Arvustus. Vainokivi lammutab Lapini müüti ({{commentsTotal}})

"Elagu skandaalid ja kollased sandaalid" portreteerib legendaarset kunstnikku Leonhard Lapinit Autor/allikas: Youtube

Uus film

"Elagu skandaalid ja kollased sandaalid"

Film Leonhard Lapinist

Autor: Manfred Vainokivi
Tootja: Filmivabrik

7/10

Kõigepealt sellest, mida Manfred Vainokivi "Elagu skandaalid ja kollased sandaalid" ei ole. See ei ole retrospektiivne kunstniku monument. Ei ole kunstniku lugu ülepea. Ei ole tasakaalustatud materjal, kus kangelasest räägivad asjatundjad, sõbrad ja vaenlased. Ei ole isegi niivõrd kunstifilm (ehkki film ise on puhas kunst).

Film ei ava Lapinit, ammugi mitte tema kunsti. Ei näita, kui tähtis kunstnik (ja luuletaja) ta on. Puuduvad dokkaadrid läinud kümnenditest, mistõttu nooremale vaatajale võib Lapin tunduda lihtsalt üks kummaline karakter, aga õppida tuleb mujal.

Võtmed hinnanguteks oma isikule annab kangelane ise vaatajale kätte, sest ega Lapin tagasi hoia kriitikaga EKA, kulka, kunstielu, nimeliselt Signe Kivi, EV100 tähistamise, noorte, vanade naiste aadressil, juttudega enda kunstist, seksist ja macholikest vaadetest elule. Lapini kirjandusliku alter ego Albert Trapeeži toob sisse Tambet Tuisu hääl ja Trapeeži kaudu saab seksijuttu filmis isegi ülearu.

Pigem sandaalid

Skandaale lubab pealkirigi, film ei ole kõigest sellest hoolimata skandaalne. Minoorseis toones portreefilm annab inimliku, ilustamata, kuigi põgusa vaate 70aastase, mõndagi saavutanud inimese ellu, kel on põhjust mõne asja üle uhkust tunda ja mõnegi ühiskondliku nähtuse peale kurjustada. Filmist ilmneb muuhulgas, et kultuurkapital toetas Lapini raamatut "Moodne kunst" ainult sümboolselt ja Signe Kivi kaotas oma ajal kunstiakadeemiast Lapini ja teiste gurude ametikohad. Vastaspooltele sõna ei anta.

Skandaalne pole film seetõttu, et rõhud ja rütmid on paigas. Film näitab ekstsentrilist vanahärrat, kes ootab asjata masse oma näitusele ja vabandab üksikute saabujate ees, et kahes erinevas pressiteates olid erinevad kellaajad ja küll veel tullakse. Film näitab mõtlikku onklit, kes istub oma toas ja vaatab aknast välja, tühi hetk kannab kogu melanhoolias. Film näitab ulakat artisti, kes praalides kannab ette suurepärast luuletust "Pagulased tulevad" - intelligentne huligaansus, millest kaduva boheemluse ajastul võiks ju puudust tunda, aga mida saadavad filmis publiku mõistmatud pilgud, mitte rõkkav ja vabastav naer nagu esilinastusel. Film näitab Lapinit, kes uhkustab oma naisvallutustega ega püüagi olla poliitiliselt korrektne. Kas Picasso oli poliitiliselt korrektne? Aga kas tänased EKA lõpetajad on poliitiliselt korrektsed?

Võttepäevi pole just ülearu olnud. Paar näituse avamist valge veini kallamistega, paar intervjuud kunstniku endaga, sissepõige Lapini õppejõutöösse (üks kandvamaid stseene on pikalt ja tuimalt nutifoni näppiv tütarlaps loengus), hetked juubelitähistamiselt. Kaadrite ja montaažiga on aga kõva tööd tehtud ja linateos jookseb kenasti need 52 minutit ja lõpus on tervikliku elamuse tunne, see tähendab, et poleks pikemalt tahtnud.

Vainokivi rakursid kõnelevad. Üksikud varjud näituse hõredal avamisel, võtted maast ja madalast, nurga tagant. Need vaatepunktid panevad kaasa mõtlema, ent ei ole pateetilised.

Eelkõige tuleb kiita valikuid, mille kaudu tuleb esile filmi peamine tugevus: eksistentsiaalne vaatepunkt. Lapin on küll ainus kangelane, aga tema kaudu avanevad ka inimeseks olemise piinlikkus, dialoogi võimatus argiolukordades ja kunstniku ego konflikt maailmaga.

Mõranev portree

Katked näituse avamise pisijuttudest on naljakad ja kurvad ühtaegu. Vainokivi ei häbene näidata saiapätsi kahmavat Mare Vinti või nõutuks jäävat Raul Meelt, keda Leonhard ei viitsi kuulata või õõnsat trivijuttu ajavat kunstirahvast. Häbenema ei pea ka nemad ja teised Eesti kunsti suurkujud, kes Lapini filmis ehk mitte kõige paraadlikumal kujul kaadri ette jäänud: see on elu, see on inimlik, see on ehe.

Me näeme suurt kunstnikku, kes jääb magama tema juubeli auks laulva Riho Sibula etteaste ajal ning rõõmustab nagu laps, et Kaido Ole tuli avamisele.

Film algab tegelikult bravuurikamalt, kui jätkub. Üllar Saaremäe oivaliselt jõuline "Lundja" luuletuse esitus annab aimu, millist energiat Lapinist tegelikult siiani uhkab. Sama paueriga jätkab Lapin ise oma "Pagulaste"-luuletusega. Siis tulevad nukramad noodid filmi sisse, mõraneb portree hoogsast ja kõikvõimsast Eesti kunsti suurkujust, alalisest enfant terrible'ist ja me ees on vana mees, kes ütleb end olevat tänu vanusele vaba, aga muretseb siiski oma positsiooni pärast. Las muretseb. Vaba vaim ei olegi staatiline hingeseisund ega rahu lõppjaam.

Lapin ei ole päriselt tabatud, aga üks dokk ei peaks ka üht kujutatavat ammendama. Näidata kunstniku asemel inimest ja inimese kaudu maailma tobeduse võlu on õnnestunud. Film ei mütologiseeri Lapinit, vaid demütologiseerib. Nii ongi huvitav. Ja muidugi jätab Manfred Vainokivi teistele dokumentalistidele ruumi Lapinist veel mõni film teha.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: