Maria Mölder. Üks festival – Maaelufestivalid ja elamusfestivalid ({{commentsTotal}})

Tore traditsioon on avatud kalasadamate päev, sest see on reaalne samm Eesti merele avamise ja kalasöömisharjumuse edendamise suunas. Foto on tehtud Võiste kalasadamas.
Tore traditsioon on avatud kalasadamate päev, sest see on reaalne samm Eesti merele avamise ja kalasöömisharjumuse edendamise suunas. Foto on tehtud Võiste kalasadamas. Autor/allikas: Urmas Luik / Pärnu Postimees / Scanpix

Paadunud linnainimestel on ehk festivale korraldades jäänud tähelepanuta, et elu maal toimib nende abitagi.

Küllap on nii mõnigi murelik inimene mõelnud, et võiks olla sellised vahvad laagrid, kus linnastunud hipsterid saaksid üheskoos igavuse peletamiseks pisut füüsilist tööd teha ja midagi elus vajalikku õppida. Õnneks on sellised üritused nüüd täiesti tavaliseks saanud. Sageli korraldatakse selliseid töölaagreid üksikul saarel või kauges metsanurgas, et oleks harjumatu tegevusega kergem kohaneda. Nii et kui teate kedagi, kes ei oska oma eluga midagi mõistlikku peale hakata, siis soovitan ta mõnele sellisele elamus- või elustiilifestivalile saata. Ehk saab sellest tema elu festival ja ta leiab oma elule uue suuna.

Minul on hea meel näiteks avatud talude päeva üle, sest see annab võimaluse päriselt näha, mismoodi elavad maal loomad ning kuidas jõuab meie söögilauale piim või juust. Tore traditsioon on ka avatud kalasadamate päev, sest see on reaalne samm Eesti merele avamise ja kalasöömisharjumuse edendamise suunas. Omamoodi nähtused on vanavara laadad, nagu peetakse Tallinna lähistel näiteks Tagadis (varem Kurtnas) ja Luigel. Kord nalja pärast seal käinuna ütlen ausalt, et sellises koguses vaenuliku sümboolikaga külmrelvi ei leia ühestki muuseumist. On omamoodi mõistatus, mis inimesi nende juures köidab, aga on seegi vist elamus.

Hiljuti vaatasin ühe 2000. aastate (üsna tüüpilise) alternatiivmuusikafestivali videot. Heinamaa, palju telke, lava, hulk kaunis tundmatuid, kuid julgelt kõlavaid bände – päris pillidega, õunaarvutita. Niimoodi need festivalid sageli püsti pandi: sõpruskonnas oli bände, kes tahtsid mängida, keegi hankis generaatori ja klopsiti kokku lava. Peamine oli muusika ja küll leidus ka kuulajaid. Sööki-jooki tuli festivalirahval osta lähimast poest, välikäimlaid ei paistnud ja nii mõnedki tolle aja pisifestivalide korralduslikud küsimused lonkasid. Tänapäeval on festivalide konkurents määratult suurem: ju jagub igaühele publikut, kuid tõenäoliselt pole need enam seotud kindla skeenega, sest muusikavalik on seinast seina ja festivali juures sugugi mitte peamine. Isegi muusikafestivalina alustanud üritused laiendavad oma tegevust järjest muudesse sfääridesse: ühest küljest selleks, et nii on festivalikülastajal lihtsalt mugavam ja kõik teenused käe-jala juures, teisest küljest aga selleks, et pakkuda kõigile midagi. See viimane asjaolu häirib pisut, sest kui igaüks peab sealt midagi sobivat leidma, siis on kokkuvõttes väga raske tuvastada festivali nägu – üks ei eristu enam teisest. Kõik on üks suur täika ja tänavatoidumeka väikese taustamussiga. Rohkem kui eales varem panustatakse festivali atmosfääri, mõnusasse olemisse ja kõikvõimalikku kõrvaltegevusse, mis on tähtsusetu, kui kavas ei ole piisavalt köitvaid artiste.

Juba 2000. aastatel kurdeti, et Viljandi pärimusmuusika festival ei ole enam nii armas ja kodune, nagu ta kunagi oli – kasvas justkui liiga suureks. Seejärel sai näiteks Kilingi-Nõmmel peetud festivali "Schilling" kohta kuulda, et sellest hakkab rahvarohkuse tõttu saama uus "Viljandi folk", kuna muusikavaliku kõrval loksutati tasapisi erakordse peene­tundelisusega paika ka maitseelamused, kunstiprogramm, lasteala ja muidu lebotamine. Festivali kasvamisest hoolimata jäid aga "Schillingi" korraldajad oma väärtustele truuks: algusest peale pandi seal palju rõhku koostööle Kilingi-Nõmme elanikega, et kohalikud linnavurledele viltu ei vaataks, vaid võtaksid hea meelega peost osa. Sünergia toimis seal juba algusaastatel üsna kenasti ja seda hinnati, kuigi kohalikku elanikkonda kaasav suhtumine oli tollal veel võrdlemisi haruldane. Lihtsam oli oma festivaliplats laiali laotada ning pärast peo lõppemist prügi kokku korjata ja minekut teha, muretsemata, mida kohalik sest palaganist arvab. Tõenäoliselt lähevad paljud korraldajad tänapäevani lihtsamat teed.

2011. aasta Euroopa (säästu)kultuuri­pealinna Tallinna programm, mis tehti ära osaliselt tänu rohujuureinitsiatiivile, muutis mängu radikaalselt. 2006. aastal moodustatud Uue Maailma Selts, kes korraldas 2007. aastal esimese tänavafestivali (appi, liiklus pandi tänavatel kinni, et inimesed saaksid seal hoidiseid müüa ja tantsida!), oli kultuuri­pealinna ajaks just piisavalt küps, et näidata ka teistele, kuidas kogukonna­kultuuri edendada. Nagu teame, on sama muster eriti edukalt toiminud Kalamajas, mille hoovikohvikute päevale tullakse meeleldi kaugemaltki (seevastu paljud oma inimesed sätivad võimaluse korral oma kalendri juba mõnda aega nõnda, et olla sel ajal rahulikumas paigas). Nüüd on kodukohvikud mõnel päeval aastas avatud peaaegu igas külas või linnakeses – tore, sest vähemalt sel ajal ei tundu HU? "Depressiivsed Eesti väikelinnad" sugugi aktuaalne laul.

Kohvikupäevad ja kõiksugu laadapäevad on tõesti hea ametlik viis üksteisega juttu alustada, aga millal kogukonnafestivali formaat ammendub – konkreetse festivali puhul ja üldiselt? Kas siis, kui juhtgrupp väsib ja uut pole kohe võtta? Kas siis, kui naabrid on omavahel sõpradeks saanud ja algab spontaanne töö sektsioonides? Või siis, kui massikultuur kaaperdab ürituse, mille eesmärk oli ergutada kogukonna koostööd? Mine sa tea. Selge on aga see, et mida suuremaks säärane festival kasvab, seda vähem on seal aega rahulikuks suhtluseks, sest järjekord on selja taga ja kliendid tahavad teenindamist. Ei ole enam päris see "küpsetasin vahvleid, et neid teistega jagada ja juttu puhuda" olukord.

Muide, jaanituli on parim näide kogukonna rohujuuretasandi koostöös korraldatud festivalist. Väiksemas asulas, kus kultuurispetsialisti palgal ei ole, võib külajaanituli olla aasta ainuke üritus, millesse panustab suur osa külaelanikest. Plats niidetakse, kogutakse lõkkematerjali, tuuakse söödavat-joodavat, keegi korraldab mänge, mõni teine on DJ või teeb ise muusikat. Linna­inimene selle peale võib-olla ei mõtlegi, et kogu see töö on ära tehtud oma vabal ajal.

Mul on juba päris mitu aastat olnud komme jaaniõhtul ringi sõita ja vaadata, kuidas peetakse seda pidu väikestes Eesti paikades. Ma ei tee seda selleks, et end kellestki paremana tunda, vaid et leida selles kombes taas üles ehedus, mis suures lihagrillimise hoos on kuidagi kaduma läinud. Need eheduse­otsingud on viinud Tallinnast järjest kaugemale väikestele külajaanituledele, kus inimesed tunnevad koosolemisest rõõmu. Jaanituled on küll Eesti maaelu pühapäevapool, kuid julgen siiski järeldada, et linnaliku kogukonnafestivali mudeli maale viimisel pole mõtet. Ehkki Liis Serk kirjutas hiljuti Müürilehes, et automaatne vastandus urban-ruralenam ei päde,* on minu kogemus näidanud (see ei ole seotud ainult jaanipäeva ringsõitudega), et väikestes maakohtades on inimestel nagunii tihedad suhted ja ka koostöövõrgustik olemas, nii et seda ei ole tarvis ehitada mingi festivali abil. Isegi kui inimene kolib peaaegu metsa, teevad lähimad naabrid temaga esimesel võimalusel tutvust, sest mine tea, millal võib abi vaja minna. Seevastu linnas võetakse naabreid enesestmõistetavalt, kuid suheldakse sageli hoopis teiste inimestega.

2018. aastal leiab üle Eesti muusikafestivalide asemel aina rohkem aset elamusfestivale, kus kunstilise sisu kõrval laiutavad sellised käelised tegevused nagu kalapuhastamine või savikeraamika. Esinejate nimekiri jääb aga järjest lahjemaks või ei pälvi nende etteasted muu tegevuse kõrval enam piisavalt tähelepanu. Mööda Eestit tiirutavad aina samad "tuntud headuses" muusikud ja bändid, kes kuulutavad uhkusega, et esinevad jälle sellesama kavaga, mis töötati välja juba mitu aastat tagasi. Festivalide "elustiilistumisest" ja fookuse hägustumisest tuleb rääkida aina tõsisemalt.

Sama tänuväärne kui lastele piimaandjat lehma näidata, on hipsterid paar korda suve jooksul linnast välja viia, aga paadunud linnainimestel on ehk jäänud tähelepanuta, et elu maal toimib nende abitagi. Võib-olla just sellepärast ei võeta festivale korraldades sageli tõsiselt festivalipaiga oma identiteeti, vaid tahetakse Kalamaja hipsteripesa igale festivalile kaasa vedada. Kohal peavad olema kõik needsamad muusikud, vestlused, ettevõtmised ja kohvikud. Selle tulemusena on see kohalikule inimesele võõras pidu ja kogu publik koosneb sissesõitnutest. Kas tunneme end mugavalt, kui looming on muu virvarriga võrreldes surutud tagaplaanile ja festivalid on justkui ühe vitsaga löödud? Mina mitte. Ja kas ei ole natuke kummaline minna külla, kui tegelikult soovime, et seal on kõik täpselt samamoodi nagu kodus? 

* Liis Serk, Pärapõrgu ja kohtumispaik. – Müürileht juuni-juuli 2018.

Artikkel ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: