Leonhard Lapini sõnul on Tallinna Kunstihoone üks väheseid rahvusvahelise tähtsusega modernistlikke hooneid Tallinnas. "Tähtis on minule ta seepärast, et esiteks hoone üks autoritest Edgar Johan Kuusik oli minu õpetaja ja teiseks on siin olnud kuulus Kuku klubi, mis on siin küll edasi, aga sellisel moel, nagu ta oli nõukogude okupatsiooni ajal, oli ta tegelikult rahvusliku kultuuri kants venestunud Tallinnas," selgitas Lapin "OP-is" ja lisas, et seal räägiti eesti keelt ja tegutsesid eestlased.

"Enne Kumu valmimist oli Tallinna Kunstihoone Eesti kõige olulisem näitusesaal, kus eksponeerimine oli auasi, eriti kui sa said siin teha isiknäituse," ütles ta ja lisas, et esimesel korrusel asub galerii, kus ka tema on paar korda oma isiknäitust teinud. "Kunstihoone on sümboli väärtusega teos, teda tuleb säilitada ja hoida nagu Estonia teatrit."

"Kui me siseneme Kunstihoonesse ja räägime, siis järsku seal vestibüülis hakkab meie hääl kõlama veel võimsamalt, sest seal on ehitatud sisse selline kuppel, mis võimendab häält," kinnitas Lapin ja sõnas, et Kuusiku modernism, millest me Tallinna Kunstihoone puhul räägime, on tegelikult 1930. aastate klassitsism. "Ta armastas klassikat ja kogu see Kunstihoone peafassaad, millele kahjuks on ehitatud üks korrus peale, oli proportsioneeritud klassika reeglite järgi."