Maria Mölder. Unistus tõelisest muusikaärist ({{commentsTotal}})

Tallinn Music Week’i mõjuna on aegamisi terves muusikavaldkonnas tekkinud tohutu surve efektitseda, paremini reklaamida, taotleda EASi raha.

2006. aasta sügisel esitasin noore EMTA kultuurikorralduse magistrandina küsimuse kooli külla tulnud Ragnar Siilile, tollal üsna värskele kultuuriministeeriumi arendusosakonna juhatajale, kelle põhiülesanne oli hoolitseda loomemajanduse eest: „Kas on võimalik, et ka Eesti hakkab kunagi tegelema muusikaekspordiga?“ No mida ma omale ette kujutan, loomulikult on Eesti selleks liiga väike ja vaene riik. Juba mõne aasta pärast oli „muusikaeksport“ moesõna – ja Siil kultuuriministeeriumis kultuuriekspordi kaitseingel. Millalgi 2006. aastal oligi EASi alaüksusena asutatud muusikaekspordi osakond, mille tegevusest ei teatud esimese Tallinn Music Week’ini kuigi palju. Hiljem jätkas seda tööd EAÜ all töötav Eesti Muusika Eksport.

2000. aastatel oli alternatiivmuusikaelu väga elav ja sealt paistis aeg-ajalt välja artiste, kes sobisid ka peavoolu publikule. Mäletan tollast muusikapilti nii, et esile oli tõusnud suurem hulk põnevaid underground-bände, juba aasta­tuhande vahetuse algusest oli tekkinud väike-label’eid nagu seeni pärast vihma. Neil jagus mõnda aega entusiasmi, aga puudu oli oskustest ja teadmistest, kuidas asju ajada, et kaugemale jõuda. Ministeeriumi statistikas ja esimestes loomemajanduskaardistustes see kõik ei kajastunud ning popmuusika kohta vastati ministeeriumist, et selles valdkonnas puudub esindusorganisatsioon, kellega neil teemadel läbi rääkida. Siis ilmusid välja ka vahendajad, Helen Sildna neist mõjukaim.

Viis aastat tagasi ei oleks arvanud, et fookus võiks muusikaäri nüanssidelt nihkuda näiteks linnaruumi targale lahendamisele, kuid kindlasti saab selle teemaga konverentsile tuua rohkem maksvaid osalejaid. Arop Viru ringil antud üllatuskontserdil.

Patrik Tamm

TMW algusajad

Esimesi Tallinn Music Week’e tehti entusiastlikult, sest silme ees virvendasid lootusrikkalt sihid tuleviku muusikatööstusest, mis toimib ka Eestis. Algus tundus hullumeelne ja raske (esimene TMW pandi kuuldavasti kokku vähem kui poole aastaga), kuid festival oli veel väike ning turgutas väga erinevate valdkondade ja stiilide korraldajaid omavahel mõtteid vahetama ja koostööd tegema.

Algul tekitas muusikutes paksu pahandust TMW range esinemisgraafik. Muusikud ei tahtnud sugugi täpsel ajal lavale astuda, aga veel keerulisem oli õppida lava järgmisele muusikule vabastama. Vahet pole, kui palju esinejale parasjagu aega anti, lühike oli esinemisaeg kindlasti. Kui esinemine ei olnud tol õhtul päris see, oli lihtne selles TMW uutmoodi formaati süüdistada. Pidevalt on kerkinud kavavaliku demokraatlikkuse küsimus, ehkki kogu aeg on selgitatud, et iga TMW vihmavarju all tegutsev kontserdikorraldaja valib oma kava iseseisvalt, esinejataotlustest lähtuvalt. Kõige rohkem ärritab aga artiste see, et esineda tuleb tasuta – õrna lootusega, et äkki keegi tähtis märkab neid ja juhtub midagi suurt. Mõnel ongi juhtunud ja juhtumisest sujuva edasiliikumise taga on tohutu töö, aeg ja raha, usaldusväärsed koostööpartnerid, kes ei sugene juhuslikult. Paksu verd tekitab seegi, et artistid ei teeni, küll aga teenib peaaegu kogu ülejäänud loomemajandussektor, näiteks tehnikafirmad, kontserdipaigad, disainerid jms. Neid ju ei õnnestu ebamääraste lubadustega meelitada tasuta töötama.

Majanduskriisi tipul peetud esimesel TMW konverentsil oli palju juttu sellest, et loomemajanduse ja muusika­ekspordi ülesehitamise kaudu hakatakse majandust ergutama. Meile meeldis Eestist mõelda kui uuest Islandist, mille unikaalne loodus ja artistid on meie kullaauk, kui vaid võtame kätte ja omaenda Björki välja valime. (Kas oleme ta leidnud?) „Helen Sildna pidev meenutamine välisdelegaatidele, et muusikatööstus Eestis täielikult puudub, tekitas kohalikes kuulajates mõningast kompleksi. Seda hoolimata asjaolust, et publik koosnes suures osas just persoonidest, kes omal moel teinud pingutusi muusikaäri toimimise ja arenemise nimel.“1 Eesti plaadimüük kahanes, kuid usaldusväärset statistikat polnud, illegaalne failivahetus vohas meeletult. EAÜ arendas oma netiraadiot ja uskus, et sellest on piraatlusega võitlemisel abi. Meenutan, et voogedastusteenused olid väga värske nähtus (Spotify oli alustanud mõne kuu eest ja oli ametlikult Eestis kätte­saamatu), iTunes polnud veel Eesti turule jõudnud. Kirgi küttis ka autoriõiguse (EAÜ oli äsja hunniku artistide muusikat vägisi YouTube’ist ära korjanud) ja artisti turundamisega seonduv, pärast suurte plaadifirmade lagunemist püüti välja mõelda, kuidas muusikaäriga uuesti teenima hakata. Mulle oligi esimene TMW peamiselt koht, kust ammutada uusi teadmisi ja viia õpitu muusikatööstuses tegelikult toimuvaga vastavusse.

See oli tähtis hetk, kui popmuusika produtsendid ja klassikalise muusika korraldajad istusid 2009. aastal pärast esimest festivali ühe laua taga ning asutasid Eesti Muusika Arenduskeskuse (praegu Eesti Muusikaettevõtluse Arenduskeskus), aga mesinädalad ei kestnud kaua. Popmuusika nihkus küll riigi rahakotile lähemale, kuid eri maailmavaated ja leerid jäid. EMAK oli asutatud muusikaettevõtluse arendamiseks, kuid minu mulje kohaselt lõppes see üritus 2014. aastal sellega, et ettevõtjad lahkusid seltskonnast sirge seljaga ja asutasid konkreetse ekspordistrateegiaga varustatud Music Estonia ning paigale jäid need, kel soov loomemajandusmeetmetega akadeemilisse muusikasse lisaraha süstida. Viimaste aastate jooksul on EMAKi tegevusest silma paistnud vaid see, et aeg-ajalt tehakse muusikutele väikseid seminare, näiteks taotluse kirjutamise või autoriõiguse asjus. See kõik on väga kena, aga ma ei ole kindel, kas selleks peab ülal pidama eraldi asutust.

Kuna eesti muusikutel nappis algul mänedžere ja vähesed kippusid võõraste välismaalastega suhtlema (välisdelegaatidele avaldasid tol ajal muljet TMW tasuta alkoholikogused, mille abil püüti luua sundimatut õhkkonda), siis keskenduti teisel või kolmandal aastal just artisti enesemänedžeerimisoskusele ning tehti lühisissejuhatus, kuidas julmas muusikaäris hakkama saada ja käituda. Ilmselgelt see kuidagi mõikas, sest edaspidi on aina sagedamini kurdetud uue häda üle: eesti nooremad artistid tegevat sääsest elevandi ja kirjutavat iga loo kohta pressiteate, selle asemel et muusika kallal vaeva näha. Ma ei ole küll kindel, et üks välistab teise.

Underground’i karjed

TMW alustas just omanäolise alternatiivmuusika esitlemisest ning seetõttu oli algul põhilootus, et kui välismaalt tullakse ja öeldakse, et see on hea muusika (senine levinud kompliment oli: kõlab peaaegu nagu välismaa lugu), küllap märgatakse seda siis ka kodumaal. Ootus on mõnevõrra täitunud, sest kui 2009. aastal ei tahetud veel uue „Eesti laulu“ formaadiga kuidagi leppida, siis praegu, kui TMW on juba mõnda aega n-ö underground’i peavoolus normaliseerinud, ei kujuta me ilmselt ettegi, et kõik „Eesti laulu“ lood meenutaksid 1990ndate päkapikudiskot. Ehkki Helen Sildna ei saa selle eest kogu au endale võtta, pidi keegi olema selle protsessi jõuline eestvedaja ja kedagi peab alati saama ka süüdistada, kui arengul on varjukülgi. Probleem on selles, et vähesed jõudsid neil tormilistel aastatel mõelda, mis saab siis, kui jõutaksegi keldrikorruselt peavoolu. Kas siis on kõik õnnelikud ja keldrid jäävad tühjaks?

Selle teema ja üldse underground’i definitsiooni üle arutleti ka sel TMW konverentsil ööelu vestlusringis. Amsterdami öölinnapea Mirik Milan ütles, et sealne põhimure on, et underground’i pole või on vähe. Keeruline öelda, kas Eesti on ka juba samasse järku jõudnud, aga sümptomeid on kahtlemata märgatud. Miski on underground Milani meelest siis, kui valitsus survestab. See võib nii olla, aga ei pruugi. „Underground on see, kui oled 30ndates rahatu ja ajad ikka oma asja,“ ütles Ildar Zainetdinov Moskvast. „Kui teed underground’is midagi hästi, siis riskid sellega, et satud peavoolu, ja selles pole midagi halba,“ ütles üks Thbilisist pärit kuulaja samal arutelul.

Meie nn underground’i tegelased on tõesti soovinud, et riik mingil kujul nende muusikategevust toetaks, aga ometi kostab kurtmist iga riigi rahaga seotud popmuusikaürituse üle, sest see ei ole enam oma, vaid võõras (vrd kirjanikupalk kui riigikirjaniku palk). On küll uhke tunne, kui oma jope mängib presidendi roosiaias, ent see näitab ühtlasi, et on jõutud peavoolu ja kusagil tärkab juba uus underground. Loomulikult sünnitab see vastuolulisi tundeid. Ometi on selge, et muster on seesama mis akadeemilise muusika puhul: soovitakse, et raha läheks pigem alusstruktuuri ehk näiteks korralikesse prooviruumidesse, mitte ekspordiüritusse, kus artist ei pruugi olla enam kõige tähtsam.

TMW mõju

Mida arvata sellest, et TMW tõi Eestisse loomemajanduse? Kindlasti mitte. Loomemajanduse arutelud, eriti klastrite teema, oli eriti kuum paar aastat enne seda festivali – enne Tallinna kultuuri­pealinna aastat, mille rahastus andis TMW-le esimese hoo. Siiski aitas TMW kõvasti kaasa mõiste sisustamisele ja tutvustamisele, eriti muusika valdkonnas. Toodi esile häid näiteid õnnestunud valdkonnaülesest koostööst ning julgustati suurelt mõtlema.

Tõsi on, et otsese või kaudse TMW mõjuna on aegamisi kogu muusikavaldkonnas tekkinud tohutu surve efek­titseda, paremini reklaamida, taotleda EASi raha (ja imestada, kui seda ei saa – miks alati teised, miks ikka see Sildna kamp?). Alles hiljuti sattusin ühes Tallinna esindussaalis klassikalise muusika kontserdile, mis oli muusikaliselt vaimustav, kuid kahjuks ei teadnud valgustaja absoluutselt, mida ta teeb. Vilkuvad tuled, silma suunatud prožektorid ja muusika rütmis aina agressiivsemalt liikuvad kujundid ei lasknud muusikasse süveneda. Loen sellestki välja, et viimase kümne aastaga on meil vaikimisi kasvanud nõudmine, et pakutaks igakülgne elamus, kuid nii mõnigi kord puudub suutlikkus sellesse elamusse panustada ja leida professionaal, kes kunstilisel tasemel kaasa mõtleks.

Olen TMW puhul alati kõige tähtsamaks pidanud publikuvahetust (välissuhted on ka tähtsad, aga majanduslikus mõttes jätkusuutlikku eksporti ei ole võimalik saavutada, kui artistidel puudub mänedžer, kes selle nimel järjepidevalt tööd teeb). Inimene võib TMW passiga vabalt mööda linna ringi käia, pista nina ühele festivali kontserdile, kuhu ta muidu ei taipaks minna, ja vaadata, kas talle meeldib. Kui on tore, siis võib ta jääda kas või terveks õhtuks, kui mitte, siis otsida uusi ahvatlusi. Kõik uksed on avatud, kui just kontserdipaik ei ole pungil täis – ka seda juhtub. Publikuvahetuse aspekt on eriti tähtis nišimuusika ürituse korraldajale, kuid festivali kasvamisega kurdab järjest rohkem inimesi, et kava on paisunud liiga suureks ja laiapõhjaliseks ning inimesel on usaldusväärsete soovitusteta liiga vaevarikas seda läbi kammida, et midagi põnevat leida. Nii jääb paratamatult kõik juhuse hooleks või lüüakse festivalile üldse käega.

Võib-olla tuleb muretseda selle pärast, et publik ongi harjunud käima ühest saalist, ühest kontserdipaigast teise, keskenduma mõneks minutiks – ja kui ei tundu piisavalt huvitav, siis kütma järgmisse kohta. Pikalt sisse elada ei ole aega, sest samal ajal võib millestki palju huvitamast ilma jääda. Nüüd ei ole aga selline õhtune ringiuitamine enam kord aastas peetava festivali rida, vaid selliseks võib kujuneda iga nädalalõpp, sest ööelu on killustunum kui eales varem. Uusi kontserdi- ja peopaiku avatakse ja suletakse palju kiiremini kui üks TMW-aastaring täis saab. Miks see nii on? Põhjusi võib olla palju, kuid oma osa on kindlasti ka asjaolul, et TMW najal on üles kasvanud palju initsiatiivikaid korraldajaid, kes nüüd arendavad kõikjal oma skeenet. See, et paljudel neist korraldajatest otsene kokkupuude TMWga puudub, ei ole vastuargument: kultuuri- ja loomemajanduskeskkond, mille kujunemisele on TMW jätnud sügava jälje, on väga tõenäoliselt mõjutanud neidki. On kuuldud ka jutte, justkui TMW oleks tapnud live-muusika traditsiooni ja toonud asemele DJ-värgi. Mulle tundub, et DJ-peod hakkasid live-bändidega pidusid üle trumpama juba enne TMW sündi, sest nii on odavam, rahvas joob ka rohkem ja on lõbusam, mitte nii neetult mõtlik.

Juba loomemajanduse kaardistamise algaegadel räägiti, et kultuuripoliitika ja loomemajandus ei tohiks kunagi sassi minna. Kardetavasti on see mõningal määral siiski juhtunud, sest Helen Sildnal on kultuuriministeeriumis suur mõju ja tema suhtlemisoskus on lihtsalt parem kui paljudel teistel valdkonna esindajatel. Ajal, mil Soomest kuuldub üha rohkem, et loomemajanduse ja kultuuriekspordi kõrval ei toetata enam samaväärselt kultuuri alusstruktuuri ja arengut, peaks sellele ehk Eestiski mõtlema, et siin sama ei korduks. Täpsustan, et mind valesti ei mõistetaks: kultuuriekspordi arendamises ei ole midagi halba, kuni kultuur ja selle loojad sellest ei kannata.

Põhiline, mida TMW on meie artistidele andnud, on suurem eneseusk ja teadmised, kuidas muusikatööstusega kontakti leida. Muidugi puudutab see neid, kes on olnud sellistest teadmistest huvitatud. Paljud on piirdunud kontserdi andmisega ja nentinud hiljem, et TMW on ajaraisk. Paraku kuuleb festivali kasvades muusikutelt ja muusikaürituste korraldajatelt üha sagedamini, et nad kaovad sellesse masinavärki justkui ära, tunnevad, et nende panus on suures plaanis asjatu. Kui tahta teha lihtsalt üks kontsert või pidu teiste seas, siis selleks võib TMW sobida küll. Välisdelegaate ja -turiste on rohkem kui kunagi varem, teemasid ja üritusi samuti, nii et tulemuse saavutamiseks tuleb näha ilmselt senisest rohkem vaeva.

Samal ajal ei ole „Estonia“ enam suvaline sõna, vaid tähistab muusikaäris usaldusväärset koostööpartnerit. Just selle asjaolu tõestamine võttis algul tegijatelt kõige rohkem energiat. Toomas Hendrik Ilves oma kuulsa Pussy Rioti arreteerimisele tähelepanu pöörava kõnega veenis väliskülalisi lõplikult, et siin ei püüta lihtsalt teha mingit wannabe-muusikafestivali, vaid osatakse tõesti muusika ühiskondlikust jõust lugu pidada. Väliskülalised imetlevad TMW puhul siiralt seda, et riigi- ja linnajuhid on mõttega kaasas ning aitavad hullumeelsena tunduvaid mõtteid teoks teha. Väikesel riigil on eeliseid, kui distantsilt vaadata. Asjaolu, et väike riik tähendab ka piiratud muusikaturgu, tuleb jutuks teises kontekstis, aga ega see hetk tulemata jää.

Väliskülaliste südame võitis TMW esiti julge, žanripiire eirava muusikavalikuga, kuid suures plaanis on TMW nišiks kujunenud see, et festival on välisdelegaatidele usaldusväärne värav kogu Ida-Euroopasse ja Venemaale.

See toimib. Ilmselt esimese Eesti festivalina võeti tiimi venekeelse pressiga tegelev inimene ja kaasati ka venekeelsed korraldajad, 2017. aastal rõhuti kogu konverentsi programmis nõukogudeaegsele pärandile. Muide, naiste rollile muusikaäris hakati TMW-l tähelepanu pöörama juba aastaid tagasi, kuid sel aastal olid soo- ja võimuküsimused #MeToo kampaania tõttu taas tähelepanu all. Viis aastat tagasi ei oleks arvanud, et fookus võiks muusikaäri nüanssidelt nihkuda linnaruumi targale lahendamisele, lõimumisele või soolisele võrdõiguslikkusele, kuid kindlasti saab nende teemadega konverentsile tuua rohkem maksvaid osalejaid.

Linnaruum ja vastutus

Mis veel vaevab neid, kes teevad järjepanu TMW kohta teravmeelseid märkusi? Võib-olla häirib neid see, et kümne aastaga on nende liikumistrajektoorist saanud teemapark, kus hinnad on mitu korda tõusnud. Loomulik areng? Osaliselt kindlasti. Kultuurikatlast, mis pidi algse plaani kohaselt koosnema eri kunstivaldkondade tööpindadest ja saama loovklastriks, sai mullu hoopis Euroopa Liidu eesistumise pesa. Seal on küll mõned loomemajanduse kontorid, kuid üldpildis on tegemist üritusteks mõeldud pinnaga, mida saavad omale kõrge rendihinna tõttu lubada vähesed. Nii-öelda põrandaalune seltskond, kes Kultuurikatla korrastamise idee algfaasi aktiivselt panustas, end seal enam kuigi koduselt ei tunne.

Sama lugu on Telliskivi kvartaliga. See on kinnisvaraarenduse hämmastav näide ja on loomulik, et nende seast, kellele kõlbasid sealsed ruumid algul, on vähesed praegu sinna alles jäänud. Bändid on kolinud järgmistesse urgastesse. Loomingulisusest, mis oli Telliskivi firma­märk, on jäänud alles imeväike osa, kuid see-eest on kvartali hinnalipik kaugele näha. Ühe kummalise mälestusena jääb mind tänavusest TMW konverentsist vaevama Telliskivi loomelinnaku juhi Jaanus Jussi väide, et keskklassistamine ei ole Tallinnas kõneväärt teema, kuna korterid on suuresti eraomandis, mitte üüritavad.2 See võis küll olla lausutud võrdluses Tallinnast palju suuremate linnadega, kuid ometi tundub see valetamisena. Ei saa eirata asjaolu, et Kalamaja ja Pelgulinna piirkonnas on keskklassistamine selgelt tuvastatav: vaesem (loov) elanikkond tõstis piirkonna väärtust, seejärel hakkas selle vastu huvi tundma rahakam seltskond, kes on renoveerinud järjest kinnisvara ja rajanud uusarendusi, millega on tõstetud sealse kinnisvara ja ka teenuste hinnatase aina kõrgemale.

Mis on sel kõigel pistmist TMWga? TMW on 2010. aastate algusest olnud üks jõulisemaid Telliskivi loomelinnaku koostööpartnereid nii selle arendamisel kui ka reklaamimisel. Just TMW kontorist võimendatakse pressiteadetega järgmist trendi, mis on määratud kallinema. Telliskivi piirkonna areng on muidugi teretulnud, aga kui ei suudeta analüüsida ja valjult välja öelda, et korrastatum keskkond on paljudele (loovisikutele) nüüd liiga kallis ja isikupäratu ning endistele asukatele paljuski kadunud pind, siis kerkib küsimus, kas jutt väärtuspõhisest kinnisvaraarendusest on üdini siiras. Eraomandi- ja -kapitaliga võib muidugi teha, mida hing ihaldab, aga avalikus ruumis on vastutus suurem. Nii võib sama viga korduda kusagil mujal.

See võib juhtuda näiteks Narvas, mille kultuuripealinnaks saamisele TMW tiim koos Jaanus Jussiga püüab praegu väga sümpaatselt kaasa aidata. Sümpaatselt seetõttu, et teadvustatakse võimalikke ohukohti ja arutletakse aktiivselt välisspetsialiste kaasates paljude kohalikega koos selle üle, et Narva ei saa minna mõtlematult väljastpoolt külalisena oma kultuuri viima: oma kogemuste ja kontaktidega saab vaid kaasa aidata, ent sisu peab olema kohalike otsustada.

Maria Mölder on TMW-l korraldanud nüüdismuusika kontserte.

1 Maria Mölder, Seminar kui rockifestival. – TMK 2009, nr 10.

2 Tauri Tuvikene, Gentrifikatsioon. – Sirp 16. X 2015.


Kommentaar

Tallinn Music Week on kindlasti mitme­kesistanud ja elavdanud Eesti muusikaelu, toonud siia kohale ajakirjanikke ja külalisi, olnud kontaktide pinnaseks ja ühendanud siinseid muusikaga tegelejaid. Klassikalise muusika esitluskontserdid – niipalju kui neid on olnud – on samuti kena võimalus vabamas õhkkonnas ja märksa lühemas formaadis midagi põgusalt silmata ning kiiresti kuulata, kuid tegemist on siiski peamiselt popmuusikat kaasava sündmusega. Klassikalise või nüüdismuusika esitlus- või pigem esinduskontserdid antakse Eestis teistel festivalidel ja lavadel. Klassika ei seostu minu meeltes TMWga, kui see ei ole crossover või meelelahutuslik multikulti, mida on viimastel aastatel festivalil teinud näiteks Kristjan Järvi.

TMW korraldajad on seadnud sihi olla suurim muusikafestival ja linnaruumifestival, kunstivaldkondade sünteesikeskkond ja loomemajanduse vedur, aga raske on ette kujutada, kuidas saab ühekorraga olla kõiges kõige-kõige. Tallinna muusikanädala korraldamisele läheb suur hulk kultuuri arendamiseks mõeldud maksu­rahatoetust, sest TMW puhul on suudetud luua kuvand, et see on aken suurde maailma ja hüppelaud välisturgudele. Loomemajanduse ja muusikatööstuse elavnemist on tõesti märgata. Hiljutise loomemajanduse rahvusvahelistumise ja ekspordi uuringu (Civitta) andmetel on selles vallas arvuliselt palju tegijaid. Kahjuks ei ole uuringus välja toodud eksporditulemi arvnäitajad.

Arvan, et praegu ei pea veel kuulutama TMWd üleüldiseks eduvabrikuks. Kontaktivõrgustikud on nähtamatud ehitised, kus mõni väike kivi võib ootamatult osutuda määravaks. Suur edulugu võib alata selleks korraldatud showcase’i stardipakult, aga sama hästi ka mõnel muul hetkel ükskõik kus, mil muusika loob inimeste vahele silla.

Tiia Teder,

Klassikaraadio peatoimetaja


Kommentaar

Tundub peaaegu uskumatu, et esimesest Tallinn Music Week’ist on möödas juba kümme aastat. Sellest on saanud Eesti muusikaelu ja iga Tallinna kevadhooaja nii enesestmõistetav osa, et teisiti ei kujuta vist enam ettegi. Kuigi Eestis on kõik protsessid väiksele riigile omaselt väga kiired ja võiks arvata, et kümneaastast festivali võib juba pidada vanaks ja väljakujunenuks, siis mulle tundub, et TMWga on natuke teisiti. Sellise festivali tegelik potentsiaal avaldub vaid juhul, kui väljastpoolt Eestit pärit industry on selle päriselt omaks võtnud. Kuna suurtes lääneriikides liiguvad aga protsessid ja sõna palju aeglasemalt kui Eestis, siis ilmselt ongi võtnud ligi kümme aastat, et TMW ka mujal inimeste teadvusse jõuaks ja selle vajalikkuses veendutaks.

Just paaril viimasel aastal olen märganud, et festivalile on esinema jõudnud ka tippartistid, kelle saalid on välja müüdud nii Berliinis, Londonis kui ka New Yorgis. See, et nende agentuurid ja mänedžerid on vajalikuks pidanud ka TMW kontserte, näitab, et festival on ennast tõestanud ka väljaspool kodumaad ja päriselt küpseks saanud. Järjest rohkem osalevad TMW-l olulised agentuurid, plaadifirmad, välisartistid ja juhtivate muusikaväljaannete esindajad. Ilmselt ei tulda TMW-le uut Eesti imet otsima, aga sellise kvaliteetse linnafestivali väljatöötamine on kindlasti suurendanud Eesti tuntust ja usaldusväärsust maailma muusikaringkondades ning loonud tugeva platvormi ka siinsetele artistidele.

Aastate jooksul on TMW aidanud hoo sisse tõmmata ka kogu ülejäänud Eesti muusika ekspordiga seotud kultuuri ja organisatsioonide tekkimisele ja arengule. Näiteks olid Music Estonia eelmisel aastal esimest korda organiseeritud delegaatide kiirkohtumised ja mentorsessioonid üks kõige kasulikum ja tulemuslikum osa minu senise TMW kogemuse juures.

Olen vahel mõelnud, et Eestis on meie rahvaarvu kohta üllatavalt suur hulk artiste ja skeenesid. Eriti äge on näha, et järjest rohkem tõuseb esile neid, kes teevad julgelt, kvaliteetselt ja enesekindlalt midagi omanäolist – midagi sellist, mis saabki ainult Eestist pärit olla. Samal ajal on meil tunda ka väiksele ja noorele riigile omasthest konkurentsi, näeb rahutu ebakindlusega segatud enda teistele tõestamise vajadust, peavoolu ja alternatiivi ebatavalist segunemist, kohtab paljude niššide või nende publiku puudumist, väikese konna­tiigi staari- ja meediamulli jne. Usun, et TMW-l osalemine võib noortele artistidele olla üks kiireim ja odavaim viis, et mõista muusikatööstuse tahke ning parandada ka oma suhtlemis- ja esitlemisoskust. TMW juurde käib ka mõne illusiooni purunemine ning Eesti mullist maa peale tulemine, mis on kindlasti omaette väärtus. See võib aidata ennast artistina määratleda ja oma tegevust paremini mõtestada.

Mauno Meesit,

kitarrist ja helilooja, label Grainy Records


Kommentaar

Muusika on vahetu elamus, muusika on vajadus, muusika on suhtlusvahend, muusika on kultuur, muusika on kapital. Muusika kuulajal on parimad ajad, muusika loojal aga keerulised nagu alati, ent viimaste kümnendite halvimad.

On tihti nii, et muusika autoritele ja esitajatele on muusika üks elu esmavajadusi, mistõttu selle loomine, esitamine ja jagamine kipub sisaldama ebaproportsionaalselt suurt osa prekaarset tööd. Muusik teeb muusikat niikuinii, sest teisiti ta ei saa. Muusika kuulaja ja võib-olla isegi ostja on aga vaba muusikat stream’ima või ostma seda meelepärases formaadis, mida on enam kui küll. Siiski, pigem eeldatakse, et muusika peab olema peaaegu tasuta kättesaadav. Seetõttu on muusikut kerge ära kasutada.

Füüsilise helikandja väärtuse ja füüsiliste helikandjate turu kahanedes jäävad muusikul rahateenimise võimalusiks kontsertide andmine, muusika litsentseerimine, reklaami-, mängu- ja filmimuusika, peamiselt ikkagi kontserdid. Tantsumuusika maailmas on peamine produtsendi ja DJ kombinatsioon, kusjuures raha tuleb jällegi peamiselt DJ-tegevusest ehk esinemisest.

Füüsiliste helikandjate osakaal muusiku sissetulekus on pigem marginaalne, ent nendeta ei ole võimalik meedias pildile saada. Digitaalset väljalaset hinnatakse vähem, sest see torkab vähem silma. Sellises kitsikuses on underground-muusika muutunud elujõulisemaks ja mitmekesisemaks, ent vaid teatud piirini ja sõltuvalt žanrist, peavoolu tipp on aga hõredam ning kogu vahepealne kirju vöönd üheülbalisem. Kokkuvõttes muusik praeguses olukorras pigem kaotab, sest töö hulk ja ressurss, millega tuleb panustada, et muusika tagasi ja edasi teeniks, kipub olema ebaproportsionaalselt suur. Kogu pakendamine, turustamine, reklaam ja levitamine jääb artisti enese kanda. Vaatamata showcase-festivalide lubadusile artisti edutada, on seda laadi tõukeplatvormid peamiselt vahendajate rõõm – autor võidab viimasena.

TMW peab oma kümnendat tegevusaastapäeva ja on juba 2016. aastast nimetatud linnakultuuri festivaliks. Just nimelt, jutt pole enam muusikafestivalist, vaid elustiilitööstusele lisaväärtusi tootvast linnalavast. Muusika on kõigest vahend. TMW-l esinevad muusikud ei saa oma töö eest tasu ega kompenseerita ka nende transpordi- ega muid kulusid. Tasu saavad need artistid, kes on juba läbi löönud, ehk need, kes võtavad TMWd ühe teenimisvõimalusena teiste seas ja kel pole TMW-laadseid platvorme enese edutamiseks vaja. Kuigi öeldakse, et nii on ju igal pool, ei õigusta selline asjakorraldus ennast ega anna muusikule eeliseid.

Muusikule on see nagu riietega ujumine. Riided on see taak: transpordi­kulud, prooviruumide rent, reklaam, videod, promo eesmärgil tehtud füüsilised väljaanded jne – reklaami nimel ja jätkulootuse valguses. Pead ujuma, pannes festivalitoetajate logo n-ö otsaette, ent kandes kõik oma kulud ise. Tegelikult soovib muusik ju vaid ujuda, s.o esineda, jõuda oma publikuni – otse, kiiresti ja küllaldaselt.

Muusiku töömaht enese representeerimiseks on sellise vormi korral väga suur, raha liiga vähe ja kohalikku publikutki (raha) liiga vähe, mistõttu esitletaksegi TMWd nüüd linnakultuuri festivalina. Saab ju sel moel end laiapõhjalisemalt õigustada. TMW esmahuvi ei ole Eesti artistide ja autorite edutamine, vaid oma brändi kasvatamine muusikute (nüüd ka kunstnike) tasuta töö najal, osalt ka festivali korraldustiimi prekaarse töö najal. Absurdi­maiguline olukord.

Kui Eestis soovitakse toetada heal tasemel autoreid, siis tuleks neid toetada otse, mitte vahendajaid vahendavate platvormide kaudu. Eesti autorid vajavad ning väärivad toetust. Nende autorite tööl rajanebki eesti kultuur – muusikamaailmas kaugeltki mitte ainult nüüdisklassika ja -džässi vallas.

Muusikule ja kunstnikule on pikaks ajaks kindlustatud stuudiod ning kvaliteetsed töövahendid ja instrumendid kaugelt olulisemad ja tulemuslikumad kui mis tahes linnakultuurifestival, mille (välis)delegaatidel pole arusaamist või soovi autorite tegelikele vajadustele aktiivselt vastu tulla. Need inimesed otsivad vasteid omaenda juba väljakujunenud ootustele.

Muusikatööstuse vahendajate edutamisplatvormid ei toeta originaalsust, vaid püüavad žanriliselt laiapõhjalisena ja kõikehõlmavana ühtlustada ning oma filtrite abil tasapaksustada isetekkelist kultuuri, sh muusikat. Viimasel ajal lendu läinud termin „post-genre“ on nagu vesi geneerilise muusika tööstuse veskile.

Samal ajal ilmestab TMW Tallinna linnapilti ja kerge ärevuselaine käib ka linnast üle igal aastal, kui värvilised väliskülalised siin ringi sabistavad ja kohalikud sulelised noka lahti teevad. Kellelgi teeb see trall südame soojaks ja kellegi kukrus miski ehk ka kõliseb. Lihtsalt, see ei ole muusiku kukkur.

Autoritele ja artistidele

– Küsi oma esinemise eest tasu. Pigem on päris raha kogu reklaami, potentsiaali ja edutamise kõrval olulisem ning viib rohkem edasi, kui teevad seda kogu maailma massimeedias avaldatud kiidusõnad ja meelitused.

– Kui oled milleski hea, siis ära tee seda tasuta.

– Küsi õiglast tasu. Kui teed allahindlust, siis teed karuteene peale enda ka teistele autoritele ja artistidele.

– Suhtle ja raja oma kontaktid omaenda eelistustele vastavalt. Usalda vaid sõpru ja tööta ainult sõprade või sõprade sõpradega. Su lähim sõber unistustemaal on väärtuslikum kui tuntud brändi esindaja õlalepatsutus. Sa ei tea, millistel motiividel võõras sulle naeratab.

Andres Lõo,

muusik ja kunstnik

Artikkel pärineb 13. aprilli Sirbist.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: