Kristjan Randalu: õnn on oskuse ja võimaluse kokkulangemine ({{commentsTotal}})

Kristjan Randalu
Kristjan Randalu Autor/allikas: Ülo Josing/ERR

Hinnatud pianist ja helilooja Kristjan Randalu esitleb aprillis uut albumit “Absence”, mille annab välja mainekas plaadifirma ECM. Randalu on esimene Eesti jazzartist, kelle plaadifirma produtsent Manfred Eicher on valinud.

Kaasmuusikutena mängivad albumil rahvusvahelised jazztähed - Ben Monder kitarril ja Markku Ounaskari trummidel.

Vestlesime sel puhul plaadist ja natuke muustki.

 

Kristjan, palju õnne väärika albumi puhul! Kas oma plaadi ECM plaadifirma alt väljaandmine on üks su unistuste täitumistest? Oled sa üldse unistaja-mees või näed neid saavutusi ikka töö tagajärgedena?

Aitäh. Tagantjärgi võin küll öelda, et enda plaadi tegemine koos Manfred Eicheriga on minu jaoks üks tähtis punkt. See mõte küpses peas peaaegu 20 aastat. Leidsin saatekirja oma demoplaadile, mille temale edastada lasin - aasta oli 1999.

Unistamine on määrav, kõik algab mõttest. Seda peab aga suurelt tegema, kuna asjad kipuvad täide minema.

Mulle meeldib definitsioon, et õnn on oskuse ja võimaluse kokkulangemine; olla valmis hetkeks kui on sinu kord.

Kuidas koostöö Manfred Eicheriga alguse sai? Kui kaua võttis aega, et tekiks usaldus? Mis võisid olla need momendid, mis talle sobisid, olen kuulnud, et ta on ülivaliv ning arusaadavalt ka isepäine.

Viimaste aastate jooksul olime tema Eestis käimiste ajal põgusalt kohtunud. Eks see võttis oma aja, kuni ta mingi juhuslikult kuuldud muusika ja konkreetse inimese omavahel seostas. Otsustava tõuke andis aga minu plaadi korduv mängimine ühe kolleegi autos - Manfred jäi kuulama ja huvitus. Peale seda saatsin juba valiku enda plaate ja saime konkreetsete plaanide täpsustamiseks ikka kokku, kui ta jälle Tallinnas viibis. Mis see sobiv moment oli, seda on mul endal raske öelda.

Tema tegevus produtsendina hõlmab pool sajandit. Selle baasilt omada kogemust ja aimata võimalikke sünergiaid - eks see olegi osa sellest maagilisest millestki, mida loogikaga seletada ei saa.

Kirjelda salvestusprotsessi, kuidas täpsemalt Eicher sinu muusikat produtseeris, kuivõrd olid valmis olema paindlik? Kas lõpptulemus üllatas sInd?

Minupoolne ettevalmistus oli konkreetne. Olin seda materjali mitu aastat eri koosseisudes mänginud ja juba stuudiole mõeldes mitmetel kontsertidel. Kava tervik ja üksikute lugude vormid olid paika loksunud.

Andsin talle stuudios kogu muusika noodid järgimiseks. Kõigepealt tegime loost ühe võtte, mille alusel ta oma mõtteid ja ettepanekuid jagas. Need võisid olla nüansid, mõne loo puhul aga ka terviku kardinaalne muutmine vormiliselt. Ühest loost jäi ainult üks element alles, teine jäi omakorda tervikuna välja. Mitmed säilisid täpselt nii, nagu nende algne kontseptsioon oli. Talle oli tähtis lisada improvisatsioonilisi osi, mis ei olnud rangelt minu kompositsioonides kinni. Lähtepunktid moodustasid lõpuks ikkagi minu algne materjal, aga tulemus oli midagi vabamat, suurema ruumiga, teise hingamisega.

Olin enne kolleegidelt nende varasemate salvestuskogemuste kohta Manfrediga uurinud. Selle põhjal teadsin, et pean olema valmis oma muusikast lahti laskma.

Lõpptulemus oli küll üllatus. Ise kogu protsessis sees olnuna teadsin muidugi, mida ja kus muudetud sai. Et see tervik aga lõpuks minu jaoks vägagi Manfredi käekirjaga on - seda ei oleks ma osanud tegemise käigus aimata. Tema osalus ja panus lisas minu muusikale minu jaoks seni kogematu dimensiooni.

Kuuldavasti ei saanud teie bassimees tulla kokkulepitud ajaks ning Eicher otsustas tehagi salvestuse temata? Kas see oli impulsiivne otsus ja kas olid selle ootamatu kõlapildiga rahul?

Plaanid olid küll pikemalt ette paigas, aga mitmete keerdkäikude tulemusena ei saanud konkreetseid salvestuse kuupäevi peaaegu viimase hetkeni kinnitatud. Vahepeal lubas bassimängija end vahetult eelnevaks päevaks ühele festivalile ja oleks seega saanud järgmise hommiku asemel alles pärastlõunast stuudios olla. Manfred ei olnud selles küsimuses paindlik ja tegi mulle ettepaneku teha salvestus triona.

See telefonikõne jäi mulle hästi meelde, kuna viibisin sel hetkel Brisbane’is, Austraalias, 75korruselise hotelli 70. korrusel. Veidi ebareaalne tunne oli neid küsimusi lennuki perspektiivist arutada. Ettepanek oli muidugi ootamatu ja tahtsin enne mingit otsust seda kaasmuusikutega arutada. Sisimas tegelikult teadsin, et kui juba kellelgi enda kontseptsiooni kardinaalselt muuta lasta ja kontroll käest anda - siis see oli õige inimene ja õige hetk.

Muusikaliselt katsin ma ise niikuinii peaaegu kõiki parameetreid - rütmi, harmooniat, meloodiat; ma dubleerisin päris palju teiste pillide osi. Uudne koosseis tekitas rohkem läbipaistvust ja surus käitumismustrid ka standardsest klaveritriost klaver-bass-trummid välja.

See album on vägagi ECM-meeleoluga. Impressionistlik, ühtlane, vaatamata tehnilisusele ning muusikalisele infoküllusele kõlab isegi mahedalt. Su eelmistel plaatidel on olnud rohkem teravusi, ekspressiivsust, eklektikat, Randalu on äratuntav. Kas nüüd on uue Randalu ajastu või kuidas end seda materjali kuulates tajud?

Ma ei arva, et mu muusika on põhimõtteliselt muutunud. Pigem tajusin kuulates positiivse üllatusena, et see muusika uues kuues hoopis teise elu sai. Enda muusikat ma ülemäära eklektilisena ei taju, pigem välistan teadlikult liialt mitmekülgseid mõjutusi ühes tervikus. Paljud varasemad plaadid on aga sündinud koostöös väga erinevate muusikaliste isiksustega - pigem on see kirevust lisanud.

“Absence” on plaadi nimilugu. Puudus. Naljaga pooleks võiks küsida, et mis võiks ühel jazzmuusikul veel puudus olla, kui saab esineda koos tipptasemel muusikutega ja salvestada tipp-plaadifirmale. Aga tegelikult on sel kompositsioonil kindlasti sügavam lugu, kas avaksid seda?

Absence tähendab ka eemalolekut, mida võib seostada üksindusega; seda omakorda aja ja ruumiga, mis kogetut reflekteerida laseb.

Konkreetse salvestuse eellooga seoses võib naljana seda tõlgendada ka bassimängija eemalolekuna. 

ECM on välja andnud Eesti klassikalist muusikat - Erkki-Sven Tüür, Arvo Pärt, Vox Clamantis, Tõnu Kõrvits. Sina oled esimene Eesti jazzartist, kes ECMile salvestanud. Kes võiks sinu arvates eesti muusikutest veel nii kõrgel tasemel olla?

Kõrgel tasemel muusikuid on mitmeid, aga tehniline pool ei määra. Küsimus on pigem muusika sisus ja selle esteetika sobivuses konkreetselt Manfred Eicherile, kuna kõik sisulised otsused seoses ECMiga ikkagi algavad ja lõppevad temaga. Minu hinnangul otsib ta isiklikku omapära ja samas avatust hetkes.

Ehk seletaksid ka enda töömeetodeid lahti, kui palju on su kirjutatud muusikas inspiratsiooni, kuivõrd vajad muusat, kui palju ratsionalistlikku töötegemist. Mis sind inspireerib?

Algne impulss võib erineda - konkreetne muusikaline detail, meloodia osa, rütmi motiiv. Muusikavälised allikad võivad seda kõike käivitada. Enamus materjali tekib konkreetselt klaveri taga.

Sellest edasi on regulaarne töö ainus tee. Suuremaid asju - nii ajaliselt kui koosseisudele mõeldes - ei saa lihtsalt ühe hooga valmis teha.

Sa reisid palju, annad tihedalt kontserte Euroopas, Eestis. Õpetad. Vahel on sind näha Viljandimaa külakeses, dressipükstes ja kalossides… oled elanud aastaid välismaal, mida väärtuslikku oled leidnud Eesti metsarahus?

Õhku, vaikust, vett, ruumi. Tajun füüsiliselt, kuidas maal olemine meeltel ja kehal jälle taastuda laseb.

Kuuldavasti õpib su poeg Uku klaverit. Kuidas tal läheb? Kas õpetad talle juba improvisatsiooni ka? Kuidas su enda klaveriõpingud algasid? Miskipärast mulle tundub, et mitte su klaverikunstnikust isa ei õpetanud sind?

Mul oli algusest peale eraldi klaveriõpetaja, aga emaga sai küll koos harjutatud. Isaga on siiani aeg-ajalt tunde, kui mul mingi konkreetne teos käsil on, mis tema kogemusega haakub.

Uku käib sügisest alates klaveritundides; põnev on seda spetsiifilist pedagoogika väljakutset näha, mis algajaga kaasneb. Üritame ikka harjutamisrutiini hoida, aga mingeid ülesandeid enda poolt ma ei lisa. Ainus improvisatsiooniline osa senini on see, kus ta ettemängitud meloodia alguse nö koju peab viima.

Millised on su tulevased muusikalised plaanid? Kas on oodata mõnd enneolematut loomingulist väljendust?

Eesti Muusika Päevade avakontserdil 12. aprillil Niguliste kirikus tuleb RAMiga ettekandele mu esmane kooriteos. A cappella, ma ise ei osale. See oli minu jaoks uudne väljund. Põnev oli tajuda, kuidas tekst - leidsin Indrek Hirve kogust „Ohvrikivi“ sobivad luuletused - muusikat suunab ja määrab. Nagu oleks see juba valmis anum, mida pidi ainult täitma.

Häid arvustusi ja sooja vastuvõttu uuele albumile!

Tänan - album ja selle muusika hakkavad nüüd iseseisvat elu elama.

 

Vaadake videot.

 

Kristjan Randalu esitleb albumit Jazzkaarel:

23. aprillil kell 19 Viljandis Pärimusmuusika aidas ja

24. aprillil kell 21 Tallinnas Vabal laval.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: