Viimasest Kaitsepolitseiameti aastaraamatust on ajakirjanduses juba omajagu räägitud. Tõsi – põhiliselt on huvi tuntud ühes artiklis leiduva ühe teema vastu, samas kui 49-leheküljelises teoses on kuusteist pikemat ja lühemat käsitlust.

Pean ajakirjanduse huvi all silmas tähelepanu, mille on saanud artiklis „Põhiseadusliku korra kaitse” alapeatükk „Krimmi annekteerimise legitimeerimine” leiduv lõiguke. Selles on juttu Tallinna Ülikoolis töötavast Rein Müllersonist, kelle kohta nenditakse, et ta osales möödunud aastal Venemaa okupeeritud Krimmis, Simferopolis toimunud üritusel ning – tsiteerin – „õigustas Krimmi annekteerimist ja avaldas arvamust, et Krimmi juriidiline tunnustamine Lääne poolt ning sanktsioonide tühistamine leiab aset peagi ja ilma suurema kärata”.

Selle kohta on arvatud nii üht- kui teistmoodi, sõna on saanud ka Müllerson ise, kuid jah – rohkem mustade kaante ja kuldse kaanega aastaraamat selle teema kohta midagi ei ütle.

Nagu ikka, on teemadering laiem ning trükise iga-aastasele lugejale ei jää märkamata, et enamik teemadest korduvad. Korduvatekst teemadeks on mainitud põhiseadusliku korra kaitse, samuti vastuluure, riigisaladuse kaitse, küberjulgeolek, võitlus terrorismiga, korruptsioonivastane tegevus ning ajaloo-osa.

Kuid igal aastal rõhuasetus veidi siiski erineb. Eks see ole ka loomulik. Kui mõni aasta on rohkem rõhku pandud siseriiklikele küsimustele ning vahel on mõni poliitik pahandanud, et Kaitsepolitseiamet on neid nahutanud väidetava või tõestatud korruptsioonilembuse või Eesti riigi suhtes kahtlaste väljaütlemiste eest, siis tänavu tõesti peale Müllersoni juhtumi midagi sellist ei leia.

Räägitakse hoopis sellest, et esimest korda tabati Eestis GRU agent, selle kõrval tehakse aga juttu Venemaa nn säästuagentidest, keda naaberriik on kasutama asunud.

Omaette huvitav on tagantjärele lugeda ka Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise aegse turvalisuse tagamisest. Neile, kes viibisid möödunud suvel Tallinnas ei jäänud ilmselt märkamata sagedased liikluspiirangud ja kesklinna püstitatud turvatõkked. Ilma detailidesse süvenemata seletab aastaraamat nüüd, milliseid muid meetmeid tarvitusele võeti.

Muidugi pakub igale välispoliitikahuvilisele põnevat lugemist aastaraamatu see osa, mis räägib terroriohust ning rändekriisist.

Kuid võib-olla kogu aastaraamatu haaravaim lugemine paikneb lõpus: nimelt on siin tervikuna avaldatud kahe Eesti KGB töötaja kirjutatud artikkel, mis ilmus algselt 1985. aastal Moskvas NSV Liidu KGB 1. peavalitsuse instituudi trükises „NSV Liidu KGB territoriaalsete organite esimeste allüksuste ajaloo ülevaade” ning oli omal ajal salastatud. See räägib KGB väliseestlaste vastu suunatud tegevusest ning on oma avameelsuses ja otsekohesuses omamoodi ehmatav, kindlasti aga huvitav.

Nagu ikka, on raamat kaunilt kujundatud, täiendatud värvifotode, skeemide ja kaartidega ning tekst on toimetatud vist tõesti veatult – trükivigu ei õnnestunud ka tänavu siit tabada.

Olgu veel lisatud, et igaühel on võimalik Kaitsepolitseiameti aastaraamat Kapo kodulehelt vabalt alla laadida.