärast peent tihu, mis ähvardab ära sulatada hommikul tehtud jumestuse. Juba tunnengi, kuidas mu mustaks võõbatud ripsmed on kasteseks muutunud ja iga järgmise plaksuga silma alla aina tugevamat trükki teevad. Aga tühja sellest.

Lubasime Keitiga, et kohtume Nehatu juures. Keitit pole veel näha. Nagu pole hästi näha ka läbi Nehatu tuhmunud klaasseinte, kas seal midagi enam toimub. Tuleb hoolikalt vaadata, enne kui tuvastan, et tõesti – üks tume kogu kesise kandikupealsega seal tõepoolest istubki. Vaevu küll ennast liigutades, et ei saagi päriselt kindel olla, kas see on päris inimene või ainult vari sellest. Eemaldun klaasist ja viskan pilgu katusele – Estburger. Õige meelsuse loomiseks üritan peas selle nimega veidi mängida, toppides selle ette esimesi ettejuhtuvaid kaashäälikuid. Aga ega sellest midagi välja ei tule. Siin on vaja professionaali abi.

Professionaal ongi saabunud. Bussini nr 121, mis meid Peetri kooli juurde toob, on umbes viis minutit. Varajasest kellaajast olenemata  – mis tahes kellaaeg enne üheksat on vara – on Keiti silmad leekvel, kui ta räägib oma emakeelenädala turnee esimestest esinemistest. Esmaspäev viis ta Jakob Westholmi gümnaasiumi, Audentesesse ja Haapsalu raamatukokku. Haapsalu raamatukogus oli Keiti esinenud peamiselt eakatele lugejatele, kes ei pannud paljuks teda ka parandada.

"Näitasin neile lehepealkirja "Lumevaal viis auto teelt välja vastu puud", ise mõeldes, et lumevaal küll armas nimi olendile, aga tegelikult pidanuks seal ilmselt olema sõna "lumevall". Aga siis üks proua ütles, et lumevaal on täiesti olemas ja kasutusel sõna ja lisas, et "teie olete nii noor inimene, et ei ole tuisu käes olnudki"," räägib ta mulle.

Autor: Merit Maarits/ERR

Meie ette sõidab oodatud masin – sinine Tallinn–Peetri buss, mis viib meid otse Peetri kooli ette ja Keiti tänasesse esimesse sihtkohta. Pärast tekkinud lühikest segadust kergelt ägestuva bussijuhiga, kel pole 10-eurosest tagasi anda, istume maha rõske väljanägemisega istmetele. Praegu oleme veel graafikus, kuigi õige pea saab selgeks, et väga tegelikult ei ole ka; kell saab 9.07 ja kooli, kus Keiti kaheksa minuti pärast üles astuma peab, ei paistagi veel. Küll aga möödume juba Peetri Selverist, millest mu autojuhtidest tuttavad on sageli rääkinud. Saab sellegi linnukese Big Beni, Brandenburgi värava jt Euroopa sümbolehitiste kõrvale kirja.

Peetri Selveri juurest keerab buss juba hoone poole, mis juba väga koolimaja moodi. Hüppame Keitiga bussist maha. Vihm on järele jäänud, ehk ainult vaevu tuntav. Ümberringi ja nii kaugele, kui silm seletab, on laskunud tihe udu. Pärast meid siia toonud bussi lahkumist jääb sudusele silmapiirile seltsiks ainult kõrvadele suruv vaikus. Sooja on umbes +2 °C, kindad võib vabalt taskusse jätta. Veerand kümnest lahutab meid paar minutit, aga sammume üle tee punakaspruunja ja über-kaasaegse koolimaja poole sellegipoolest kiirustamata.

Koolimajas ootavad meid – rohkem ilmselt ikka Keitit – eesti keele õpetajad ja on päris pinevil. Siiski näikse, et hilinemisest pole midagi, vähemalt seni, kuni see on Keiti Vilms isiklikult, kes nende tundi hilineb. Veel vahetundi nautivatel lastel on küll rohkem tegu puhkealadel aelemise ja tossukriuksude saatel mööda koridori jooksmisega kui et Keitile põhjaliku tähelepanu pööramisega. Keiti märkis ise ka varem, et tegelikult eelistab ta esineda gümnaasiuminoortele, sest neil on keeleteadlikkus ka juba suurem ja mõistavad seeläbi ka tema keelenalju paremini.

Üks asi, mis üllatuslikult pole pärast minu kooliaega muutunud, on ilmselt see, et isegi kui tehnoloogilised lahendused on koolides midagi väga orgaanilist, ei ole kuhugi kadunud vanad head tehnilised probleemid, mis hoiavad praegugi Keiti tunni algust veel 15 minuti jagu kinni. Ega lõpuks kõike soovitud moel toimima ei saagi, aga Keiti on piisavalt enesekindel, et alustada sellegipoolest. Ja nii avabki üks õpetajatest aula ukse ja saali voolavad punase- ja siniseruudulistes särkides tüdrukud ja poisid. Kaks poissi ei pelga ka minu kõrvale istuda, üks paremale ja teine vasakule käele.

Autor: Merit Maarits/ERR

"Tere hommikust! Minu nimi on Keiti Vilms ja ma olen kalamburist," kõlab Keiti ootamatult vali hääl üle saali. Keiti on oma ettekande üles ehitanud suuresti visuaalile ja võtab järjest läbi kalambuurid, spoonerismid ja palindroomid, illustreerides oma juttu rohke pildimaterjaliga. Kuigi mitte kõik oma sulest, on Keiti näited kavalad ja naljakad. Sellegipoolest näen saalis istuvate põhikoolinoorukite näos ikkagi pigem mõttetühjust ja plaani see koolipäev nagu kõik eelmisedki kuidagi läbi lohiseda ja eeskätt kuidagi üle elada. Eks see tule tuttav ette.

Keiti kalambuuride, spoonerismide ja palindroomide jutu ning näidete peale kostub aulast üksikuid naeruturtsatusi. Peamiselt on need küll õpetajad esireas minust paremal, aga mitte ainult. Saal läheb päriselt elama alles siis, kui Keiti võtab lahti kausta ajakirjandus- ja muude apsakatega. Sõnnik kohupiimaga? Seda nalja mõistab muidugi ka iga keelekauge. Voodid, kusetid ja madratsid? Ka seegi enesekergendamisega seotud nali kõnetab õpilasi ja kutsub isegi esile tagasihoidlikult kaikuva naerukõmina. Seekord mitte küll nii valju ehk õpetajate nurgas.

Pärast apsakaid räägib Keiti ka oma sõnade kogumise hobist ja Sõnasäutsu saatest Vikerraadios. Kui sõnad nagu tehtel-mehtel, flanöör või klimbimm lapsi joviaalselt üksteisega vestlema ilmtingimata ei innusta, siis muistsete Eesti nimede peale läheb saalis küll suur jutukõmin lahti. Ka blondi peaga poiss minu paremal käel elavneb ja hakkab oma nina all arutlema, mis oleks, kui poisslapsele pandaks nimeks Kõvand või Kübro. Kui Keiti uuesti rääkima püüab hakata, viipavad õpetajad lastele, et nood tooni vaiksemaks võtaks, Keiti jällegi annab oma viipega mõista, et las räägivad ja viskab neile omakorda õhku veel ühe stsenaariumi: "Kujutage ette, et sünnib tütarlaps ja talle pannakse nimeks Vihavald!"

Autor: Merit Maarits/ERR

Ühtegi küsimust Keitile keegi saalist ei jule esitada, mispeale jääb tal neile anda ainult kaasa oma paljukorratud soovitus – õppida üks uus sõna päevas, või vähemalt nädalas. Natuke pärast kella kümmet lasevad õpetajad lapsed tuldud teed pidi tagasi koridori.

Järgmise bussini, mis meid tagasi Balti jaama viib, on umbes tund aega. Brünett vanem eesti keele õpetaja näeb kurja vaeva, et me nendega õpetajate toas maha istuks ja kohvi jooks. Lõpuks oleme nõus ka, kuivõrd aega surnuks lüüa ongi palju. Ometi selgub ruumi sisse astudes, et siin on ebameeldivalt palju sagimist ja kohvi me kumbki ju tegelikult ka ei joo. Seepeale laseb ta meid hoopis raamatukokku. Raamatukogus peaaegu et luurab Keitile ligi malbe olekuga ja viimase kohalolust erutatud blond raamatukogupidaja, kes vabandab meie (tegelikult ikkagi tühisele) jutule vahelesegamise eest, et uurida, kas Keiti on märganud, kuidas tema kalambuurid ka massidesse on läinud. "Ikka olen," alustab Keiti rõõmsalt. Lõpuks toob raamatukogupidaja riiulist välja ka Keiti kalambuurikogu ja palub sinna pühendust.

Kell tiksub 11 ligi, astume tuldud teed pidi tagasi õue. Kooli ette sõidab nüüd juba tuttav sinine buss. Tee viib tagasi Balti jaama, et sealt sõita bussiga nr 286 Maardusse Kallavere kooli. Aega oodata on veel hea pool tundi. Pärast Cheddari juustuga kanavrappi mulle ja hummusega vegan salatit Keitile avastame siiski, et ootame seda bussi tegelikult täiesti vales kohas; buss sõidab välja hoopis A. Laikmaa peatusest, ja nr 221, mis Balti jaamast Maardu viib, meid õigeks ajaks kohale küll ei vii. Kool lükkab ürituse tunni jagu edasi. Õnneks kellelgi kuhugi kiiret pole.

Balti jaamas liigub keskpäeva eel küllaltki veidrat rahvast, keda ajaviiteks põnev jälgida. Nn kolmanda Eesti esindajaid, keda küll üle paari päeva juhtub linnas nägema, aga seda mitte ehk nii suurel hulgal. Tavaliselt pole mul aega olnud nende sihitutesse pilkudesse süveneda, praegu ometi aga on liigagi palju.

Meid segab inimvaatluse juures mikrofoniga noorem naisterahvas, keda nägime juba eemalt telebussi-taolise tumesinise väikekaubiku kõrval ühelt asotsiaalse väljanägemisega habetunud mehelt intervjuud võtmas. Eks meil on ka nüüd väike huvi, mis mehelt küsiti, mistõttu ei lähe me ka kahte lehte laiali, kui naine meile ligi astub ja küsib, kas me oleme nõus paarile küsimusele vastama.

"Kuhu kanalisse see läheb?" küsib Keiti. "TV7-sse," vastab naine, langetatud kaameraobjektiiviga operaator tema selja taga juba valmis REC-nuppu vajutama. Vaatame kerges segaduses üksteisele otsa. Taolist kanalit me küll ei tea, juba jõuab hinge pugeda ka kahetsus, et õigel ajal laiali joostud ei saanud. Naine ei lase end sellest häirida, et me midagi kanalist ei tea ja paugutab meile kohe ka esimese küsimuse. "Kas teil on olnud elus hetki, mil on olnud väga raske?" Keiti tõmbab seepeale peaaegu et põrkejõust tagasi ja ütleb: "Ouo-ouo, sellistele küsimustele ma küll vastama ei hakka, mkm," ja liigub veel rohkem eemale.

Reporternaine naeratab kergest ebamugavusest ja läheb teisele katsele. "Ok-ok, ma küsin siis teise küsimuse. Kas te kunagi palvetada olete üritanud?" Mul lähevad seepeale silmad suureks ja kukuvad taeva poole pööritama, Keiti teatab nüüd juba resoluutsemalt, et otsigu nad omale teised inimesed. "Siin on raskete eludega inimesi küll," lisab ta. Reporternaine ja operaator eemalduvad, näol pettumus, mida kõverate naeratustega küll varjata üritavad.

Kiire guugeldamine ja antud telekanali veebileht ei jäta muidugi ruumi kahtlustele. "Pastorid areenil", "Jumala projekt" ja saate "Tervenduskool" viimane saade alapealkirjaga "Miks kõik haiged ei saa terveks?" viitab mõistagi ainult padukristlusele. Huvitav, kuhu saatesse meid oleks tahetud panna. "Tänapäeva ebajumalad" tundub kõige kohasem.

Autor: Merit Maarits/ERR

Bussini on ikka veel aega. Loivame ajaviiteks edasi-tagasi mööda lörtsiga kaetud märga asfalti, meie ümber ootavad teisedki tumedais rõivis kujud oma bussi, kaugeltki küll mitte nii lõbusalt. Meile ainult meeldib tumedat kanda, teiste ootajate puhul räägib see justkui mingisugustest pikalt vaiki hoitud muremõtteist.

"Muska!" hüüab äkitsi Keiti ja ajab käed laiali, valmis kedagi kohe embama. Mida ta ongi valmis, sest nüüd märkan minagi, et eemalt, vanalinna poolt tuleb oma lohmerdaval sammul meie poole Keiti elukaaslane Janar Ala. Jagame Janariga mõistagi kohe ka oma juhtumist TV7-ga. "Aa, see on see kristlik kanal," teab Janar kohe öelda. Ega pikaks meie jutelu ei jää, laseme Janari jälle teele, Balti jaama hatšapurisid ostma.

Meil jällegi on aeg astuda Tallinn-Maardu bussile. Seekordne buss on linnaliini interjööriga ehk istmed ei paigutu kaheste ridade, vaid nii, nagu tavalistes Tallinna bussides. Sees lõhnab iiveldama ajavalt bensiini ja läppunud istmete järele. Küsin Keitilt, kas ta pole märganud, et keegi end tema loodud nišiga samamoodi brändida üritaks. Keiti esimene vastus on ei, kuid pärast lühikest mõtlemist näitab ta mulle siiski ühe tuttava naise Instagrami, kes näib temalt olevat visuaaliks inspiratsiooni võtnud. "See natuke häirib," tunnistab ta. Samas on tal ainult hea meel, kui teised inimesed kalambuuritavad. Kade ta ei ole ja päris ausalt ei ole.

Kuigi bussiaknad on täis rehvipööretega üles pritsitud pori, näeb bussist välja vaadata vastasaknast. Keitiga koos olles on keeruline mitte pöörata tavalisest suuremat tähelepanu kõiksugustele koha-, ettevõtete jm nimedele. Majutusasutus Atella, müüritise ja betooni armeerimise tooteid turustav Eesti Traat ning suletud müügiputka Päkapikk ei jää kummagi jaoks märkamata, nagu ka agrokõlalised bussipeatuste nimed Kroodi ja Kööba. Piirkond on väga tööstlusliku moega ja meenutab oma kummituslike stalinistlike majade poolest Narvat. Но воть, какая экзотика.

Jõuame türkiissiniste seinadega koolimaja juurde. Kokku lepitud kl 13-st lahutab meid praegu veel piisavalt aega. "Maardu gümnaasium" seisab kooli nimeplaadil. See ei ole küll päris õige, ütleme üksteisele. Kohtumispaik pidi olema Kallavere keskkool. Kas siin on tõesti veel üks kool? Nii väikses linnas nii mitu kooli? Astume ebavlevalt koolimajja sisse. Vene aktsendiga noormees võtab meid vastu ja kinnitab, et oleme ikkagi täiesti vales kohas ja viipab käega suunas, kust me juba tulime. Ütleb, et Kallavere on siit eemal ja tambib jalge alla ka meie lootused teise kooli õigeks ajaks jalgsi jõuda.

Hästi küll, nüüd oleme jälle hiljaks jäämas. Sellegipoolest päris ummisjalu tagasisuunas tormama ei hakka. Bussi tundub rumal uuesti ootama hakata, ega me nagunii ei tea, kus täpselt maha tulla. Takso? Ei usu, et mõnigi siin lähedal just nüüd liigub. "Siis hääletame," ütleb Keiti ja viskab näpu tühja tee serval püsti. Kaugelt juba üks väikekaubik paistabki, ja peatub ka. Roolis on vanem Vene rahvusest mees. Keiti pursib talle vene keeles, et otsime Kallavere kooli. Autojuht näitab samamoodi nagu noormees Maardu gümnaasiumist, et tuleb ikka minna tagasi. Ikka sinnapoole, kust me bussiga rahus mööda sõitsime. Kui selge, kuhu poole tuleb minna, palub Keiti mehelt, et ehk viib too meid kiiresti kooli juurde, mis Google Mapsi järgi on 6 minuti autosõidu kaugusel. Mees puikleb, jõuab paar korda juba keeldudagi, ja näitab, et vot, tal esiistmetel siin igasugust kraami ja sodi, ei sobi meil kuidagi siia istuda. Aga Keiti veenab veel. "Но пожалуйста," kordab ta. Tõesti oleks vaja, mõtlen ise. Lõpuks mees ka nõustub.

Paar minutit hiljem astume kaubikust maha. Täname mitu korda ja hoolikalt. Astume rustikaalse moega kooliväravast sisse. Uhke tumeda kivitrepiga punakaspruuni koolimaja ees ootab meid habemega noorem mees. Veidi tõrges meiega väga laia naeratust jagama, aga ilmselt selle võrra rahulikum, et lõpuks õige koha üles leidsime.

Autor: Merit Maarits/ERR

Majas sees ootab meid kooli huvijuht Ave-Maria, kelle naeratus muutub kohe äraspidiseks, kui selgub, et Keiti soovitud projektorit nad polegi saali toonud. "Ma ei saa ilma, mu ettekanne on kõik visuaalile ehitatud," märgib Keiti murelikult. Kõik nüüd pekkis? Ilmselt siiski mitte. Ave-Maria saadab meid saali, kus õpilased juba pooliku sõõrina kõiksuguse trääniga laua ümber istuma on seatud. Kohale on taritud nii tugitool, lillevaas tulpidega, meeleolumuusika kui ka mõistagi raamatud.

Projektor ja selle ühitamine Keiti arvutiga võtab üksjagu jändamist. See teeb minu kõrval esireas istuvale kambale mürsikutele miskipärast palju nalja. Tehniline probleem võtab muidugi sellise mõõtme, et on vaja kutsuda abi publikumi seast. Päästjaks osutub üks noormees, kes aitabki Keitil lõpuks kõik paika saada. Enam-vähem. Kergelt viltune pilt seinal pole enam suurem asi probleem, mille üle nuriseda, kui alguses pilti üldse polnud.

Kallaveres esineb Keiti publiku ees, kes talle kõige enam meeldibki – gümnaasiumiõpilased. Kuigi minu kõrval istuvad poisiklutid pole üksteise torkimist, näpistamist ja pihku itsitamist lõpetanud, jälgib saal Keitit seekord siiski üksjagu põhjalikumalt kui Peetri koolis. Üks eemal istuv paarike tegeleb küll rohkem ehk üksteise käsivarte silitamisega, aga ülejäänud jälgivad siiski üpris süvenenult, mida tal öelda ja näidata on. Ja see meeldib neile.

Õpetajatel on naljakas muidugi algusest peale. Õigustatult. Laste jaoks toimib siin enam-vähem sama materjal, mis Peetriski – ajakirjandusapsud ja muistsed nimed lähevad hästi peale, aga humoorikat leitakse ka neis kalambuurides, spoonerismides ja palindroomides, mille kavalus Peetri koolis lastele kättesaamatuks jäi. Üks laps juleb õpetajate kõrval ka oma küsimuse esitada – kuidas Keiti tee keele juurde leidis. Ja seda lugu räägib ta alati väga hea meelega ja põhjalikult.

Põgus aplaus paneb sellelegi esinemisele kella kahe ajal punkti. Poiss, kellele on antud kohustus vaasis laua peal olnud kollased tulbid Keitile ulatada, nurjub oma esimesel katsel. Ainult üks või kogu vaasitäis? Poiss on segaduses. Käsi ümber vaasis olevate lillede varte, otsib ta saalist samal ajal õpetaja pilku, kes talle tema siseheitlustes õige vastuse annaks. Lõpuks see kuskilt ka tuleb, sest poiss saab lilled vaasist välja tõstetud ja Keitile üle antud.

Autor: Merit Maarits/ERR

Üleskutsele autogrammi küsida vastab üks pruun kräsupea, kes tunnistab, et on fänn. "Sa oled ikka nii naljakas," märgib tüdruk õnneahastuses ja rõõmust pead vangutades. "Aga mul on täiesti jube käekiri," kostab Keiti tüdrukule vihikusse autogrammi kritseldades.

Kui Peetri koolis lastel Keiti vaatamise vastu maniakaalset isu ei olnud, siis Kallaveres piidlevad nii mõnedki noored tüdrukud teda garderoobi võrede vahelt. Keegi päriselt juurde astuda ei jule, aga jopesid aetakse selga tavalisest aeglasemalt, pilku salamisi Keiti peal hoides.

Astume meiegi koos koolijütsidega uksest välja, täis tahtmist sellele päevale mitte veel päris kriipsu alla tõmmata. "Tahaks kuskil ühe õlle juua," kostab Keiti hoogne ettepanek, misjärel talle tegelikult meenub, et teda oodatakse juba tunni aja pärast Vikerraadios. Pealegi ei tea me otsida siit Maardust ühtegi kohalikku baari. Pealegi on imelik liiga tõsiselt mõelda õllevõtust, kui oled just koolimajast välja astunud, eristumata oma 160 cm juures väga nendest lastest, kes koos meiega õue astusid.

Bussiga meil veab, Orumetsa peatusesse loivanud, saame kohe ka õige bussi peale. Keiti on rahul, kuigi Vikerraadiosse mineku asemel viskaks ta hea meelega praegu hoopis kušetile pikali. Kolmapäev on Keiti jaoks mõistagi nädala kõige olulisem – emakeelepäev viib ta Tartu Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi ja pärast kodukooli Jõgevale ning õhtul tagasi Tallinna Kultuurkapitali kirjanduspreemiate jagamisele, kus tal õnnestub ehk ära napsata vabaauhinna kategooria auhind.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: