Anders Härm: kunst, meedia, eetika ehk Leonhard Lapin ja "Ringvaate" juhtum ({{commentsTotal}})

Juubilar Leonhard Lapini täiuslik pintslitõmme maksab kümneid tuhandeid
Juubilar Leonhard Lapini täiuslik pintslitõmme maksab kümneid tuhandeid Autor/allikas: ERR

Tahaksin uue aasta esimeses kolumnis arutleda meedia ja kunsti ning üldistatumalt võib-olla ka meedia ja kultuuri vahekordade üle Leonhard Lapini hiljutise "Ringvaate" episoodi valguses. Kuid sissejuhatuseks tahaksin lugejaga jagada ühte lugu minu enda kuraatoripraktikast.

2003. aastal tegi leedu kunstnik Egle Rakauskaite video "My America", mis käsitles tema väga isiklikku illegaalse võõrtöö kogemust Ühendriikides resideerudes. 12-minuti pikkune video kujutas kunstniku igapäevaseid rituaale ja rutiini surija hooldajana, samal ajal kui voiceover’ina peale loetud poeetiline tekst kirjeldas tema personaalset teisesuse kogemust, elu Ida-Euroopast pärit illegaalse naistöötaja stigmaga, mis muutus justkui tema (enda arvates läbikukkunud) kunstnikukarjääri metafooriks ning teisalt tema identifikatsiooni surijaga, enesetaju justkui kahe kehana, millest üks oli sama hästi kui surnud.

Tegemist oli kriipiva ja valusa enesevaatlusega, tema enda suhtes halastamatu pihtimusega, kus puudus igasugune vujeristlik, sensatsionalistlik või isegi nartsissistlik mõõde, katse kedagi teist alandada või alavääristada.

Egle Rakauskaite “My America” 2003 installatsioon näitusel “Omas mahlas” Tallinna Kunstihoones 2004. aastal

Ometigi õnnestus mul selle teose tõttu sattuda tulisesse debatti venekeelse "Aktuaalse kaamera" ajakirjanikuga, kui me seda teost 2004. aastal näitusel “Omas mahlas” eksponeerisime (Leedu kaasaegse kunsti näitus Rotermanni Soolalaos ja Tallinna Kunstihoones, kureeritud koos Eha Komissarovi ja Hanno Soansiga). Ajakirjanik pidas teost ebaeetiliseks surijaga manipuleerimiseks ning minu väite peale, et ajakirjandusel pole sageli pooltki sellist empaatiat või respekti oma objektide suhtes ning laipade eksponeerimine on otsatu osa meie igaõhtustest uudiste rituaalist, lajatas tema vastuvaidlemist mitte salliva klišeega: "Avalikkusel on õigus teada!"

Sellel hetkel ma sain aru, et igasugune edasine debatt on mõttetu, sest moraalikompass oli vääramatult tema kui professionaalse meediatöötaja käes ning üksnes temal on õigus öelda, mida avalikkusel on ja mida tal ei ole õigus teada.

Ajakirjaniku suhtumine üksnes kinnitas meedia enda pinnapealsust, sest ta otsustas video üle üksnes paari tagumikupühkimise kaadri järgi ning tõlgendas igasuguse audiovisuaalse materjali koheselt iseenda ajakirjanduslike ja sensatsionalistlike eelhoiakute keelde süvenemata üldse erinevusse, mis tuleneb kunstniku suhtest materjali, mis oli kõike muud kui sensatsionistlik. Jõudsin järeldusele, et rikutud mõtlemisega ei olnud antud juhul mitte Rakauskaite, vaid pigem ajakirjanik, kes ei suuda mõelda isegi natuke nüansseeritumalt kui üksnes mustvalgete vastanduste keeles.

Kolm aspekti seoses Lapini juhtumiga

Detsembri keskpaigas lasi "Ringvaade" eetrisse loo, mille pealisülesandeks oli tutvustada Jaak Visnapi koostatud järjekordset graafikamappi, kuid kus peaosas oli ilmselgelt purjus ja ebaadekvaatses seisundis Leonhard Lapin. Kunstnik kiskus endalt särgi seljast, vedas litokivile ühe joone ning kuulutas, et see žest maksab 50 000 eurot. Tegemist ei olnud otse-eetriga, kus ajakirjanik avastab ühel hetkel enda ees istumas nt lämiseva Hardo Pajula (meenuvad aastatetagused intsidendid) ning kus ei andnud palju muud teha, kui vaid katsuda olukorrast enam-vähem korrektselt välja tulla. Antud juhtum oli salvestatud videolugu. Seega oli toimetusel piisavalt aega, et pisutki eneseanalüüsiga tegeleda, mistõttu on eriti kummaline, et see lugu üldse eetrisse jõudis või et peategelase seisundit arvestades seda aktsiooni üldse filmima hakati.

Tegelikult on muidugi fundamentaalne viga kirjutatud sisse juba kogu "Ringvaate" tüüpi infotainment’i toimeloogikasse, kus teemaga, mida mingi lolli võistluse või katse korraldamisega illustreerida ei õnnestu, pole põhimõtteliselt võimalik eetrisse pääseda.

Hiljutistest "tipphetkedest" meenub näiteks episood, kus Vaiko Eplikul, Andre Maakeril ning Ain Aganil ei lasta lihtsalt rääkida oma kitarrituurist ning esitada mõnda lugu, vaid neid oli ilmtingimata vajalik panna "Ringvaate" otse-eetris mingit arvutimängu mängima, millel polnud lõpuks mitte millegagi mitte midagi pistmist. Ja kontserdituurist eriti ei räägitudki lõppkokkuvõttes.

Kui ilmtingimata oli möödapääsmatu teha Jaak Visnapi järjekordsest graafikamapist lugu, milles ma mõnevõrra kahtlen, siis oleks võinud lasta tal lihtsalt pilte näidata või graafikat trükkida. Kuid see oleks ilmselgelt olnud liiga vähe meelelahutuslik. Meid kedagi ei pane hüppa-karga-formaatide vohamine kommertsmeedias imestama, kuid seda enam võiks eeldada, et ERR sellega kaasa ei lähe. (Jah, erinevalt Vahur Kersnast olen seisukohal, et ERR ei peaks mitte mingil juhul tegema saateid a'la “Su nägu kõlab tuttavalt”).

Kuid antud juhul ei ole küsimus muidugi mitte selles, vaid väga selges eetilises libastumises, kui eetrisse lasti ebaadekvaatses olekus inimene ja seda sugugi mitte kogemata, vaid täiesti teadlikult.

Ning võib-olla on oluline ka rõhutada, et purjusolek ei olnud selle episoodi kontekstis vähimalgi määral kontseptualiseeritud ega mõtestatud.

Loomulikult on siin ka kolmas aspekt, milleks on kunstidiskursus meedias üleüldse ning tolle taastootmise loogika. Ühtepidi, palja ülakehaga ja silm veekalkvel isamaale truudust vanduv vanameister, kes "kingib" Eesti Vabariigile sünnipäevaks oma "kunstilise žesti", võiks pälvida muidugi EKRE eripreemia tõeliselt patriootliku joobe eest – jajah, lisandub ka kriitika roosa-lilla sisserändaja poja kehtestatud alkoholipoliitika aadressil.

Teisalt taastoodab see kuvandit kunstnikest kui muidusööjatest, logarditest ja joodikutest, kes tegelevad mõttetustega, küsivad nende eest üüratuid summasid ja "solvavad kodanikke-sigu", kui Juhan Viidingut parafraseerida.

Lugu on halb igatpidi. Hakkamata siinkohal kaevuma kaasaegse kunsti ning action painting'u suhete komplitseeritud ajalukku võib siiski öelda, et "kunstniku puudutuse", signatuuri ja aura ehk siis Lapini varasemalt kogutud sümboolse kapitali (tema enda sõnadega siis "ma olen seda joone tõmbamist eluaeg harjutanud") sellisel moel realiseerimine ja hinnastamine nagu Lapin endale ette kujutab, siiski ei toimi. Ja lõpuks on ka hind ning väärtus kaks väga erinevat asja. Teisalt muidugi toodab selline ajakirjandus süüdimatult ka müüti kunstist kui teatud šarlataansuse erivormist, mida levinud arvamuse kohaselt "kõik võivad teha" või vähemalt mida "mina võin ka teha". (Kõigile nii-arvajatele ma võin saladuskatte muidugi all öelda, et ei või te midagi).

Lihtne kunst & eetika nullnivoo

Ma muide ei kahtle, et Leo on oma ühe joone žesti eluaeg harjutanud, ma tean seda, et ta on, ja et tegemist on tema kunstnikupraktika olulise osaga, kuid purjus peaga ERRi eetris värvi kivile pritsides ning kosmilisest inspiratsioonist jahudes vahetas ta oma sümboolse kapitali Marko Reikopi ja Jaak Visnapi kaasabil üsna tillukese peenraha vastu.

Nii ei ole midagi imestada, et Margus Saar 28. detsembri "Aktuaalse kaamera" lõpuloo järel, mis tutvustas Bruno Lillemetsa ja Põvvat Kama uut avalikku skulptuuri Rakvere Teatrikino juures, lausus kommentaariks vaid, et "Kunst, see on imelihtne!".

Bruno Lillemets & Põvvat Kama “Olla”, 2017 (avalik skulptuur Rakvere Kinoteatri ees) 

Pealiskaudsus on võimeline taastootma üksnes pealiskaudsust. Meie võime ju teada, et kunstis pole midagi lihtsat, kuid selliste lamedate ja lapikute lugudega taastoodetakse kuvandit kunstist kui millestki ülimalt lihtsa(meelsest) ja kergekaalulisest.

Kuigi võib ju öelda, et selline lapinlik autoripositsioon on kunstiväljal kõike muud kui domineeriv ning Visnap ratsutab süüdimatult juba aastaid klassikute turjal, et oma mappe paremini müüa ning intellektuaalselt oluliselt huvitavamat kunsti tehakse eelkõige mujal, ei saa ma kuidagi ERRile ette kirjutada, millist käsitlust kunstist nad tootma peaksid. Kuid väga selgelt saab nõuda nii toimetajalt kui ka korraldajalt, et saatelõigus osalev kunstnik oleks iseendast algusest lõpuni teadlik ja teadvusel. Võiks ju olla olemas selline elementaarne eetiline nullnivoo. Seda ei ole ju palju palutud? Või mis, Marko ja Jaak?

Head uut, parema meedia aastat kõigile!

Andres Härmi arvamuslugu ilmus algeselt portaalis edasi.org

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: edasi.org



FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Kersti Kaljulaid

President: ka Tiit Ojasoo väärib andestust

President Kersti Kaljulaidi sõnul ei tähenda teater NO99-le tehtud ettepanek lavastada Eesti Vabariik 100 presidendi vastuvõtt vägivalla heakskiitmist. Ühtlasi leidis president, et Tiit Ojasoo tehtut ei saa küll unustada, kuid ka talle tuleks andestada.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: