Barbi Pilvre: Vainokivi filmi Lapin on alkoholiprobleemidega ülekaaluline kiimas vana kalkun ({{commentsTotal}})

"OP" analüüsis ajakirjaniku ja poliitiku Barbi Pilvre ning kirjaniku ja kriitiku Andrus Kivirähkiga Manfred Vainokivi filmi (elu)kunstnikust Leonard Lapinist "Elagu skandaalid ja kollased sandaalid". Kui Kivirähk leidis, et Vainokivi film ei pretendeerigi eluloofilmile, siis Pilvrele ei istunud see Lapin, keda režissöör filmis näitas – alkoholiprobleemidega ülekaaluline kiimas vana kalkun. Tema tunneb teistsugust Lapinit.

"Lapin on seal filmis selline vana paks joodik, kes kabistab oma ateljees muusasid ja võtab näituse avamisel veini. Minu kokkupuuted Lapiniga on olnud hoopis teistsugused. Ta on olnud ka minu autor, me oleme intellektuaalsetel teemadel vestelnud ja mulle väga meeldib Lapini looming. Minu arust on ta nii suur kunstnik kui ka väga äge Albert Trapeež [müstifitseeritud tegelane, kellel on fiktiivne biograafia ja kelle nime all on avaldatud mitme autori tekste. Suurem osa Albert Trapeeži nime all avaldatust pärineb Leonhard Lapinilt – toim]. Aga seal filmis on selline alkoholiprobleemidega ülekaaluline kiimas vana kalkun," rääkis "OP-ile" ajakirjanik ja poliitik Barbi Pilvre.

Andrus Kivirähki sõnul on Manfred Vainokivi film "Elagu skandaalid ja kollased sandaalid" ennekõike pildistus sellest hetkest, kuhu Lapin on praegu jõudnud.

"Vainokivi film loomulikult ei ole mingi Lapini biograafia või selline eluloofilm, kus me näeksime teda algul väikse poisina kasteses rohus, seljakott seljas ja siis räägitakse, milline ta oli ja millal ta esimest korda abiellus ja nii edasi." Kivirähki sõnul ei jutusta Vainokivi kunagi tervet elulugu, vaid võtab mingi väga olulise vana tegija ja jäädvustab ta.

"Kui otsida mingit sümbolit, siis väga ilus sümbol ongi selle filmi lõpus, kus Lapin kuulab Riho Sibula laulu küünlast, mis põleb, valgustab maailma, ise seda valgustades kogu aeg kahaneb ja lõpuks ka kindlasti kustub, ja [Lapin] jääb tukkuma seda laulu kuulates," rääkis Kivirähk. "Eks need Vainokivi filmid ongi sellistest inimestest, kes on küünlad, on siiamaani need küünlad. Valgustavad ja soojendavad ilmaruumi ja paratamatult ka veidi kahanevad ja enne lõplikku kahanemist on see film ära tehtud."

Pilvrel aga tekkis küsimus, et mis oli selle filmi taotlus – kas näidata Eesti kunstiskeene lamedust? "Seal oli kaadritesse ka teisi kunstiinimesi võetud hetkel, kui nad panevad suupistet suhu. Igaüks, kes paneb suupistet või tikuvõileiba suhu, näeb nõme välja. Seal oli väga meeldivatest ja kenadest vanematest prouadest, näiteks vanema põlvkonna kunstnikest selliseid kaadreid. Üldiselt oli see selline, et [tekkis küsimus] miks oli vaja seda kunstiskeenet niimoodi naturaliseerida," ütles Pilvre.

Kivirähk märkis, et Lapin on selline paueriga vanamees. "Mõtleb mis ta mõtleb ja seda on tore kuulata ning tihtipeale ta ütleb otsekohesemalt ja järsemalt kui vaja, aga kui hakkad järele mõtlema, siis tõepoolest, eks tema ütlustes on omaette suur tõde sees." Tema arvates on see film ka väga ilus jäädvustus sellisest rituaalist nagu seda on kunstinäituse avamine, mida filmis näeb tõepoolest täies ilus.

"Kui nüüd Lapin on selle filmi väga ere peategelane, siis on seal ka väga uhked kõrvaltegelased. Kui kõrvaltegelaste preemiaid jagataks, siis Raul Meel oleks meeskõrvalosa preemiale kindlasti väga tugev kandidaat. See, kuidas ta majesteetlikult ja sümfooniliste helide saatel siseneb, kuidas ta kõneleb ning pärast jälle lahkub. See on niivõrd ilus tillukene stseenike. Juba sellepärast ma soovitan seda filmi kindlasti vaadata, et see on uhke hetk. Jällegi, on päästetud mingisugused hetked ajaloost, et me saame ka tulevikus vaadata, kuidas Raul Meel Lapini näituse avamisel käis."

Pilvre leiab jällegi, et Lapinit kui inimest selles filmis ei näidatud, sest inimlikke külgi väga palju välja ei tulnud. "Seal tuli välja lihtsalt selline just nimelt intervjueerijale eputamine," märkis ta. "Minuarust ta mängis sellist kunstniku positsiooni, mis on selline stereotüüpne vana meeskunstniku positsioon. Olles temaga kokku puutunud, [siis] minu arust on ta inimesena hoopis kenam kui selles filmis." Ta usub, et ehk oleks pidanud rohkem kokku leppima, mis tüüpi filmiga on ikkagi tegu ja siis oleks samal teemal saanud hoopis huvitavama filmi.

"Seda oli suht piinarikas vaadata, sest need stseenid nagu kordasid kogu aeg teineteist. Seal oli nagu üks avamine teise järel, seal ei olnud vestlust eriti palju teiste inimestega, Raul Meelega natuke oli, aga seal nad nagu võimendasid mõlemad sellist vanade kändude temaatikat. Tegelikult oleks võinud seal olla hoopis mitmekülgsem pilt Leonhard Lapinist kui inimesest, mida ma ootasin, arvestades kui pika kunstnikukarjääriga ta on ja kui põnev ja mitmekesine, et selles mõttes oleks see film võinud olla ka oluliselt informatiivsem," nentis Pilvre.

"Lapinist kui suurest kunstnikust seal küll mingit erilist pilti ei jää, seal on sihukesed veinirüüpamised erinevates taustades, suhteliselt sarnased kaadrid. Selline suhteliselt banaalne on kõik ja siis selline üle püksivärvli ulatuva kõhuga purjus kunstnik, kes esineb nii-öelda sellise vana matšona, mis on suht koomiline," lisas Palvre.

Kivirähk puutub aeg-ajalt Lapiniga kokku küll. "Eks ta figureerinud just nimelt seal Kuku klubi ja Wiiralti kohviku ümbruses." Lapiniga on tal väga sümpaatne suhe. "Kunagi ilmus Albert Trapeeži raamat ja ma kirjutasin sellest Loomingusse arvustuse, mis Lapinile väga meeldis ja ta kinkis mulle ühe pildi, mis on siis selline paljas naine, kellel on sirp tagumiku peal. Panime selle kohe tuppa üles ka ja mul kõik tütarde sõbrannad on alati veidi šokeeritud, et selline pilt on su vanematel seina peal. Aga siis ma olen ikka seletanud, et see on Eesti kunsti klassika ja see peab siin olema ja see on väga ilus. Nii et mul on jah, üks oma oma Lapin täitsa seina peal olemas," lisas Kivirähk.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: