"Kirjutasin oma esimese vanaduseloo viis aastat tagasi Tartu-Tallinn rongis, kui varahommikul tööle sõitsin. Lugu rääkis kahest erinevast vananemise võimalusest. Esimeses jutustasin, kuidas ma vananen vanausuliste külas Varnjas, ning teine lugu rääkis sellest, mis juhtub siis, kui vananen Tartus," selgitas Raul Oreškin raamatuidee tekkelugu.

"Neil iganädalastel rongisõitudel tegin erinevaid postitusi, aga miskipärast sai just vanaduselugu palju kommentaare ning üleskutseid sarnaste kirjutistega jätkata. Mõtlesin, et miks mitte, ja kirjutasin õige pea veel mõned vananemiselood. Varsti kolisin sotsiaalmeediast blogisse ning vahelduva eduga sai nelja aastaga kirjutatud 40 lühijuttu."

Raamat ilmus ;paranoia kirjastuses. Illustratsioonid raamatule tegi Tartu kunstnik Marge Nelk. Raamatu väljaandmist on toetanud Kultuurkapital ning 123 hooandjat.

Raamatu toimetaja Berk Vaher ütles, et Oreškini lühipalade sari "Kui ma vananen" on olnud viimaste aastate üks rõõmustavamaid ja ka mõtlemapanevamaid kirjanduslikke üllatusi.

"Nendes tekstides on globaalset ja lausa kosmilistki haaret, ent samas on nende keskmes teema, mis kultuuris eriti päevakajaline ning muutub üha aktuaalsemaks – kuidas jääda inimeseks, kuidas säilitada mälu, empaatia ja eluärksus suurte tehnoloogiliste muutuste ajastul, mille käigus paljugi praegu veel enesestmõistetavat on kadumisohus," lahkas Vaher lühijuttude tagamaid.

"Sestap on selle tekstikogumi ilmumine raamatuna väga vajalik lisandus meie kirjandusse ning olen ka veendunud, et sel on omajagu tõlkepotentsiaali."