Manfred Vainokivi: mulle tundus mitmel korral, et Lapin vaatab mind justkui esimest korda ({{commentsTotal}})

Alates 27. aprillist jõuab kinodesse Manfred Vainokivi uus dokfilm “Elagu skandaalid ja kollased sandaalid", mille kangelane on kunstnik Leonhard Lapin. Filmi režissöör Manfred Vainokivi rääkis Vikerraadiole Lapinist ja filmi saamisprotsessist lähemalt. Muu hulgas märkis ta, et talle tundus Lapini juures käies mitmel korral, et Lapin justkui vaataks teda esimest korda.

"Ei, ma ei tahtnud teda küll sedasi teha[, et Lapin paistaks õnnetu või kibestunud]. Ma arvan, et ta ütleb asju, mille enamus inimesi jätab vähemalt mikrofoni ja kaamera ees välja ütlemata. Selles mõttes on ta üks julge mees. Loodan, et ma enam-vähem suutsin olla sama julge ja need asjad sinna filmi sisse panna. Ma ei tea küll, kas ta seda sealt filmist näha tahab, see on iseasi," rääkis Vainokivi "Vikerhommikule".

"Samas, võtame näiteks Picasso, kes maalis naisi. Kas need naised, keda ta maalis, kas neile naistele need pildid meeldisid? Kas nad tundsid end sealt pildi pealt ära? Ma ei tea, kuidas Lapinil on, kas ta tunneb ennast ära või ei tunne," lisas ta.

Filmis on Lapin ühel hetkel joviaalne skandalist, kes räägib sellest, kuidas ta naistega ühel ja teisel rindel tegutseb ning järgmisel hetkel on ta kurb vanainimene, kes ei ole rahul sellega, et teda ei hinnata. Vainokivi sõnul on see ilmselt elu paratamatus.

"Kui sa oled orbiidil, siis sa tahaksid aina rohkem seda tunnet saada. Aupaistet, sära, kiitusi ja kätel kandmist. Vana-Baskiniga oli ju enam-vähem samamoodi, et mingil hetkel jäi seda kõike vähemaks. Aga tahaks ikka edasi [sama saada]. Lapin on küll väga tegus, jälgisin teda tihedalt ühe aasta – ta kutsus oma raamatuesitlustele ja näituse avamistele. Neid sündmusi oli seal mõne kunstniku terve elu jagu, et ta on väga produktiivne. Minuarust on ta üliage vana," sõnas Vainokivi.

Vainokivi sõnul ei pidanudki ta eraldi Lapinini jõudma.

"Hakkasin filmi tegema loomingulisest mustast august, kus sa enam ei oska filmi teha, aga tahaksid, või tahaksid maalida või kirjutada, aga kuidagi vurts on otsas. Mul endal oli ka vurts otsas ja siis ma jõudsin Lapini juurde. Lapin rääkis mulle natuke ja käisin Kukumäe juures ja veel siin kellegi juures, aga sain aru, et ma ei oska seda filmi teha. Aga siis vaatasin, et Lapini materjal oli hea, siis jõudsin [Peeter] Sauteri "Kirjanikuga voodis" filmini, sokutasin selle sinna filmi ja seal kuidagi tundus, et see on nii hea materjal, et kuidas ma selle nüüd teise filmi sisse panen," selgitas Vainokivi.

Vainokivi sõnal möödus vahepeal ka viis aastat ja ta ilmselt muutus ka ise julgemaks.

"Selles mõttes, et rääkisin produtsendile, et ole hea ja helista nüüd uuesti Lapinile. Ega Lapin ei mäletagi neid seiku. Selles mõttes, et ma võin mõne inimese juures mitu korda käia ja ta ei mäleta mind ikkagi. Lapiniga oli samamoodi, sest mulle tundus mitmel korral, et ta vaatab mind nagu esimest korda, või ta oskas ta seda kuidagi hästi maskeerida[, et ta on mind varem näinud]. Aga niimoodi pikapeale see [kuidagi välja kujunes."

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: