Ajakirjanduse igas žanris on teatud korduvad lood ja avastused. Intervjuu naistaksojuhiga, reportaaž Pariisi külast, suvereporter külastab vanglat, kooli algusega seotud tüüp-vingulood, kättemaksuarvustused kaua oodatud prae eest. Muusikas on peale eurolaulu, festivaliaruannete ja „mina kuulasin teda esimesena“-tüüpi arvustuste igal aastal oluline leida ka uus aasta rebel naisartist. Mullu oli üks selline Laurel Halo, 2016 Angel Olsen ja Mitski, 2015 Julia Holter, tükk aega enne neid PJ Harvey ja paljud teised Janis Joplinini ja veel kaugemale välja.

Sel aastal on sama nišipreemia tugev kandidaat Eleanor Friedberger, kel äsja ilmus plaat „Rebound“. Friedberger pole küll mingi debütant, tegu on tema neljanda sooloplaadiga ning ta sai mõõdukalt tuntuks 2000ndate algul indie-bändiga Fiery Furnaces, mida tegi venna Matthew´ga. Fiery Furnaces armastas vigurdada nii stiilide kui laulupealkirjadega („The Vietnamese Telephone Ministry“, „My Dog Was Lost, But Now Was Found“) ja avaldas kuue aastaga üheksa plaati. 2011 võttis õde kitarri, vend elektroonika ning mindi omi teid, mõlemad on seejärel teinud soolokarjääri. Matthew võttis muuhulgas ette projekti avaldada ühe aastaga vinüülil kaheksa albumit ja tema tegemistel on hiljem jõudnud silma peal hoida ainult tõsisemad fännid, näiteks viimati ilmus tal plaat Mr. Fried Burgeri nime all.

Eleanor Friedberger ei ole 27-klubi uus potentsiaalne liige, võrreldes venna tormakate ideedega on tema pigem see tasakaalustav jõud. Eleanor Friedberger on 41 ja kuigi tema isikliku elu poolelt on näiteks teada kunagine suhe Franz Ferdinandi laulja Alex Kapranosega (millest sündis laul „Eleanor Put Your Boots On“), siis mingite märkimisväärsete skandaalidega ta seotud pole. „Rebound“ on intelligetntne ja võrdlemisi rahulik indie-rocki ja elektropopi segust koosnev plaat, mis ei räägi Donald Trumpist, massimeedia allakäigust või keskkonnakatastroofidest. See on mõnes mõttes lausa värskendavalt tavalistest teemadest kõnelev täiskasvanud naise album.

Jah, siis võiks jälle kasutada seda lõputult leierdatud kokkuvõtet „laulud elust ja suhetest“, aga ei maksa end sellest häirida lasta. Eleanor Friedberger ise ei lase, ta ei nuta ega hala, lihtsalt nendib ja elab ning tulemus on sümpaatne. Laulus „Everything“ laulab Friedberger „All my life I wanted everything/I won't settle and I won't think twice about anything/Time will tell who's right about everything/Who cares what you think is mine?“.

Eleanor valab väikse viski, kolib rahapuudusel soodsamale elupinnale ja vaatab, mis edasi saab. „Are We Good, Are We Good, Are We Good?“ Jah, Eleanor, meie vahel on kõik hästi, saame jälle kokku.