Tarrvi Laamann: Leonhard Lapin elab sellises maailmas, nagu ise tahab
Leonhard Lapin on selline, nagu üks universumikunstnik olema peab: läbinisti elus, juurdleb elu üle iga nurga pealt ja loob alati midagi uut, mis peegeldab tema enda maailma. Ta on selle üle uhke, nagu me kõik võiksime olla uhked oma tegemiste üle ja proovima ikka teha paremini või vähemalt teistmoodi, kui oleme seni teinud.
Leonhard Lapin ütles möödunud aasta lõpul Tallinn Art Space'i projekti "Freedom 100" salvestamise ajal: "Elu on ainukordne, pidage seda meeles!". Ta ise elab sada protsenti oma elu ja sellises maailmas, nagu ise tahab. Eks nii mõnigi kritiseeri teda sellepärast, aga ma usun, et tegemist on pigem kadedusega, sest kritiseerija oma elu niiviisi elada ei julge.
Minu esimene kohtumine Leonhard Lapiniga oli 1994. aastal kunstiakadeemias, kui ta juhendas meie, esmakursuslaste kompositsioonikursust "Tühjus ja ruum". Ta esitas meile korduvalt küsimuse: "Milline on meie koht lõpmatuses?" Tema tunnid aitasid tudengitel ennast avada ja raamidest välja tulla. Sain aru, et tühjus on midagi palju rohkemat, kui selle abil mõtestada nähtavat, katsutavat, tuntavat ja sõnastatavat – kui tühjus on tasakaalukeeleks.
Leonhard Lapini zen'ilik hoiak ja mu magristritöö "Minimaalne ja maksimaalne" tegemisprotsess oli õpetlik ja huvitav kogemus. Ma palusin Lapini endale juhendajaks ja, nagu ikka, kipub tudeng pigem pidutsema ja asju kiirustades tegema. Mu juhendaja sai sellest väga hästi aru ja läks väga emotsionaalseks mu järjekordset esseekäkerdist lugedes. Kell kuus pühapäeva hommikul helistas mulle vihane juhendaja: "Laamann, sa kuradi …, mis käkerdise sa mulle lugeda tood, kus on su austus? Kurat, nüüd kirjuta kohe uus, täiesti uus ja saada uuesti!" Kujutage ette, kui sulle helistab professor ja sõimab roppude sõnadega. Aga see toimis. Kaitsmisel oli mu retsensent Vilen Künnapu. Tema ja Lapin said väga hästi aru, et mu töö ei ole kunstisuundadest, vaid elust: mida tähendab elus minimaalsus ja maksimaalsus. Hindamiskomisjon polnud minuga just rahul, kuid retsensent ja juhendaja kaitsesid mu magistritööd. Sain magistrikraadi kätte, aga komisjon vibutas manitsevalt näppu, et asja oleks pidanud ajama rohkem õhtumaa traditsiooni järgi.
Leonhard Lapiniga saame siiani väga hästi läbi, vahel filosofeerime Tallinna Kunstihoones, sest meil mõlemal on seal ateljee, minu oma kolm korrust kõrgemal. See on üks väheseid kordi, kui minu, õpilase teosed on õpetaja omadest kõrgemal. Meie mõlema teosed on aga alati kõrgemal kui ükski Tallinna Kunstihoone näitusesaalis eksponeeritud teos, sest need on ainult teisel korrusel.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Sirp