Jaak Visnap: miks Eesti kunstiturg ei saa jalgu alla ehk kes on logardid ja šarlatanid Eesti kunstis?
Avaldame Jaak Visnapi vastulause Anders Härmi kriitikale Leonhard Lapini ja "Ringvaate" juhtimile.
Ehkki kunstikriitik Anders Härm valutas artiklis "Leonhard Lapin ja "Ringvaate" juhtum" vormiliselt südant justkui meediaeetika pärast ja tegi korduvalt etteheiteid rahvusringhäälingule, paistis selle vähekatva maskeeringu tagant selgelt välja Eesti kunstimaastikku iseloomustav maailmavaateline vastasseis.
Ilmavaateline põrkumine
Mida rohkem kunstist ja kunsti rollist ühiskonnas räägitakse, seda parem, ses mõttes on Härmi tekstist tolku. Siiski on asju, millega ma artikli üldist tooni arvestades üldse nõustuda ei saa.
Marksistlike vaadete poolest tuntud Härmi maailmas on elu ja loomingu aluseks riigi toitev käsi. Kunstniku õigus eksistentsiks sünnib koos riikliku toetustega, mille sihipärase ja vajalikes instantsides heakskiidetud kasutusega annab kunstnik panuse uue ühiskonna ülesehitusse. Riik ja selle ideoloogiliselt kontrollitud esindajad aitavad kunstnikul teha vahet õige ja vale vahel ning tagavad kunstniku eksistentsi riikliku toetuse järgmise taotlusvooruni. Kas sellises süsteemis sündinud looming kellelegi teisele peale kunstniku enda korda läheb, ei ole isegi mitte teise-, vaid mõne veel suurema numbri järguline. Idee nimel suremist võib küll faktiliselt ette tulla, aga selle tülika kohustuse delegeerib nomenklatuur alalhoidlikult neile, kes püha üritust ei toeta.
Arusaadavalt ei mahu sellise maailmavaate raamidesse kunstniku ambitsioon olla oma tegemistes tegelikult vaba, jõuda oma loomingu ja sõnumiga võimalikult suure publikumenuni, olla edukas mitte ainult ainult enda ja oma seltsimeeste kaanonite kohaselt ning mis kõige hullem – oma loomingut raha eest… müüa. Eeltoodut arvesse võttes muutub arusaadavaks Härmi nägemus kunstnikust kui kapitalistist, kes tema sõnastuses "süüdimatult ratsutab aastaid klassikute turjal, et paremini müüa". Marksisti jaoks on eraalgatus ja -omand, koos vabadusega seda omandit käsutada kodanliku maailma nurgakivi, mis tuleb purustada. Pole vahet, kas selle majandusliku tehingu objektiks on leivapäts, muruniiduki kuullaagrid või kunstniku looming.
Sajandat aastapäeva tähistavas isemajandava Eesti nimelises supipotis üritab mingi seltskond endiselt omas nurgas teistsugust leemekest keeta. Sellist, kus loomingult eeldatakse a priori elujõuetust, mida tuleb toetada nagu vanureid, väeteid ja erivajadustega inimesi. Seevastu ambitsiooniga loomingus ja soovis enesega ise hakkama saada nähakse pattu ja probleemi, mida tuleb kiiresti ja kriitiliselt menetlema asuda.
Härm asub meediaeetika sildi all polemiseerima, kui kaine oli teost loonud kunstnik ning juba eos välistatakse võimalus, et tegemist oli vabade inimeste vaba tahtega ning teadliku valikuga, sest Härmi maailmas süsteem mitte ainult ei ütle, mis on õige ja vale, vaid on ka ise osa kõiksuse geneesist.
Universumi direktorina teiste väidetavate eetiliste vigade üle kiirkohut mõistes loobib autor kõiki eetilisi piire ületades Kunstiakadeemia professori aadressil fraase nagu "jahus kosmilisest inspiratsioonist", "pritsis värvi kivile" ning ironiseerib ise hoogsalt jutumärke kasutades, et vanameister tegi "kunstilise žesti" ja "kingib" oma teose Eesti Vabariigile sünnipäevaks, mis siis pidi lugejale ütlema, et polnud see mingi kunstiline žest ega ka eriline kingitus.
Härm läheb oma pimedas vihas isegi nii kaugele, et tahab anda Lapinile EKRE-eripreemia ja jõuab oma jauramisega punkti, kus tema arvates on ERR Lapinit portreteerides näidanud teda šarlatanina. Seda kõike mõned päevad hiljem, kui vabariigi president õnnitles kunstnikku 70. juubeli puhul lillekimbuga ja oi hullu – rahvusringhäälingu uudistesaade tegi veel ka Lapini sünnipäevaaktusest videoloo!
Härm mõjub oma kriitikas möödundsuvise Mikk Pärnitsana, kes tagus maa põhja laulupeo ja siis järgnenud reaktsiooni peale plehku pani. Teksti läbivad faktivead küsimustes, kes mida ERRi reportaažis täpselt ütles või mis on Lapini teose rahaline hind – see on sellise käsitluse puhul juba ootuspärane normaalsus.
Eesti kunstiringkondade jõujooni mittetundvate lugejate jaoks võib refräänina korduv "Visnap ja tema järjekordne graafikamapp" tundudagi lõpuks, et tegu on millegi kommertslikuga, sest Härm ei pea vajalikuks informeerida, et kunstikogumik "Vabadus 21. sajandil", millesse kuulub ka kõnealune Lapini teos, on peale pikka kümneaastast vaheaega teine sarnane kollektsioon. Mastaabilt ja ambitsioonilt kordades suurem. Eesti Vabariigi 100-aastases ajaloos aga täiesti ainulaadne. Vabaduse-kogumikul, mille hulgas ka Lapini "Üks joon", on üks suur "viga" – see on totaalselt Härmi ja tema vaatekaaslaste maailmapildi väline asi.
Rahvusringhäälingule vaatajate püüdmise eest peapesu tegev kunstikriitik ei pea vajalikuks, et telesaatel oleks võimalikult suur auditoorium. Samuti ei pea seda olema ka kunstniku loomingul. "Vabadus 21. sajandil"ambitsioon on aga jõuda Eesti kaasaegse kunsti kogumikuga miljoni inimeseni maailmas, korraldades näitusi Brüsselist ja Berliinist Singapuri ja New Yorgini. Ehk et 20 kunstnikku tulevad kokku oma vabast tahtest ja võtavad ette aja ja riski, et teha midagi oma sõnumi maailma viimiseks. Ei, nad ei piirdu ainult sellega, et nende asi oleks ära tehtud ja nende seltsimehed selle isekeskis heaks kiitnud.
Enamgi veel – "Vabadus 21. sajandil" sünnib ilma ühegi riigipoolse rahalise toetuseta, olles otsustanud olla ise elujõuline, tegus, atraktiivne. Ehk et projektis osalejad on ise teadlikult otsustanud panustada oma loomingu levitamisse.
Sama teadlikult leppis Lapin kokku projekti dokumenteeriva filmi jaoks intervjuu andmise pintslitõmbest erinevale päevale, kus tal ei olnud aktsiooni konditsoon, vaid akadeemiline eelhäälestatus. Tema panus, et tema teos ja kõik 19 ülejäänut jõuaks kõigepealt Eesti näitusesaalidesse, ja siis laia maailma.
Vabaduse-projekti eelarve on Eesti olematu kunstituru mõistes kolossaalne
Just kunstituru, mitte kohaliku toetuste-turu mastaabis. Ainuüksi tootmiskulu ulatub 300 000 euroni. Autorite honorarid on suurusjärgus, mille teenimiseks peavad teised inimesed aasta otsa kaheksast viieni tööl käima. Projekti kogumaht sõltub otseselt (eel)müügist, mis määrab omakorda ära, kui paljude eri riikide kunstisaalideni kogumikud jõuavad.
Kogu süsteem on rahavoogude määramatuse tõttu üles ehitatud võimalikult paindlikult ning ainus konstant on Eesti juubeliaasta. Lapini pintslilöögi poleemiline hind tuleneb aga kõigi 100 kogumiku Lapini tööde kogusummast. Detail, mida kriitik võiks enne klaviatuuri haaramist arvesse võtta.
Kui me juba numbritest räägime, siis on siinkohal põhjust viia see vasak- ja parempoolse maailmavaate vastasseis vähemalt küsimuste püstitamise vormis ka Andres Härmi enda juhitava Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumini.
Vanas elektrijaamas pesitsev ja end isetekkeliseks näituseasutuseks nimetav EKKM on ainuüksi viimase viie aasta jooksul Kultuurkapitalist saanud tegevustoetusena üle 200 000 euro ja koos muude Kulka toetustega üle 500 000 euro. Lisaks hakkas 2016. aastast tegevustoetust jagama Kultuuriministeerium.
Soliidsed summad asutusele, mis on viimase 7 kuu jooksul üllitanud kodulehele 3 uudist, millest 2 kõnelevad sellest, et EKKM on järjekordselt suletud. Enamgi veel – talviti pannakse kogu üritus poole aasta kaupa sootuks kinni, sest küllap kaasaegne kunst sünnib ainult plusskraadides ja talvel magavad kunstnikud talveund. Sellise suhtumisega ei saagi eesmärgiks valida Linnahalli nurga taga skvottimise asemel maailma jõudmist.
Milles tunnistan ühisosa Härmiga?
See viib meid Härmi mõtteavalduste hulgast ainsani, millega tunnistan ühisosa. Kui Härmi hirm on see, et kunstnikke peetakse muidusööjatest logarditeks, kes joovad ja teevad asju, mida kõik võivad teha, siis see hirm on õigustatud. Olen nõus. Ainult et ekslikult näeb Härm selle hirmu väljendusena 20 tegusat, ettevõtlikku ja julge ilmavaatega kolleegi-konkurenti, mitte enese kujutist peeglis. Jah, Andres, ma jagan su muret logardite ja šarlatanide pärast kunstis, see ei ole kunstile hea.
Kunstiteadlane Mai Levin on öelnud, et elame kunstikuraatorite ja kunstiteadlaste liigvõimu ajastul. Tänases Eestis on liiga palju kunstiteadlasi, kes püüavad ennast kehtestada. Tänu ennast upitavatele kunstiteadlastele-kuraatoritele me ei tunnegi enam oma kunstnikke. Arvan, et kaasaegne kunst on kaugenenud vaatajast ja publikust just seepärast, et võimumängude juures on jäänud kunstnikud teisejärgulisteks.
Lõpuks on oluline see, mis jääb alles. Ei jää Härmi tekst, ega ka see vastus temale. Aga 20 Eesti tippkunstniku kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks jääb.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: edasi.org