Arvustus. Presidendi vastuvõtule, kollaste sandaalidega ({{commentsTotal}})

Leonhard Lapin. Masin X. Kõrgtrükk, 1975. Eesti Kunstimuuseum
Leonhard Lapin. Masin X. Kõrgtrükk, 1975. Eesti Kunstimuuseum Autor/allikas: Pressifoto

Uus raamat
Albert Trapeež
"Kollased sandaalid"
Koostanud Karl-Martin Sinijärv
Kujundanud Asko Künnap
Näo Kirik
79 lk

Imelik, et enne Albert Trapeeži jõudis minu teadvusse Leonhard Lapin. Arhitektina – küll natuke, aga siiski – enne, kui graafiku, maalija jne taidurina. Kas Trapeeži ja isegi Lapini luule annab meie kirjandusse midagi, mida näiteks Priidu Beier, Andres Ehin või Vanapa ei paku? Mahuldasa pole uudset küll palju, kuid see napp on igal juhul väärt, et sellest mitte mööda minna.

seisan üksi mere ääres / jalas kollased sandaalid / valged merevahust sääred / hüüan: elagu skandaalid! (lk 7).

Kui keegi kirjutaks niimoodi praegu, võtaksin selle vastu pigem õlakehitusega. Kui aga tean, et see neljarealine tekst on kirjutatud 1979. aastal, võtab asi hoopis teise varjundi. Tekib kiusatus seda samamoodi analüüsida, nagu olen oma diplomitöös (1990) lahti võtnud mõne luuletuse Andres Ehini kogus "Uks lagendikul".

Esimene rida meenutab, et 1979. aastal oli (Eestis) mere kaldal seismine justkui riigivastane tegevus. Just nimelt seismine ja mere poole vaatamine. Äkki ta mõtleb elust väljaspool NSVLi? Umbes samal ajal käisime isaga Pirita rannas. Poole tee pääl tuli vastu Andres Tolts. Ütles, et ta käib ikka vahel seal jalutamas ja nägi hiljuti silmapiiril allveelaeva. Kuid seisma ei tohtivat jääda, sest siis võivat tulla mõni piirivalvur. Samuti pidagem meeles, et põhimõtteliselt on meri sinine.

Teise rea juures tulevad silme ette Nõukogude korra murelapsed ehk hipid. Kuid kujutlen ka, kuidas tsensor – kui ta seda luuletust üldse luges – tõmbus tähelepanelikkusest higiseks: kas luuletuses pole mitte värvikombinatsiooni sinine-must-valge? Esimeses reas sinine on, teises musta ei ole, on kollane, kolmandas valge – on. Nii et see karikas läks tsensorist mööda. Aga – tsiteerides Baskini lõputut sketšide-varamut – ei mingit kahtlust, aga kõhklus jääb.

Kindlasti ajas kolmas rida tsensori veel rohkem segadusse. Sellest ei saanud ju ükski tervemõistuslik nõukogude inimene aru, kuidas saavad luuletajal (oletatavasti ju inimene) olla merevahust sääred. Pealegi pole ju pisimatki põhjust mainida enda valgeid sääri, kui ümber siblivad inimesed, mürisevad tehased ja kilkavad lapsed. Aga temal on "valged merevahust sääred"! Äkki ta polegi päris terve? Uhh, see oleks küll kergendus.

Neljandas reas läheb ta aga täitsa hulluks: "Elagu skandaalid!". Normaalne inimene ju ei taha mingeid skandaale. Aga just: "normaalne inimene"! Mitte Trapeež või mõni teine luuletaja või kunstnik. Nood on vist kõik siukesed … no teate küll.

Mitmed luuletused jätan tähelepanuta, kuid tõstan esile terve tsükli "Sürrealistlik luule 1968–1974" (lk 17–27), kuid ka tsüklis "Albert Trapeeži luulet 2008–2018" (lk 31–67) on mitmeid häid sähvatusi. Näiteks võib üsna lahedaks Eesti ajalugu ja olusid kokku võtvaks tekstiks nimetada "Eesti mehe lugu" (lk 31–37). Pidagem silmas, et see luuletus on pühendet Lembit Sarapuule. Igatahes mul aitas see pühendus silme ette manada mõndagi, mis hõlbustas teksti mõistmist. Aru saab asjast ka ilma, aga pühendus lisab vaatenurga. Muigama paneb kas või luuletuse see osa, kus küüditatud Kalevipoeg (eesti rahva alter ego) Siberist naaseb: TULEB MURDUNUD MEHENA TAGASI / SAAB VENE RIIGILT ANDEKS / ASUTAB / KALEVIPOJA KOLHOOSI / TOOB MAALE ŠAŠLÕKI / KARUPUTKE / NUTRIA / JA PEPSI-COLA (lk 36). Tsiteerida võiks pikemaltki – nalja saab, ja üldse.

Loomulikult peab Albert Trapeeži luulega tutvuma see, kes tahab midagi öelda Leonhard Lapini kunsti kohta. Kas või seepärast, et ses luules on sõnastatud üsna mitmeid küsimusi, mida Lapin on käsitlenud ka visuaalselt. Nii saame luulest teada, mida ta üldse koodide kui niisuguste all silmas peab ("Jõulukood", lk 38-39) ja mis on värviõpetus ("Värviõpetus", lk 72-73).

Igal juhul maksab ka tulevastel ajaloolastel, antropoloogidel ja teistel inimhoiakute ja konteksti uurijatel lugeda näiteks luuletusi "Jõulukood" ja "Pagulased tulevad" (lk 48–55). Trapeeži hoiakut või maailmavaadet iseloomustab ikka mingi nihestatus (mõned kõige värskemad on selles mõttes justkui liiga otseütlevad ja toored), millise suundumuse ilus näide on seesama "Pagulased tulevad" ja "Konkreetne – abstraktne" (lk 64–67). Just samamoodi, nagu Anu Raud ise mõjutab eesti kunsti selle keskvoolus osalemata, nõnda langeb Anu Raule pühendatud "Raua ülistamine" (lk 70-71) komplektist välja, kuigi ma ei tahaks seda välja jätta. Sedavõrd soe ja südamlik on see (omadused, mis adressaadi puhul on ka loomulikud, kuid Trapeeži puhul pole need karakteristikud just sagedased).

Nagu eelnenust võib välja lugeda, on võimatu aduda Trapeeži luulet saatvat ühtset eetilis-elutundelist hoiakut, sest seda lihtsalt pole. Pole ka läbivat tegelast (luulest ei maksa seda üldjuhul otsidagi) või midagi muud siduvat. On hoopis elusust, vaheldumisi mitmesse suunda vaatavust, (enese)irooniat. Võib-olla seepärast, et Trapeež on rohkem inimene kui kirjanik või muidu lahterdatud looja.

Pole midagi teha, et minu meelest on eesti kirjandusse jäetud jälgedest sügavaim see, mis kaasnes teosega "Poeem häälele". Ega ma hästi aru ei saa, miks see on nüüdsest valimikust välja jäetud. Võimalik, et selle intensiivsus ja keskendatus on sedavõrd suur, et see irduks teistest luuletustest. Igavesti jääb meelde, kuidas Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis kandis vist 1980ndatel selle kongeniaalselt ette Paul Poom. Just see ettekandmine lõi mu hamba taas verele – tahtsin saada näitlejaks. (Hm, hakkan juba kahtlema, kas ettekantu polnud "Häälitsusi ja sõnu".) Samaväärselt – nagu saanuks puuga pähe – ei mõju isegi praegu Kumus eksponeeritud video, kuidas poeemi kannab ette autor ise.

Enne lõpetamist tahan teha kirjandusvälise üleskutse, mis kripeldab mul juba kuu aega hingel. Nimelt soovitan kõigil minna Kumusse ehk Kummu vaatama Leonhard Lapini näitust "Tühjus ja ruum". Enne seda näitust oli Lapin minu arvates lihtsalt tore, muhe ja vaimukas tüüp, see näitus aga sunnib lugupidavalt tunnustama. Eriti muidugi siis, kui lugeda juurde Lapini kirjutisi, aga näitus mõjub ülihästi ka ilma.

Arvustus ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: