Tarrvi Laamann: Leonhard Lapin elab sellises maailmas, nagu ise tahab ({{commentsTotal}})

Leonhard Lapini näituse avamine KUMUs
Leonhard Lapini näituse avamine KUMUs Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Leonhard Lapin on selline, nagu üks universumikunstnik olema peab: läbinisti elus, juurdleb elu üle iga nurga pealt ja loob alati midagi uut, mis peegeldab tema enda maailma. Ta on selle üle uhke, nagu me kõik võiksime olla uhked oma tegemiste üle ja proovima ikka teha paremini või vähemalt teistmoodi, kui oleme seni teinud.

Leonhard Lapin ütles möödunud aasta lõpul Tallinn Art Space'i projekti "Freedom 100" salvestamise ajal: "Elu on ainukordne, pidage seda meeles!". Ta ise elab sada protsenti oma elu ja sellises maailmas, nagu ise tahab. Eks nii mõnigi kritiseeri teda sellepärast, aga ma usun, et tegemist on pigem kadedusega, sest kritiseerija oma elu niiviisi elada ei julge.

Minu esimene kohtumine Leonhard Lapiniga oli 1994. aastal kunstiakadeemias, kui ta juhendas meie, esmakursuslaste kompositsioonikursust "Tühjus ja ruum". Ta esitas meile korduvalt küsimuse: "Milline on meie koht lõpmatuses?" Tema tunnid aitasid tudengitel ennast avada ja raamidest välja tulla. Sain aru, et tühjus on midagi palju rohkemat, kui selle abil mõtestada nähtavat, katsutavat, tuntavat ja sõnastatavat – kui tühjus on tasakaalukeeleks.

Leonhard Lapini zen'ilik hoiak ja mu magristritöö "Minimaalne ja maksimaalne" tegemisprotsess oli õpetlik ja huvitav kogemus. Ma palusin Lapini endale juhendajaks ja, nagu ikka, kipub tudeng pigem pidutsema ja asju kiirustades tegema. Mu juhendaja sai sellest väga hästi aru ja läks väga emotsionaalseks mu järjekordset esseekäkerdist lugedes. Kell kuus pühapäeva hommikul helistas mulle vihane juhendaja: "Laamann, sa kuradi …, mis käkerdise sa mulle lugeda tood, kus on su austus? Kurat, nüüd kirjuta kohe uus, täiesti uus ja saada uuesti!" Kujutage ette, kui sulle helistab professor ja sõimab roppude sõnadega. Aga see toimis. Kaitsmisel oli mu retsensent Vilen Künnapu. Tema ja Lapin said väga hästi aru, et mu töö ei ole kunstisuundadest, vaid elust: mida tähendab elus minimaalsus ja maksimaalsus. Hindamiskomisjon polnud minuga just rahul, kuid retsensent ja juhendaja kaitsesid mu magistritööd. Sain magistrikraadi kätte, aga komisjon vibutas manitsevalt näppu, et asja oleks pidanud ajama rohkem õhtumaa traditsiooni järgi.

Leonhard Lapiniga saame siiani väga hästi läbi, vahel filosofeerime Tallinna Kunstihoones, sest meil mõlemal on seal ateljee, minu oma kolm korrust kõrgemal. See on üks väheseid kordi, kui minu, õpilase teosed on õpetaja omadest kõrgemal. Meie mõlema teosed on aga alati kõrgemal kui ükski Tallinna Kunsti­hoone näitusesaalis eksponeeritud teos, sest need on ainult teisel korrusel.

Lugu ilmus algselt Sirbis.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: